Mart Helme | Siim Kallase juhtum ja piirileping
Mart Helme, suursaadik
Ukrainas
ja eelkõige muidugi Krimmis toimuv, samuti valitsuse vahetus Eestis, on
piirilepingu teema päevakorralt maha võtnud. Kohati tundub, nagu oleks
see globaalselt tõusta ähvardava tormi taustal mingi tühiasi, mis
liiatigi juba niikuinii ära otsustatud ja kohe-kohe ka lõplikult täide
viidud.
Vilistab lepingutele
Pastoi, ütleks selle peale venelane.
Tegelikult on piirilepingu küsimus Krimmi annekteerimise taustal eriti
terav teema. Sisuliselt on Venemaa meilt (ja Lätilt) meie riikide
territoriaalset terviklikkust rikkudes tüki maad ära võtnud juba ammu
enne, kui Putin Venemaal üldse võimule sai. Putin lihtsalt legitimeerib
selle meie oma kätega.
Okupatsiooniperioodil ei saanud me midagi ette võtta. Nüüd on meil võimalus oma õigusele lihtsalt kindlaks jääda. Ikka veel, sest allkirjastamisest hoolimata pole Eesti uut piirilepingut ratifitseerinud.
Okupatsiooniperioodil ei saanud me midagi ette võtta. Nüüd on meil võimalus oma õigusele lihtsalt kindlaks jääda. Ikka veel, sest allkirjastamisest hoolimata pole Eesti uut piirilepingut ratifitseerinud.
Ent mingem ajas pisut tagasi ja küsigem,
millega uue piirilepingu sõlmimist õigupoolest põhjendatud on? Eks ikka
meie julgeolekuga, mis lõplikult fikseeritud ja allkirjastatud piiri
puhul pidada kindlam olema, kui juba 23 aastat valvatava (ja igati
toimiva) ajutise kontrolljoone puhul.
Ukrainas
toimuv seda julgeolekujuttu paraku ei kinnita. Ukraina sõlmis Venemaaga
maismaapiiri delimiteerimise lepingu 2003. aastal ja kuigi piir merel,
täpsemalt Kertši väinas ja Aasovi merel, jäi poolte erimeelsuste tõttu
kokku leppimata, tunnustas Venemaa Krimmi kuulumist Ukraina koosseisu
nii selle kui ka paljude muude lepingutega (kaasa arvatud praeguseks
juba kahel korral allkirjastatud Venemaa Musta mere laevastiku
kokkulepped Ukraina mitme valitsusega). Seda lähtudes kohe Nõukogude
Liidu lagunemisel ja Sõltumatute Riikide Ühenduse tekkimisel
kollektiivselt aktseptitud otsusest jätta endise N Liidu sisepiirid
sinna, kus nad lõppenud ajastul olid.
Nagu näeme, vilistab Venemaa Ukrainas praegu
kõigile neile lepingutele ja põhimõtetele. Põhjendus selleks on aga väga
lihtne: Moskval olevat õigus kaitsta oma kodanikke ja kaasmaalasi. Ka
juhul, kui keegi neid kodanikke ja kaasmaalasi ei ohusta. Sõjamasina
käivitamiseks piisab, kui Moskva lihtsalt väidab, et neid ohustatakse.
Julgeolekut ei taga
Seega siis – julgeolekut uus piirileping meile
ei taga. Aga mida see leping meile siis annab? Tuleb välja, et mitte
midagi. Ja isegi kui paar kuud tagasi võis Marko Mihkelson oma
kagebiitide dünastiast põlvneva kolleegi Mihhail Margelovi üleolevalt
sõbraliku õlalepatsutamise peale uskuda, et nüüd saabub meie suhetesse
Venemaaga uus ajastu, siis praegu Venemaa ja Lääne vahel algav külm sõda
ei jäta selleks mingeid väljavaateid.
Ka Urmas Paet, keda Sergei Lavrov Moskvas lepingu allkirjastamisel kohtles mõnitavalt demonstratiivse viisakusega, võiks vähemalt praegu mõistusele tulla ja aru saada, et peale Tartu rahu järgselt Eestile kuuluvate alade andis ta ära meie teemat kontrolliva kõrgendiku ajalootõlgenduste vallas.
Ka Urmas Paet, keda Sergei Lavrov Moskvas lepingu allkirjastamisel kohtles mõnitavalt demonstratiivse viisakusega, võiks vähemalt praegu mõistusele tulla ja aru saada, et peale Tartu rahu järgselt Eestile kuuluvate alade andis ta ära meie teemat kontrolliva kõrgendiku ajalootõlgenduste vallas.
See omakorda tähendab, et Venemaa käsitleb
meid piirilepingu riigikogus ratifitseerimise hetkest alates mitte kui
sõjaeelse Eesti juriidilist järglast, vaid kui Nõukogude Liidust lahku
löönud uut riiki, mille iseseisvumise, territooriumi, kodakondsuse,
riigikeele ja rahvusküsimustega on segased lood. Ning loomulikult on
Moskval legitiimsed õigused ja kohustused segaduste klaarimiseks
sekkuda. Eriti nüüd, kui algamas uus külm sõda.
Algaval ajastul pole ju kahtlust, et Venemaa
kasutab iga võimalust läänele meie kaudu haiget teha. Siinkohal osutuvad
prohvetlikuks vana dissidendi Sergei Kovaljovi sõnad, kui ta mulle 90.
aastate keskel ütles: „Teil pole vaja Venemaad karta, kuni Vene-USA
suhted on head. Aga kartke Venemaad, kui Moskva ja Washington tülli
lähevad!"
Niipalju siis veel kord julgeolekust.
Niipalju siis veel kord julgeolekust.
Reeturid vastutusele
Venemaa algavat külma sõda siiski ei võida.
Nagu ei võitnud Hitler Teist maailmasõda. Eestis tulevad aga külma sõja
tuultes, kõigi vastaliste jõudude ponnistuste peale vaatamata, varem või
hiljem võimule rahvuslased, sest nemad on ainsad, kes teenivad vaid oma
rahvast, mitte ida- või läänepoolseid territooriumi kontrollijaid. Siis
võetakse selle lepingu sõlmijad riigireeturitena vastutusele, sündigu
see kas või kahekümne aasta pärast. Riigireetmise süü teatavasti ei
aegu.
Olgu Paetile, kes hiljuti Catherine Ashtonile
telefonis kummalisel kombel Venemaale propagandasõjas marjaks ära
kulunud juttu ajas, siinkohal õpetuseks äsja Eestist pagenud Siim
Kallase juhtum. Eks Paet ise teab muidugi, miks tal seda telefonikõnet
vaja teha oli. Samuti nagu teab ainult Kallas, miks ta omal ajal tegi
seda, mida tegi. Kuid nii nagu Kallas ja tema semud paarkümmend aastat
tagasi ei arvanud, et nende segasevõitu toimetamised kunagi päevavalgele
ujuvad, ei arva seda ka praegused piirileppe läbisurujad. Ajalugu on
siiski näidanud – tõde tõuseb, vale vajub.
0 kommentaari:
Postita kommentaar