Kommentaar | Eestit kaitseb vaid Eesti ise
Martin Helme, Konservatiivne Rahvaerakond, 7. märts 2014, 17:20
Ukrainas
otsustatakse ka Eesti saatust. Kui Venemaa Ukraina endale allutab ja
Lääs selle alla neelab on vältimatu, et meie oleme järgmised. Rohkem
impeeriumi uitama läinud juppe ei ole lihtsalt enam.
Hambutu lääs
Häda on selles, et Lääs ei näita vähimatki
märki võimekusest või soovist asuda Putini režiimiga vastasseisu.
Vastupidi, kogu viimaste päevade paaniline diplomaatiline sagimine on
keskendunud eelkõige ühele konkreetsele survepunktile: istuda pähe
Ukraina verinoorele revolutsioonilisele valitsusele, et see mitte mingil
juhul ei teeks ühtegi sammu enesekaitseks. Näeme kordumas sedasama
mustrit, mis juhtus juba Georgias: enesekaitse liigitatakse
provokatsiooniks ja ohvrile tehakse selgeks, et ta ei tohi end kaitsta,
muidu saab agressor veel vihasemaks ja see tekitab nii piinliku olukorra
Saksa-Vene suhetes.
Püüdke nüüd ometi aru saada pehmetest ja
ärahellitatud eurooplastest – neile valmistab nii-nii suurt
ebameeldivust teha venelastele märkust seoses naaberriikide ründamise ja
vallutamisega. Märkusest ja „tõsise mure" väljendamisest või „ränkade
tagajärgedega" ähvardamisest ei ole nagunii midagi loota. Elupõline
patsifist USA välisminister John Kerry suutis ilmselt endalegi
üllatuseks öelda Venemaa tegevuse kohta Krimmis välja sõnad
„agressioon", „sissetung" ja „okupatsioon", Euroopa välisministrid
veetsid terve päeva vaieldes omavahel, kas nimetada Venemaa tegevust
„sissetungiks" või Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse
„selgeks rikkumiseks" ning leppisid lõpuks, et annavad Moskvale aega
„de-eskaleerimiseks". Aga see alles näitab venelastele!Kui
Venemaa saab Ukrainas oma tahtmise, siis on Eestil aega maksimaalselt
paar-kolm aastat, et end samast saatusest päästa. Venemaa ei ole
tegelikult sugugi nii tugev ei sõjaliselt ega ka majanduslikult, et
teha, mida süda lustib. Ta peab edenema samm-sammult. Ta on saanud end
kehtestada endise Nõukogude Liidu piires just nii vaid seetõttu, et pole
olnud mingit reaalset vastupanu – kuni Maidanini. Kui Ukraina vastu
hakkab, siis annab see väga tõsise – võimalik, et korvamatu –
tagasilöögi Putini impeeriumi taastamise plaanidele.
Siinjuures on tähtis mõista ühte lihtsat asja:
kui Putin on võtnud otsuse vallutada mingid osad Ukrainast ära, siis ei
oma vähimatki tähtsust, kas Ukraina käitub vaoshoitult ja hoidub
provokatsioonidest või mitte. Moskvale pole mingi probleem lihtsalt
põhjus välja mõelda. Kui Venemaa on otsustanud okupatsiooni kasuks, siis
ta võtab soovitud territooriumid ära kas jõuga või ilma, viimasel puhul
lihtsalt kiiremini ja vähema vaevaga.
Eesti kaitsekontseptsioon?
Venemaa varasemat tegutsemist vaadates on
selge, et Venemaa teeb enne järgmise ohvri kallale minemist ära väga
korraliku eeltöö ning valmistab ette kõikvõimalikeks stsenaariumiteks,
kus iga tõenäolise variandi puhul on ta kõigist teistest sammu või kaks
ees. Kui Ukraina praegu langeb, siis ei tähenda see, et nad on homme või
järgmisel kuul sees Narvas ja Sillamäe kaasmaalasi kaitsmas.
Küll aga tähendab see seda, et kasutades oma
tavapäraseid ettekäändeid venelaste õiguste kaitsmisest hakkab Venemaa
süstemaatiliselt üles kruvima pingeid ning õõnestama vastupanusoovi
Eesti ühiskonnas. Ukraina sündmuste taustal peab Eesti kardinaalselt
ümber vaatama oma senise kaitsekontseptsiooni just mõtlemise tasandil.
Eelkõige tuleb loobuda naiivsest usust, et keegi tuleb meid kaitsma.
Tegelikult on täpselt vastupidi, elu on
näidanud, et meie „liitlaste" ja „sõprade" põhienergia kriisi puhkemisel
kulub meie niigi selgrootu ja agendistunud poliitilise koorekihi
masseerimisele vastupanu mitte osutada ehk siis mitte provotseerida
vaenlast tegema midagi, mida ta kavatseb teha nii või teisiti. Vaid
juhul, kui me reaalselt oma territooriumil end kehtestame ja seda
kaitsma asume on lääneriigid olukorras, kus nad peavad samuti oma
kohustusi täitma hakkama.
On vaja osta relvi
Provokatsioonist rääkijate puhul tuleb toru
lihtsalt hargile panna ja jätkata riigikaitselise tegevusega. See on
ainus võimalus saada liitlased appi. Teiseks peame kohe täna täitma ära
oma suuremad riigikaitse lüngad ning hankima endale korraliku soomusväe,
õhutõrje ning rannakaitse. Juba homme peavad kaitseministeeriumi ja
peastaabi töötajad pühkima tolmu kõigilt neilt soodsatelt sõbrahinnaga
pakkumistelt, mis meile aastate jooksul on tehtud, et juba ülehomme
saaks hakata kaupa komplekteerima ning järgmisel kuul alustada
väljaõpet. Kui vaja, siis tegema selle jaoks lisaeelarve. Kui vaja,
korraldama plaanivälised reservkogunemised ja suurõppused ja alustama
sellega ka juba homme.
Elu ise näitab meile, et riigikaitse ei ole
mingi mõttetu relvanarride hobi teoreetilise ohu vastu, vaid vajadus end
kaitsta on reaalne ja käegakatsutava ajajoone peal. Kolmandaks tuleb
täiesti kompromissitult asuda Eestis lammutama Vene mõjuagentide ja
propaganda võrgustikku.
Kapo peaks eesti rahvuslaste ahistamise ja
olematute neonatside tagaajamise asemel võtma käsile viienda kolonni. Ma
tean, et see on palju raskem, aga paraku palju vajalikum.
Läti seim arutab seaduseelnõu, mis keelab
eetris ja kaabellevis riigivastast propagandat tootvad või edastavad
telejaamad. Ammu oleks aeg sama asi teha ka Eestis. Kui seda oleks
tehtud 10 aastat tagasi, poleks pronksiöid olnud.
Samuti tuleb riigist pikema jututa emakesele kodumaale saata tegelased, kes siin pidevalt vaenu õhutavad.
Ning loomulikult tuleb avalikust debatist
valehäbita välja lülitada punaprofessorid ja kasulikud idioodid, kes
aktiivselt õõnestavad rahva ellujäämisinstinkti ning kaitsetahet,
sisendades oma erinevate komplekside, kiuksude ja kodus oleva
venelannast naise näägutamise leevendamiseks eestlastesse süü- ja
alaväärsustunnet.
Eestist on saanud rinderiik, aitab lolli mängimisest.
1 kommentaari:
Olen vist jäänud paljudest pr-saadetest ilma ,sest näen asju hoopis teises valguses.Mitte Baltiriigid ei ole Venemaa eesmärk vaid Valgevenet ootab Ukrainaga sama saatus kuhu lääs tõttab järgmisena "demokraatiat" viima.
Postita kommentaar