VABAMÕTLEJA: Albert Camuse hiilgavaid mõtteid

MÕTLEMINE
Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata. (Camus 1972: 14)
See haletsusväärne mõistus, see ongi, mis mind kõigele loodule vastandab. (1972: 48)
Tagasipöördumine teadvuse juurde, põgenemine argipäeva unest on tõepoolest absurdi-vabaduse esimesi samme. (1972: 53)
Mõtlemine on eelkõige tahtmine luua üht maailma (või piiritled enda oma, mis teeb sama välja). (1972: 89)
Luua, see tähendab kaks korda elada. (1972: 85)
Lõpuks me omandame kõik oma tõdede näo. (1972: 86)
ABSURD
Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest. (1972: 31)
Kui absurd on olemas, siis ainult inimlikus universumis.  (1972: 36)
Talle vastatakse, et miski pole kindel. Aga vähemalt see on kindel. (1972: 49)
Enne kui tavaline inimene kohtab absurdi, elab ta oma eesmärkidele, tulevikumuredele ja eneseõigustusele (pole oluline, kelle või mille ees). (1972: 52)
See, et kõik on lubatud, ei tähenda veel, et miski pole keelatud. (1972: 62)
Kui maailm oleks selge, poleks kunsti olemas. (1972: 88)
Täita korraga kahte ülesannet: ühest küljest eitada ja teisest küljest ülistada – see on tee, mis avaneb absurdi-loojale. Ta peab tühjusele värvid andma. (1972: 99)
ENESETAPP
Nad loovutasid seal kõige kallima, mis neil oli: oma elu. Teised, vaimuvürstid, loovutasid ka midagi, kuid see oli mõtte enesetapp puhta mõttemässu läbi. (1972: 17)
Enesetapp on tõe salgamine. Absurdi-inimene ei saa muud kui ammendada kõik ja ammenduda ise. (1972: 51)
ELU
Niisamuti (ja see on mu teine võrdlus) ei kuulunud antiikajastu orjad iseendale. Aga neile oli tuntud vabadus, mille sisuks on tunnetatud vastutamatus. (1972: 53-54)
Surmamõistetu jumalik olemasolutunne, kelle ees hallil aotunnil avaneb vanglavärav, tema võrratu huvipuudus kõige vastu, peale elu puhta tule, surma ja absurdi, - need on, nagu selgesti tunda võib, ainsa mõistusepärase vabaduse printsiibid, mida inimsüda suudab kogeda ja läbi elada. (1972: 54)
Jah, inimene on iseenda eesmärk. Ja ta on oma ainus eesmärk. Kui ta tahab midagi olla, siis on see võimalik ainult selles elus. (1972: 78)
Itaalia muuseumides võib leida väikesi maalitud sirme, mida preester hoidis surmamõistetu silme ees, et see tapalava ei näeks. Hüpped mis tahes kujul, sööstmine jumalikku või igavesse, andumine igapäevastele illusioonidele või ideele – kõik need sirmid peidavad meie pilgu eest absurdi. (1972: 81)
Kirik poleks ketserite vastu nii julm olnud, kui ta poleks olnud veendunud, et ei ole kurjemaid vaenlasi kui eksinud lambad. (1972: 99)
Sisyphose müüt. Albert Camus. Loomingu raamatukogu. 1972.

Allikas: http://www.vabamotleja.info/index.php/inimene/124-albert-camuse-hiilgavaid-motteid