Ajapeegel: ... kui rahvuslik konservatism oli riigi põhivalikute hulgas
Olid ajad, kui meie rahvast ühendas ülim soov iseseisvuda -
saavutada rahvuslik-riiklik poliitiline rippumatus vene impeeriumist.
Targemad pead suutsid näha ka kaugemale, sealhulgas erinevaid takistusi
valede otsuste puhul, kuid ülima eesmärgi e. iseseisvuse saavutamise
nimel pandi vaidlused teatud ajal kalevi alla. Ei vaieldud avalikult
selle üle, kas me saame uuesti iseseisvaks (nn taasiseseisvumne) või me
taastame oma katkestatud iseseisvuse tee (nn iseseisvuse taastamine)
ning kuidas suhtuda kommunistidesse, vene kolonistidesse jne.. Seda
karmimalt on aga vastavad vastuolud esile kerkinud hiljem ning mõjutavad
meie eluolu tänaste valikute tegemiste kaudu.Toona oli see ehk õige valik, sest võimaldas siduda üheks kimbuks Eesti uue avaliku iseseisvusliikumise algatanud MRP-EAG, ERSP, Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi suhteliselt radikaalse tee (ehk meie riigi õigusjärgluse EW-st) teise teega, mida toetas teadliult ja alateadlikult suur osa Eestis elavast rahvast, sealhulgas ka paljud venelased, ettevaatlikult ellu suhtuvad inimesed ja paljud poliitilisele liikumisele "uuestiärganud" - uuesti iseseisvumise teega. Sisuliselt andis see viimatinimetatu tee iseseisvusliikumisse täiendavad ja otsustavad massid, kellest suur enamus hilisemas Eesti poliitilises elus hakkas toitma Rahvarinde-Keskerakonna valikuid, seega ka valikuid Eesti Vabariigist kui NSVLäist iseseisvunud riigist e. Eesti NSV õigusjärglasest. Seda poliitikat on toetanud ka venemaa algusest peale.
Kuigi tehtud valik võimendas iseseisvusliikumist ning tõi meie riigile suhteliselt kiire ja valutu iseseisvumise venemaast, tulid tagasilöögid hiljem. Need tagasilöögid lõhestasid ühiskonna, sest algselt iseseisvumise üldistes huvides kalevi alla pandud vaidlused realiseerusid Eesti Vabariigi poliitilistes seisukohtades läbi parteivõitluste. Nii on Keskerakond endiselt ja kindlalt seismas ENSV positsioonidel ja oma nõuetes olnud õige ja õiglane KUI ME LÄHTUME ENSV õigusjärglusest.
Teised erakonnad, sealhulgas vasakpoolsed sotsid ning algselt parempoolsusele pretendeerinud kuid tänaseks opositsiooni (eelkõige vasakpoolse opositsiooni) survel samuti suht vasakule ära pääranud reformierakondlased on muutunud poliitiliseks saviks, kes küll veel teoreetiliselt räägivad tänasest Eestist kui kunagise Eesti Wabariigi õigusjärglasest, kuid oma poliitilistelt sammudelt (mõelgem näiteks UUELE piirilepingule) on samuti asunud üsna hoogsalt lähenema Keskerakonna seisukohtadele Eestist kui ENSV järeletulijast.
Äsja
on valitsusse jõudnud taas sotsialistid (hetkel veel
sotsiaaldemokraatide nime all). Nendega on sedakorda nii, et erinevalt
oma Moskva poole kummardanud eelkäijatest või formaalsest
partnerparteist Keskerakonnast, kust enamus sotse pärinevad, kummarduvad
tänased sotsid Brüsseli poole, olles Moskva komissaridest isandad
vahetanud Brüsseli komissaridest isandate vastu. See on ka arusaadav,
sest Nõukogude Liidu õigusjärglane venemaa ei ole eriti sotsialistlik
tänapäeval. Küll on seda aastakümneid sotsiaaldemokraatide ülemvõimu all
üha sotsialiseeritav Euroliit.Vasakpoolsed (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid ja kommunistid) teostasid faktilist võimutäiust Eestit alates 1940. aastast, kui J.-V. Barbarus kuni 1992. a., kui võimule tõsteti Mart Laari esimene valitsus . Eks näis, mida nende järjekordne ring toob meie maale ja rahvale.
Samas on paslik peegeldada AJAPEEGLIT, meenutamaks mõndagi eelmainitud keerulistest aegadest.
Anar Rand
0 kommentaari:
Postita kommentaar