HENN PÕLLUAAS: Kui Kallas ja Ansip „sotsialistlikku demokraatiat“ arendasid

Ajal, mil Reformierakond püüab teoks teha nii peaministri-, koalitsiooni- kui eurovolinikuvangerdusi on välja tulnud nii mõnigi piinlik seik minevikust, millest asjaomased paraku midagi mäletada ei taha. Seoses sellega heidan pilgu veidi kaugemale, aega, mil eesti rahval tärkas uuesti kindel tahe taastada oma riiklik iseseisvus, kuid isegi Tartu Rahu tähistamine oli keelatud ning provokatiivseks ja ekstremistlikuks väljaastumiseks tituleeritud.

Kaheksakümnendate aastate lõppu, nn perestroikaperioodi, hakkas iseloomustama uus poliitiline mitmekesisus, mis sundis inimesi pooli valima – kas toetada juba vankuvat, kuid endiselt jõulist nõukogude okupatsioonirežiimi või vastanduda sellele ja toetada Eesti iseseisvumist.

Tekkis hulk liikumisi ja organisatsioone, mis olemuslikult esindasid täiesti erinevaid arusaamu ja vastandlikke eesmärke. Näiteks kui Rahvarinne, mille liige oli ka Siim Kallas, tunnistas end oma nimeski olevat loodud perestroika ja kommunistliku partei toetuseks (ametlik nimi oli Rahvarinne Perestroika Toetuseks) ning nägi Eesti tulevikku sotsialistlikus autonoomias koos kõigi siinsete asustuskolonistidega, siis rahvarinde kõrval esialgu arvestatum jõud, Eesti Muinsuskaitse Selts, esindas kindlat veendumust, et vaid Eesti riigi õigusjärgsetel kodanikel on õigus otsustada Eesti tuleviku üle ja nimetas sisserännanuid otsekoheselt okupantideks. See oli paljudele, kes olid ennast nõukogude korraga kohandanud, keeruline aeg.

Kõhklusi ja hirme oli paljudel, kellel rohkem, kellel vähem, kuid avaliku elu tegelaste juures paistis see drastilisemalt silma. Ei puudunud ka need, kes sõnades uue ajaga kaasa tulid, samas aga teise jalaga hoogsalt pidurit vajutasid ja püüdsin nö kahel toolil korraga istuda.

Nii näiteks ilmus 19. veebruaril 1988 ajakirjanduses mitmekümne eesti kultuuritegelase üleskutse Eestimaa elanikele, milles mõisteti hukka rahvaalgatusena Tartu Rahu aastapäeva tähistamiseks korraldatud üritus Tartus. Vastukaaluks korraldati samal ajal EKP käsul Tartu suuremates saalides rahvale „teabepäevi“, kus räägiti Tartu rahu kehtetusest ja tähtsusetusest ning hoiatati ajakirjanduses inimesi tähtpäeva avaliku tähistamise eest.

Sanktsioneeritud propagandaüritused ja hoiatused inimesi aga ei huvitanud ning hoolimata tõigast, et sanktsioneerimata miitingud olid kommunistliku võimu poolt keelustatud, kogunesid rahvamassid võimutegelaste kiuste ikkagi Vanemuise tänavale. KGB filmis toimuvat hoolega. Kõik sujus kenasti, kuni kilpide, kumminuiade ja koertega varustatud miilitsaüksus ründas demonstrante, keda oli umbes tuhatkond. Meedias on korduvalt vägivalla kasutamise käsuga seostatud toonast Tartu kommunistliku partei funktsionääri, EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajat, Andrus Ansipit. Ise on ta oma osalust eitanud, väites, et viibis hoopis ämma juures.

Rahumeelne üritus peksti laiali. Rünnaku käigus vigastati ja peeti kinni paljusid ning hiljem pidi nii mõnigi miitingul osalenud üliõpilastest karistuseks ka ülikooliga hüvasti jätma.

Kõnealuses avalikus kirjas kutsuti Eesti elanikkonda ja võimuorganeid säilitama „rahu ja väärikust ja mitte arendama vastastikust provotseerivat tegevust, mis põhimõtteliselt ohustab meie ühiseid eesmärke sotsialistlikul demokraatial, rahvaste sõprusel ja inimväärikusel põhineva ühiskonna loomisel.“ Autorid rõhutasid, et kunagist Eesti omariikluse väljakuulutamist võiks tähistada ainult teaduslikel konverentsidel ja dispuutidel, kuid mitte mingil juhul avalikel üritustel. Rahumeelne Tartu rahu aastapäeva tähistamise üritus tituleeriti provokatiivseks ja ekstremistlikuks väljaastumiseks, võimude käsul rahvast kumminuiade ja koertega rünnanud miilitsaüksuse jõhkrust nimetati aga vaid ülepingutuseks: „2. veebruaril 1988 Tartu tänavatel toimunu näitas, et ekstremistlikud väljaastumised ühelt poolt ning korrakaitseorganite ülepingutatud tegutsemine teiselt poolt kutsuvad esile kokkupõrkeid, mida pole meil kellelgi vaja ja millel pole midagi ühist meie riigis käimasoleva demokratiseerimisega. Taolised meeleavaldused, sõltumata nende arvukusest ja osavõtjate subjektiivsetest kavatsustest, ohustavad praegu meil käimasolevat positiivset protsessi ja võivad ärgitada natsionalistlik-šovinistlikke ja stalinistlikke ringkondi üleminekuks vastupealetungile kaotsiminevate positsioonide tagasivõitmiseks.“  

Seega ei mõistetud hukka mitte vägivalda kasutavat okupatsioonirežiimi, vaid inimesed, kes rahumeelselt Tartu rahu sõlmimist, mida on nimetatud meie riigi sünnitunnistuseks, tähistada soovisid. Parem mitte mõeldagi vabale Eestile, veel vähem midagi teha – see võib Kremlit ärritada, arendagem hoopis sotsialistlikku demokraatiat, oli üleskutse sisu.

Tegemist oli ärahirmutatud ja alalhoidliku katsega toetada perestroikat – paraku olid Gorbatšov ja KGB käivitanud perestroika mitte demokraatliku ühiskonna, vaid täna kuritegelikuks tunnistatud Kommunistliku partei ja režiimi toetuseks ning reanimeerimiseks.

See ei olnud allakirjutanutele muidugi saladuseks. Oli ju Edgar Savisaargi kinnitanud: „Tuleb silmas pidada, et rahvarinne luuakse perestroika toetuseks. Kuna perestroika teele asus esimesena partei, siis järelikult on rahvarinne loodud ka partei toetuseks.“ Muuseas, juba õige varsti, paari aasta pärast, andis partei, perestroika ja sotsialistliku demokraatia juhtfiguur Gorbatšov käsu Tbilisi, Riia ja Vilniuse veretöödeks.

Üks neist, kes Tartu Rahu tähistamist hukka mõistnud pöördumisele allkirja andis, oli Siim Kallas. Ma ei tea, kas ta seda mäletab, kuid rahvas viis oma ammuse unistuse, Eesti taasiseseisvumise, kõigest hoolimata täide.

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2014/03/kui-kallas-ja-ansip-sotsialistlikku.html