TOOMAS KÜMMEL: HÄRRA PEAMINISTER, OOTAN VABANDAMIST JA SELGITUSI. Avalik kiri Andrus Ansipile

Miks ma otsustasin teile just praegu kirjutada? Esmalt teie enda mitme väljaütlemise tõttu, mis puudutavad eelkõige teie jätkamist poliitikas ka peale 2015. aastat ning kriitilisi avaldusi prokuratuuri kohta. Aga muidugi ka valimiste tõttu, sest millal siis veel kõige olulisematele küsimustele vastuseid saada.
Suheldes ja ringi liikudes püüab ajakirjanik tabada ühiskonna meeleolusid. VEB-fond, õigemini sigadused selle fondi sirmi varjus, on väga oluline teema. Kogu tõde sellest loost on justkui pikale veninud raske operatsioon. Operatsioonilaual patsiendi lähikondlased ja kaugemad sugulased ootavad eesruumis hinge kinni pidades lõpptulemust. Teie, härra peaminister, olete mulle selles loos nagu kirurg sellel operatsioonil.
Selle aasta jaanuaris, pärast VEB-fondis toimunud suurvarguse ametlikku kinnitust Eesti Panga poolt, küsiti teilt, kas avalikkus peabki VEB-fondi küsimustes leppima asjaosaliste vastustega, et nad midagi ei mäleta. Te vastasite: „Ei peaks. Need, kes peaksid mäletama, võiksid oma mälu värskendada!“
Ma olen teiega sama meelt. Ainult jaanuarist kuni tänaseni ei ole midagi muutunud. Etendus kestab. Paljud minu sõbrad ja tuttavad, kolleegid ajakirjanikud, lihtsad inimesed usuvad, et VEB-fondi lugu, R-Hoolduse lugu ja nende lugude ümber aastakümneid betoneeritud ringkaitse on ühtlasi Reformierakonna lugu. Ma mõistan neid inimesi. 1998. aasta 29. mail kanti Eesti Panga petukirja abil Vnešekonombanki Eesti ettevõtete külmutatud arvelt ära viimane osa 32 miljonist dollarist, Põhja-Eesti Panga maksekorraldusega 20,5 miljonit dollarit. 1999. aasta parlamenivalimistest saati on Reformierakond kuni tänaseni pidevalt võimul olnud. Tollase valimisvõidu heaks tegutses ka ettevõte nimega R-Hooldus, mille nõukogusse kuulusid Reformierakonna juhtfiguurid Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask. Me teame, missugustel ametikohtadel nad pärast seda töötasid. Nendel, kus oli kõige otsesem puutumus VEB-fondi looga. Euroopa Inimõiguste kohtusse läinud VEB-fondi kaebus sisaldab muuseas ka süüdistust teadvalt vale kohtuotsuse tegemises Märt Raski juhitud Riigikohtu poolt. Ma olen kindel, et te saate aru, mida see võib tähendada Eesti õigussüsteemi ja riigi mainele.
Härra peaminister, mõelge ise, missuguses riigis me peame elama. R-Hoolduse teadmata päritoluga sularaha Reformierakonna valimiskuludeks on siiani saladus, sest väidetavalt ei julge mite ükski ärimees, kes käis kuulamas maailmavaatelisi seminare, tunnistada sularahas maksmist nende kuulamiste eest! Veelgi hullem, ajakirjanikud pole leidnud mitte ainsatki ärimeest, kes oleks mõnel sellisel seminaril käinud. Kas riik, kus mitte ükski ärimees ei julge tunnisada ühele erakonnale annetamist, on teie arvates ikka normaalne riik? Ma olen kindel, et R-Hoolduse lugu vajab hädasti tõe ärarääkimist.
Ma väga tahan loota, et te siiralt soovite VEB-fondi loos tõe selgumist, ükskõik kui valus see oleks teie erakonnale. Ma tahan siiralt uskuda, et mitte mingisugust Reformierakonna ringkaitset VEB-fondi loo varjamiseks pole olnud. On ka neid, kes väidavad, et peaminister Ansip tahaks küll tõde VEB-fondis, kuna pole ise sellega seotud, aga ta ei saa midagi teha, sest tõde VEB-fondi loos hävitaks kogu Reformierakonna usaldusväärsuse.
Just nüüd, enne valimisi, on õige aeg seda kõike teile öelda, et mina ja paljud Eesti inimesed saaksid vastuse, kas valida Reformierakonda, kas see erakond on usaldusväärne ja aus.

HÄRRA ANSIP; TE PEAKSITE EESTI RIIGI NIMEL MINU EES VABANDAMA
Tegelen VEB-fondi teemaga alates 2002. aastast. Möödunud kümnendi jooksul on asjad liikunud küll aeglaselt ja visalt, kuid täna on meil Riigikogu uurimiskomisjon, Riigikontroll viib läbi vastava auditi, ühiskond on saanud selles Eesti ajaloo suurimas pangaröövis selgema taustapildi, Eesti Panga uus juht Ardo Hansson on avaldanud VEB-fondi saagat puudutava ulatusliku dokumentatsiooni ning ühiskonna ees keskpanga petukirja abil 32 miljoni dollari varguse pärast avalikult vabandanud. See on meie võimu ja poliitilise kultuuri juures eriti tähelepanuväärne sündmus.
Ajakirjanduse andmetel lubsite mürki võtta, kui Eesti Pank on midagi varjanud või võltsinud. Eesti Panga VEB-fondi auditi tulemuste järel tunnistasite: „Olen üks nendest, kes peab tõdema, et on usaldanud 1990. aastate Eesti Panka rohkem, kui see oleks väärinud.“
2004. aastal ilmus minu raamat „Isamaa rüüstajad“. Otsustades teie seisukohtade üle VEB-fondi loo kohta, kipun kahtlema, kas olete minu raamatut lugenud. Aga ilmaaegu.
Kindlasti oli see üheks tõukejõuks, miks Riigikogus üritati 2004. aastal esimest korda moodustada nende tehingute uurimiseks erikomisjon. Teie erakond suutis selle moodustamise üheksa aastat tagasi ära hoida. Samal ajal alustasid kohtuteed VEB-fondi petetud kreeditorid. On selgunud, et nende raha 32 miljonit dollarit Moskvas asuva Vnešekonombanki külmutatud arvetelt omastas Eesti Panga petukirja abil hoopis firma TSL International, keda esindas Eesti kodanikust vene ärimees Aleksandr Matt.
Praegu on Eestis selles asjas kaks kehtivat kohtuotsust. Kord leidis Riigikohus, et riik on nende kreeditoride ees vastutav, teine kord jälle et mitte. Loomuliku käiguna jätkub see vaidlus nüüd Euroopa Inimõiguste Kohtus.
2004. aastal, kui kreeditorid pöördusid oma õiguste eest seismiseks Eesti riigi vastu kohtusse, tõid nad oma argumentide seas ka minu raamatus avaldatud dokumentaalseid järeldusi ja tõestusi. Vastustajaks selles kohtuprotsessi oli Esti Vabariik Vabariigi Valitsuse kaudu. Vastustaja esindajaks tänaseks Justiitsministeeriumi asekantsleriks tõusnud advokaat Marko Aavik. Muu hulgas sooviti kohtus tunnistajatena üle kuulata VEB-fondi peategelasi Siim Kallast ja Vahur Krafti. Eesti riik advokaadi suu läbi vaidlustas selle: „...kaebajad soovivad tunnistajate ütlustega tõendada T. Kümmeli raamatus „Isamaa rüüstajad“ esitatud utoopilist konspiratsiooniteooriat.“
Eesti riik, keda esindate teie, pani kahtluse alla minu kui ajakirjaniku usaldusväärsuse, püüdis naeruvääristada minu tööd. Pikki aastaid püüdsid mitmed teie erakonna juhtfiguurid ja ministrid igati minu uurimistulemusi naeruvääristada ja marginaliseerida. Samal ajal ei julenud keegi mind raamatu pärast kohtusse kaevata. Täna paljudel VEB-fondi nn kangelastel enam ülbust ja naerutuju ei ole, mida kõige paremini ilmestas Siim Kallase saattumine lifti koos Katariina Krjutškovaga. Eesti riik, mida teie esindate, on selles episoodis valmistanud mulle kannatusi minu loomingulises töös, kaitsnud alatult valetamist, võltsimist ja varastamist. Seetõttu pean vajalikuks, et vabandate riigi nimel minu ees!
Ja veel üks asi. Olete viimastel päevadel teravalt kritiseerinud prokuratuuri teie arvates valikuliste otsuste pärast. Aga mõelge sellele, kuidas on osutunud võimalikuks, et üle kümne aasta ei ole ei prokuratuur ei Kaitsepolitesi ega politsei hakanud VEB-fondis toimunu vastu huvi tundma, ehkki selle kohta on kirjutatud pidevalt meedias. Juba 2004. aastal kui VEB-fondi kuriteod ei olnud veel aegunud, esitasin näiteks dokumendid selle kohta, et Ühispank võltsis olematu panga (PEP) nimel maksekorraldusi. Kuidas on võimalik, et Eesti õiguskaitsesüsteem eiras tuimalt kõik need aastad VEB-fondis toimunud kuritegusid?

VALITSUSE VEB-FONDI EELNÕU ESITAS KRIMINAALKURITEO KIRJELDUSE
Ilmselt on maailmas vähe riike, pean muidugi silmas tsiviliseeritud demokraatliku riigikorraldusega maid, kus valitsusel oleks võimalik parlamenti saata otsuse eelnõu, mille seletuskirjas on kirjeldatud kriminaalkuritegu. Eestis on see kahjuks juhtunud, teie valitsuse Riigikogule esitatud VEB-fondi eelnõuga. Võibolla usaldasite liialt rahandusministeeriumi, kes teile selle eelnõu ette valmistas. Samas kordasite eelnõud komenteerides kõiki neid valesid VEB-fondi kohta, mida keskpanga endised juhid ja teised kõrged poliitikud ning ametiisikud aastaid avalikkuse eksitamiseks on lausunud.
Nimetatud eelnõu 29. septembri 2011 valitsuse pressikonverentsil kommenteerides, teatasite: „Järgnevad käigud peaksid olema meie meelest sellised, et kõik kreeditorid, kelle nõuded on koondatud VEB-fondi, võiksid veel kord kaaluda, kas nad ei taha mitte iseseisvalt, ilma selle fondita oma nõudeid rahuldada. Siiani on põhikirja järgi kõigil kreeditoriel õigus võtta oma nõudeid VEB-fondist välja ja minna neid omal käel rahuldama.“
Austusest teie vastu soovitan, laske viivitamatult lahti see nõunik, kes teile sellise lolluse koostas. Ma lihtsalt keeldun uskumast, et teie kui panganduses piisavalt kaua töötanud inimene midagi säärast võite tõsiselt mõelda, veel vähem avalikult soovitada.
Me teame, et Moskvasse jäid kahe Eesti Panga korrespondentkontod. 1993. aasta alguses tõsteti see miinus nende pankade bilansis ilma hoiustajatelt luba küsimata segase staatusega VEB-fondi. Seejärel reorganiseeriti need pangad sellisel viisil puhastatud bilansiga riiklikuks Põhja-Eesti Pangaks (PEP). Keskpanga palvel sai PEP ka Vnešekonombanki (VEB) külmutatud arve omanikuks õigsusjärgsena. Ja nüüd kujutage ette oma soovitust, lugupeetud peaminister. Te ütlete kreeditoridele ehk õnnetutele Eesti ettevõtete esindajatele, et minge ise Moskvasse võõra panga ukse taha ja küsige sealt iseseisvalt neile mittekuuluval arvel olevat raha. Raha, mis tegelikult Eesti Panga petukirja abil on sealt ära varastatud. Mis moel te täna neile inimestele küll silma vaatate? Ma soovitan teil ka nende ees vabandada!
Ja nüüd selle kurikuulsa VEB-fondi eelnõu juurde. Selles öeldakse: „...mitmed sertifikaadiomanikud asusid nõudeõigust iseseisvalt teostama. Siiski ei teostatud nõudeõigusi täiesti iseseisvalt riikliku VEB-fondi volikirja alusel, vaid sellele eelnes tavaliselt pankadevaheline informatsioonivahetus ning nõude teostamiseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Üldjuhul nõudis VEB pank eelnevalt Eesti Panga kinnitust vastavate isikute kontode olemasolu kohta, mille kohta saatis Eesti Panga president vastava informatsiooni VEB pangale. Kokkuleppe saavutamise korral esitas Põhja-Eesti Pank (PEP) maksekorralduse PEP-i valuutavahendite ülekandmiseks nõudeõigust iseseisvalt teostava isiku poolt osutatud kontole mingis teises Venemaa pangas ning VEB pank teostas vastava ülekande. Kuigi PEP oli juba 05.01.1997 ühinenud Ühispangaga, toimus 1998. aastal nõudeõiguse iseseisev teostamine siiski veel PEP-i maksekorralduse alusel.“
Eelnõu seletuskiri kirjeldas tegelikult Aleksandr Mati tegevust Eesti ettevõtetele kuulunud 32 miljoni dollari vargusel. Järelikult teati juba eelnõu esitamisel ka Rahandusministeeriumis seda varguse lugu, kuid vaikiti! Kuid mis on selles veel kriminaalset? Aga see, et 32 miljoni dollari vargus teostati registrist kustutatud ja tegevuse lõpetanud PEP-i maksekorralduse alusel! Seega pidi endine Ühispank Eesti Panga teadmisel võltsima maksekorraldusi, et 32 miljoni dollari vargus teoks teha.
Sellise eelnõu seletuskirja esitas siis Vabariigi Valitsus Riigikogule. Parlament võttis selle otsuse vastu. Teie valitsusjuhina võiksite sellise eelnõu esitamise pärast vabandada. Hoopis teine lugu on muidugi see, mida arvata meie Riigikogu saadikutest, kes selle otsuse poolt hääletasid.

https://dhs.riigikantselei.ee/avalikteave.nsf/documents/NT001D5F52?open
Allikas: Facebook