Ülo Vooglaid: Kellel on õigus otsustada rahva eest ja rahva nimel?

Kui rahvas tunneb, et ta on muudetud rahategemise vahendiks ja hakkab petujuttudest ja -skeemidest aru saama, siis on vaid ajaküsimus millal tal saab sellest kõigest villand. Siis aetakse astlad püsti...
Siis võib tekkida kriis, mis võib kujuneda paranemise aga ka kaose alguseks.
Kahju küll, aga rahva suure osa võõrdumiseks ja riigi võõrandumiseks suurele osale rahvast läks jälle vaid kaks aastakümmet. Jälle on autoriteedistruktuur täidetud isikutega, kellel pole selleks moraalset õigust ja (nagu tuhandeid kordi varem) hoolitsevad põhjendamatult positsioonile pääsenud isikud eeskätt oma heaolu kindlustamise eest.
Vanem põlvkond peaks veel mäletama, mis situatsioon see on kui ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi elada. Seda situatsiooni nimetatakse nüüd peenemalt globaalseks rollikonfliktiks. Olen korduvalt osundanud vajadusele käsitada nii Toompeal kui Kadriorus sotsiaalseid pingeid ja nende põhjuseid, seoseid, toimeid... Asjata. Trikk, millega on nõunikud seni üritanud juhtkonda „välja mängida“, seisneb selles, et sõna “sotsiaalne“ on pandud tähistama nende inimeste muret, kes mingil põhjusel ei saa ise veel või enam hakkama. Rahagi on eelarvetes vaid selleks, et tegeleda sotsiaalhoolduse, sotsiaalabi, sotsiaalkindlustusega, ehitada sotsiaalmaju ja -kortereid...
Ka vene ajal ei tohtinud sotsiaalseid pingeid käsitada, aga siis oli ette nähtud pidada sotsiaalseks arenguks korterite, lasteaedade, pioneerilaagrite, basseinide jms ehitamist ning haljasalade rajamist. Siis vähemalt räägiti sotsiaal-majanduslikust arengust
Täna tõdeme, et kogu mittemateriaalne sfäär – vaimne, psüühiline ja sotsiaalne, on kõne alt väljas aga ühtlasi tõdeme, et pinged kasvavad. Päris uskumatu, aga tõsi on seegi, et Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja Valitsuse Sotsiaalministeeriumis, nagu ka selle haldusalas olevas Töötukassas, ei tunta ega taheta kuuldagi sotsiaalsetest protsessidest, sotsiaalsetest nähtustest ega sotsiaalsetest teguritest, mis toimivad ühiskonna igas protsessis.
Sama võib öelda ka Riigikogu teiste komisjonide ning teiste valitsusasutuste, sh Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeeriumi ning Siseministeeriumi kohta.
Miks ma sellest siin ja praegu kirjutan?
Teen veel ühe katse osundada, et majandust ei ole võimalik kestvalt edendada inimese, looduse ja kultuuri arvel.
Erakonnad, kus deklareeriti, et nad on majandusinimesed ja tunnevad majandust, on „saavutanud“ olukorra, kus inimesed ei taha enam elada. Sellest hoolimata õigustavad poliitikud tänaseni mistahes inetusi sellega, et majandus olevat korras.
* * *
Muidugi oleks vaja nii Riigikogus kui ka Valitsuses tegeleda mitte pelgalt majandusega, vaid majandusliku ja sotsiaalse tasakaaluga!. Vaja oleks tunda INIMEST kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat. Vaja oleks tunda mitte lihtsalt võõrdumist ja võõrandumist, indolentsust ja marginaalsust, konformsust, frustreeritust, eskapismi, rollikonflikti, anoomiat, dissidentsust jms, vaid nende tegureid ja meetmete süsteeme pingete arvestamiseks ühiskonna eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel. Saadikud ja ametnikud ei oska probleemina vaadata ka vaesust, tööpuudust, kuritegevust, läbutamist, prostitutsiooni, aborte, pedofiiliat, pederastiat, massilist emigreerumist, narkomaaniat, alkoholismi, enesetappe või mistahes muid hälbeid, mis põhjustavad ebakindlust ja õudu ega võimalda luua ning hoida perekonda, sünnitada ja kasvatada lapsi.
Ühiskonnateaduse ning ühiskonnateadlaste ignoreerimine Riigikogus ja Valitsuses on toonud kaasa olukorra, kus riik, sh kogu seadusandlus, on edasi- ja tagasisidestamata. Riik on muutunud juhitamatuks. Kommunikatsioonisüsteemidest on valdav osa lagunenud ja maad võtab üksindus.
Sotsiaalse katastroofi vältimiseks oleks vaja võtta meetmeid, milles elanikkonna ükski kategooria ei tunneks end absurdisituatsioonis, tõrjutuna.
NB! Sotsiaalseid pingeid pole Toompeal veel kordagi arvestatud. Neid ei tunta ega tahetagi tunda.

Küllap olete märganud, et Eesti ühiskonnateadusest on jäänud veel vaid mälestus. Uuringute asemel tehakse küsitlusi ja kirjeldusi... Seni, kuni isegi ülikoolides ei peeta metodoloogiat oluliseks, pole mingeid võimalusi korraldada ühiskonna-alaseid uuringuid ja ka Toompeal pole teadmisi, mille tänu avaneks võimalus igaliiki pahede põhjustest jagu saamiseks. Teadmiste asemel avaldatakse arvamusi ja võideldakse pahedega, mitte nende põhjustega. Kaduma kipub arusaam, et ühiskonnas on suhteliselt lihtne lõhkuda, ent loomine on võimalik vaid süsteemsete pingutuste abil. Kaduma on läinud arusaam, et otsustamine on võimalik vaid valikusituatsioonis ja et õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada. (NB! mitte mängida vastutamist).
Kaduma on läinud inimlik häbi.
„Äraostmatud“ lasid end ära osta esimestena ja seletasid silma pilgutamata, et nad on ikkagi äraostmatud, ehkki teod tunnistavad jätkuvalt vastupidist. Isikud, kes pärast valimisi manipuleerisid võimuga enneolematul viisil, olid küll paar aastat hiljem „lõhkise küna ees“, aga leidsid omale samasuguseks pudenenud partneri ning alustasid uuesti rahva hullutamist.
Riik, kus aated ja ideaalid jalge alla tallatakse ja häbitu valetamine ei põhjusta radikaalseid meetmeid, hukkub kõlbluskriisi tõttu.
Sellist riiki, mis on tänaseks tekkinud, eestlased ei tahtnud. Tahtsime sellist, mis on sõnaselgelt ja must-valgel kirjas Põhiseaduse preambulis.
Võitlus võimu eest kujunes võitluseks õiguse eest teha oma rahastajatele rikastumiseks soodsaid õigusakte. Selle eest maksti hästi ja seda ei söandata tunnistada, sest ette on nähtud sama joont, maksku mis maksab, jätkata.
Kes oleks võinud uskuda, et Eestis muutub kõik, ka au ja väärikus, müüdavaks ning kirstunaelaks osutub haridussüsteem?

* * *
Teame, et eesmärgist pole palju kasu, kui ei ole vahendeid eesmärgi saavutamiseks.
Samamoodi on oluline teada, et ühiskonnas on oluline ka majandusliku ja sotsiaalse tasakaal (ühtsus), õiguse ja poliitika tasakaal (ühtsus) jne.
Riik on tervikuna tasakaalust väljas ning juhitamatu, sideta, edasi- ja tagasisidestamata. Paraku ei saa olla kuigi kindel, et paljud saavad nendest juttudest nii palju aru, et võtaksid tõsiselt ja hakkaksid arvestama.
Õpetajate listis muutus arutlus majanduse ja majandusteaduse üle teravaks siis kui Aarne Toomsalu tundis, et tal on näpud on põhjas ja esitas küsimuse
Kuidas oleks, kui laseks majandusteadusel olla majandusteadus?

* * *
Pedagoogidel (nagu teistelgi) majandusküsimustele vastata ei ole õnnestunud.
Seetõttu pöördun mitme majanduseksperdi poole palvega selgitada majandust ka üldsusele, eeskätt õpetajatele ja koolijuhtidele.
Paljude arvates on Eesti majandus sellises seisus, nagu on, suurel määral ka seetõttu, et pole ei majandusteadlasi ega majandusalaseid uuringuid. Palun, tõestage, et need inimesed eksivad, kes nii räägivad.
Olukord paistab paljudele troostitu just kontseptuaalsete aukude, terminoloogia ähmasuse jm akadeemilise hoolimatuse tõttu. Täiesti kohatu oleks selle peale ühmata edasi, et meil on küll palju puudusi, aga mujal on puudusi veel rohkem ja mõnelpool pole sedagi, mis meil on väga vilets.

Lubasin õpetajate listis, et pöördun asjatundjate poole ja avaldasin lootust, et asjatundjad aitavad ka õpetajad kujunenud tupikseisust välja.
Kirjutamise lihtsustamiseks on allpool need teemad reas, mille kohta me ootame teilt kasvõi põgusat seisukohta. Loomulikult ei maksa sellega piirduda! Lisage kõik, mis vajaks käsitamist laia üldsuse osavõtul!
Majandusteadlased, pangandustegelased, nn majandusametnikud jpt räägivad majanduse arengust, majanduses töötamisest, majanduse eesmärkidest jne. Kirjutage, palun, kasvõi põgusalt...
1. Mis on (milline on teie käsituses) ühiskond (millistest vaatepunktidest on teie meelest võimalik ja vaja ühiskonda vaadelda selleks, et näha ühiskonda ja inimest ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas, ka organisatsioonis ja institutsioonis)?
2. Mis on (teie meelest) majandus (milline on teie meelest majanduse koosseis, struktuur, genees, dünaamika, funktsioonid; mis iseloomustab majandust – millised karakteristikud võimaldavad majandust ja majanduse tegureid iseloomustada )?
3. Millest sõltub majandus?
4. Mis sõltub ühiskonnas majandusest (millist osa etendab ühiskonnas majandus ja millist osa etendavad teised institutsioonid)?
5. Mis on teie käsituses teadus ja millist mõtlemisviisi saab pidada teaduslikuks mõtlemisviisiks? Kas teil on mõni ilmekas näide selle kohta, et Eestis on korraldatud mõni arutlus või tehtud mõni otsus teaduslikult põhjendatud viisil? Eestis on ju valitsusprogramm „Teadmistepõhine Eesti“, kus, tõsi kõll, on prioriteetideks kolm tehnoloogiat, aga ikkagi oleks vaja täpsustada, kas te olete kuulnud-näinud, et Toompeal või kuskil mujal oleks tehtud mõni oluline otsus teadusliku uuringu tulemuste põhjal?
6. Mis on praeguse Eesti majandusteaduse plussid ja miinused ning milline peaks majandusteadus olema lähemas ning kaugemas tulevikus? Kas teil on ideid, kuidas Eesti ühiskonnateadused, sh ka majandusteadus ja õigusteadus, saaks omandada rahuldavaks peetava taseme ?
7. Milline peaks olema (majandus-)teaduslik uuring; (Kui teil on teada mõni hästi õnnestunud majandusteaduslik uuring, mis on valminud viimase 10 aasta jooksul, siis oleks väga huvitav saada viide selle leidmiseks)?
8. Millistel eeldustel oleks võimalik korraldada mõni majandusteaduslik uuring?
9. Mis on (mis saab olla) (majandus-)teadusliku uuringu objekt ja aine?
10. Milliseid teooriaid oleks vaja vallata selleks, et korraldada majandusteaduslik uuring?
11. Milliseid printsiipe oleks vaja järgida selleks, et majandusteadusliku uuringu tulemust (uurimust) saaks pidada intellektuaalseks väärtuseks selle sõna kaasaegses tähenduses?
12. Milliste meetoditega oleks vaja koguda algandmeid selleks, et andmestik oleks usaldusväärne (et andmed oleksid valiidsed, reliaablid, täpsed, esinduslikud, terviklikud jne)?
13. Millistele akadeemilistele nõuetele peaks vastama majandusalane teaduslik uuring ja uurimus?
14. Milliste kriteeriumide alusel oleks võimalik ja vaja hinnata majandusteaduslike uuringute tulemust?
15. Mis see on, mida kutsutakse majanduspoliitikaks?
16. Milline on Eesti majanduspoliitika?
17. Millist olukorda võib pidada majanduskriisiks?
18. Milline on see süsteem (tegevussüsteem), mille elemendiks on töö (millist tegevust nimetatakse majandusteaduses ja majandusalases õppes TÖÖKS; millest sõltub töö otstarbekus, efektiivsus, tootlikkus jms, kuidas on majandusteadlased määratlenud töö sisu, tähtsuse, tähenduse, tingimused, sh rütmi, pinged, tööalased suhted jm töö tegurid)?
19. Kes ajab Eestis majanduspoliitikat ja kas need inimesed, kelle majanduspoliitilised otsustused on põhjustanud sadadele tuhandetele inimestele kannatusi, peaksid kuskil kunagi kuidagi ka oma tegudest aru andma ja vastutama?
20. Mis siis tõuseb kui väidetakse, et majandus on tõusuteel?
21. Mille alusel oleks võimalik öelda, et elanikkonnal on majanduselus orienteerumiseks ja kodanikuna tegutsemiseks vajalik majandusalane ettevalmistus?
22. Millistel eeldustel oleks võimalik kasutada majandusteadusliku uuringu tulemusi ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu huvides?
* * *
Aasta tagasi, detsembris 2011, oli Swiss-hotellis EASi ja ülikoolide "koostööpäev" nimetuse all "LIFTIGA TULEVIKKU !" . Jah, just nii oli sõnastatud üleriigiline arutlus. Joakim Helenius ütles seal, et Eesti ülikoolide lõpetajate ettevalmistus rakendumiseks on masendav. Seda mõtteavaldust ei ole minu teada veel mitte keegi kuskil avalikult kommenteerinud. Kelle huvides jätkub ülikoolides selline õpe, et lõpetajatel ei ole rakendumiseks vajalikku ettevalmistust?

President Ilves on ka kutsunud kõiki sisuliselt arutama Eesti kiduma jäämise põhjuste üle. Rääkijaid tuleb aina juurde, aga vastajaid napib ning neid, kellel peaks olema kohustus kuulata, analüüsida, süstematiseerida ideid, tunnustada neid, kes on leidnud väga häid mõtteid ning abistada ideede muutmisel programmideks, pole kuskil.
Paljudele paistab, et
o Eesti majanduselu on vääratel alustel ja isikud, kes peaksid kandma hoolt majandusalase kompetentsuse eest, on kas hoolimatud, saamatud, valelikud, harimatud või mures hoopis mingite muude asjade pärast;
o suur osa Eesti elanikkonnast on vaesunud ja saab teistest kordades madalamat palka seetõttu, et ametnikel ja saadikutel pole juhtimisalast ettevalmistust ja pole ka ühtki sellist kohta, kus oleks võimali saada ametialast täiendusõpet;
o riigis valitseb masendav tööpuudus,
Rahulolematus süveneb. Äng ja masendus on tingitud sellest, et asjameeste arutlustest kumab läbi üleolev hoolimatus ja soov vilistada ingite tavaliste inimeste muredele oma riigi tuleviku pärast. Näha ja tunda on ka soovitus jätta majandusteadus ja majandusteadlased rahule...
Käsin siis, et kelle asi peaks olema vähemalt küsida, et kui kaua võib sellist joont pidada, millega süveneb rahva vaesus ja lootusetus?

Kõrvalise abita peaks igaüks meist aru saama, et
• ühiskond ei ole pelgalt majandus,
• majandus ei tee midagi; teevad inimesed;
• sisuliseks arutlemiseks majanduse üle oleks vaja teada, millest jutt käib,
• majandusedu saavutamiseks oleks vaja teada, millest majandus sõltub ja tegeleda kõige sellega, millest sõltub nii majandusedu kui ka INIMESTE heaolu,
• üritades edendada pelgalt "majandust", pole võimalik saavutada ei majandusedu, arengut ega stabiilsust;
• ühiskond ei ole koalitsioonierakondade juhatuste oma...

Lõpuks veel mõned küsimused selle kohta, mida oleks vaja veel konkreetselt ette võtta.
Kas meie (mitte ainult õpetajate ja koolijuhtide, arstide-õdede, politseinike ja päästjate, vaid kogu elanikkonna) elujärg hakkaks tasapisi paranema, kui
1. ... kehtestada Eestis kompetentsuse printsiip, kui mistahes ametikohale ja mistahes otsustuskogusse on Eestis võimalik pääseda vaid läbi avaliku konkursi;
2. ... igalt ametnikult ning saadikult eeldatakse kultuuri- ja ühiskonna-alast, sh majandusalast ettevalmistust;
3. ... nn majanduspoliitika oleks veidi selgem, süsteemsem, teaduslikult argumenteeritum, ausam, õiglasem...;
4. ... riigis kehtestatakse sõnaõiguse kõrval ka õigus olla informeeritud; sellest suurest mõttepuntrast tõstan välja vajaduse korraldada Rahvusringhäälingu saatekava ringi nii, et rahval oleks tegelikult võimalik osaleda probleemide põhjuste otsingus ning lahendusteede avastamises ja sõnastamises; tõsta praegu Klassikaraadiosse peidetu saade Räägivad Vikerraadiosse ning muuta nii ERR raadio- kui ka TV probleemsaated sisulise analüüsi- ja loomekeskusteks;
5. ... riigis avalikustatakse kõigi juriidiliste isikute raamatupidamine;
6. ... anda kohtu alla kõik korruptsioonikahtlusega isikud; vabastada kohtulikust menetlusest need ametnikud ja saadikud, kes tunnistavad ja siiralt kahetsevad senist seaduserikkumist, paluvad andeks ning lubavad, et käituvad edaspidi seaduskuulekalt;
7. ... kodanike „kaasamise“ asemel võimaldatakse elanikkonnal reaalselt osaleda arutlustes, otsustamises, otsuste täitmiseks vajalike süsteemide loomises ning tulemuste analüüsis;
8. ... riigis kehtestatakse personaalse vastutuse printsiip ja iga otsust ning otsuseparandust käsitletakse intellektuaalse omandina; ettepanekuid esitatakse, fikseeritakse ja menetletakse edaspidi vaid koos selle ettepaneku sõnastanud isiku nimega ?

Allikas: Facebook