kolmapäev, 30. mai 2012
teisipäev, 29. mai 2012
Elektrituru MITTEavamise meeleavaldus
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond korraldab koostöös Lilleküla
Seltsiga pühapäeval, 03.06.2012 algusega 18.00 Tallinnas Vabaduse
väljakul meeleavalduse.
Eestil puudub kohustus lasta monopoolne elektritootja nö vabale turule, tegemist on Eesti valitsuse rumala poliitikaga, mis kahjustab kõigi Eesti inimeste heaolu. Tule, avalda meelt!
Allikas: http://ekre.ee/ Read more...
Eestil puudub kohustus lasta monopoolne elektritootja nö vabale turule, tegemist on Eesti valitsuse rumala poliitikaga, mis kahjustab kõigi Eesti inimeste heaolu. Tule, avalda meelt!
Allikas: http://ekre.ee/ Read more...
OLEG BUROVI KAKS KIRJUTIST
Hiljuti ilmus blogis kirjutis - "Leedus taastati okupatsioonikahjude hindamise komisioni töö", SIIN. Meie valitsus ei näe aga kahjude hüvitamise vastu mingit huvi tundvat.
Teine artikkel käsitleb ministrite vastutust. Oleme küllalt tihti kuulnud ütlust, et võtan vastutuse; või siis, et võtan poliitilise vastutuse. Poliitikute puhul on need väljendid vaid sõnakõlks ja viimatel aastatel ei mäletagi, et mõne ministri vastu oleks algatatud kohtuasi. Mingeid tagajärgi vastutuse võtmisel tegelikult ei ole. M.I.
Esitame arve !
Olen
täiesti nõus väitega, et taas on vaja Euroopale selgitada, mis Eestiga, alates
1939 aasta augustist, tehti. Seda me
alatase teemegi, aga juba homseks on meie jutt ununenud. Kui
soovime köita kestvamat tähelepanu, siis on seda võimalik
teha, andes asjale rahalise
vääringu. Raha meelitab küll ligi
kasuahneid tegelasi,
kes siiski ei lase asjal soikuda ja hoiavad tule lees.
NSVL küüditas Eestist umbes
28 000 inimest, kes olid saadetud ca 25 aastaks
sunnitööle, kokku ligi 700 000 tööaastat.
Tööd tehti riiklikult kasulikel objektidel: raudteed, kanalid,
kaevandused, tehased, mis kõik töötavad ka praegu ja toovad Vene riigile tulu
ja kasumeid.
Kui hinnata ühe vangi
tööviljakuseks 9 rubla päev (NL statistika andmetel), mis
363 tööpäeva juures aastas (1.01 ja
07.11 olid puhkepäevad) annab 3300 rubla, ehk 5500$ toodangut (oli ju $ väärtus
60 kop.), siis leiame, et Eestist pärit sunni-
töölised andsis Venemaale ca 4
miljardi $ väärtuses toodangut.
Silmas pidades, et Saksamaa on
pidevalt tasunud oma võlgu nii represseeritutele
kui ka Iisraelile juba Adenaueri aegu, on pretsedent olemasja me lihtsalt
peame esitama Venemaale arve. Muidugi, see tuleb koostada asjatundjatel ja
täpselt. Aga
ülitähtis on panna asi suure lärmaka kella külge ja pole meie mure, kas
Venemaal
seda raha on või mitte.
Oleg Burov
Postimees.
02.2000.a.
Kohtuotsus konkreetsemaks.
Et ministrite elu on raske,
töökoormus suur ja vastutus ränk, nagu
nad ise väidavad, siis on loomulik, et kuna pensionärid ei tööta, nad ei
vastuta millegi eest.
Aga kas ministrid vastutavad ?
Olen ammu märganud, et kui
ministrite väärad otsused kohtusse jõuavad, saavad
need otsused kummutatud ja kohtuotsuse alusel on vaja välja maksta
hüvitised ja
kompensatsioonid kannatanu(te)le.
Huvitaval kombel on aga nii, et kuigi eksib minister, hüvitab eksimuse
maksumaksja. Et riigiisad tõstavad oma palku, on para-
tamatus, ja meie oma sõna kaasa ütelda ei saa, aga ma olen veendunud, et
kohtuot-
sus peab olema konkreetsem: kohustades välja maksma kahjutasu, peaks
nimetama
ka süüdlase, kellelt kahjutasu sisse nõuda. Kui juba vastutada, siis teha
seda lõpuni,
täiel määral ja isiklikult, mitte aga maksumaksja arvelt.
Oleg Burov.
Postimees. 05.2000.a.
esmaspäev, 28. mai 2012
Multikultid peavad nüüd midagi uut leiutama
Endise Saksamaa keskpankuri Thilo Sarrazini väitel on Saksamaa
pantvangis ja sunnitud holokausti jm tema süüks pandud asjade tõttu
eurot ja tema mädanenumaid riike päästma.
Paljude arvates pole kahtlust, et Saksamaa raamatukauplustesse jõudnud Thilo Sarrazini uuest teosest „Euroopa ei vaja eurot” saab samuti hitt nagu kahe aasta eest Saksamaa läbikukkunud integratsioonipoliitikat lahanud raamatust „Saksamaa hävitab ennast”.
Kui toona otsisid vasakpopulistid tema väidete rumalana näitamiseks välja süüdistused, et tegu pole geneetikuga kuigi Sarrazin toetus oma riigi toekaimate teadlaste väidetele, siis seekord tuleb kriitikutel leida teisi põhjusi. Sarrazini puhul on tegemist majandusteadlasega, kes palju aastaid töötanud rahandusministeeriumis vastutavates ametites ja Saksa keskpanga juhatuses. Saksamaal ei saa sellistele positsioonidele mees, kes teemat ei valda.
Oma uues teosoes toob Sarrazin välja põhjendused miks Euroopa eurota paremini hakkama saaks ega kannataks kadunud aastakümne all nagu Jaapan.
Väidet, et majanduslikult pole ühisraha Euroopale midagi andnud, on tõestatud veenvalt analüüside reaga, mida toetavad mitmed teisedki maailma juhtivad majandusteadlased. Tootlikkuse kasv, tööhõive, kaubavahetuse dünaamika, laienemine uutele turgudele või inflatsioon – valdkonnad, kus euro on toonud hoopis kahju.
Sakslasi kihutavat Sarrazini hinnagul taga ennasthävitav refleks, mis holokausti ja maailmasõja patud alles siis lunastatuks loeb, kui terve oma asjaajamise ja raha teiste kätesse ära antud saab.
Kui varem sai eurovastaste suud sulgeda, sest tegu olevat hullude natsionalistide luuludega siis nüüd tuleb multikultidel kiiresti tööle asuda, et uut mammonat välja jagama hakata.
Raamatule on aga head reklaami teinud igasugu kommunistid, kes juba enne raamatu ilmumist lõugama pistsid “Maha rassist Sarrazin!”.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/ Read more...
Paljude arvates pole kahtlust, et Saksamaa raamatukauplustesse jõudnud Thilo Sarrazini uuest teosest „Euroopa ei vaja eurot” saab samuti hitt nagu kahe aasta eest Saksamaa läbikukkunud integratsioonipoliitikat lahanud raamatust „Saksamaa hävitab ennast”.
Kui toona otsisid vasakpopulistid tema väidete rumalana näitamiseks välja süüdistused, et tegu pole geneetikuga kuigi Sarrazin toetus oma riigi toekaimate teadlaste väidetele, siis seekord tuleb kriitikutel leida teisi põhjusi. Sarrazini puhul on tegemist majandusteadlasega, kes palju aastaid töötanud rahandusministeeriumis vastutavates ametites ja Saksa keskpanga juhatuses. Saksamaal ei saa sellistele positsioonidele mees, kes teemat ei valda.
Oma uues teosoes toob Sarrazin välja põhjendused miks Euroopa eurota paremini hakkama saaks ega kannataks kadunud aastakümne all nagu Jaapan.
Väidet, et majanduslikult pole ühisraha Euroopale midagi andnud, on tõestatud veenvalt analüüside reaga, mida toetavad mitmed teisedki maailma juhtivad majandusteadlased. Tootlikkuse kasv, tööhõive, kaubavahetuse dünaamika, laienemine uutele turgudele või inflatsioon – valdkonnad, kus euro on toonud hoopis kahju.
Sakslasi kihutavat Sarrazini hinnagul taga ennasthävitav refleks, mis holokausti ja maailmasõja patud alles siis lunastatuks loeb, kui terve oma asjaajamise ja raha teiste kätesse ära antud saab.
Kui varem sai eurovastaste suud sulgeda, sest tegu olevat hullude natsionalistide luuludega siis nüüd tuleb multikultidel kiiresti tööle asuda, et uut mammonat välja jagama hakata.
Raamatule on aga head reklaami teinud igasugu kommunistid, kes juba enne raamatu ilmumist lõugama pistsid “Maha rassist Sarrazin!”.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/ Read more...
Tuntud šovinist ja Eesti vihkaja loob oma partei
Našistide liider on hakanud kahtlema Putini kodupartei võimalustes võita järgmistel parlamendivalimistel ning on otsustanud oma leivaisasid toetada paralleelstruktuuri loomisega.
Selline on ametlik versioon, mida kajastab ka tänane Päevaleht.
Tegelik tõde on ilmselt pisut teistlaadne.
Ühelt poolt on selge, et mida sogasem vesi, seda parem kala püüda. Ja venemaa poliitiline maastik on kirju ning üha kirjumaks läheb. Eriti seoses sellega, et Putini partei "Ühtne Venemaa" on kaotamas populaarsust ning kuivõrd uus venemaa parteiseadus lubab parteid luua ka 500 liikmega (muide - venemaast üle 100 korra väiksemas Eestis saab erakonda luua vaid 1000 liikme olemasolul).
Teiseks lisapõhjuseks on asjaolu, et "Ühtne Venemaa" ei suuda garanteerida Jakemenkole hetkel ka kõrget parteifunktsionääri staatust, sest kõrgele kohale ihkajaid on ka olemasoleva partei sees tohutu palju ning Putin ise on end avalikust parteitegevusest taandanud seoses presdenditroonile istumisega, ega saa avalikult Jakimenkot toetada.
Jakemenkol on aga suur toetus putinjugendi seas nagu ka suur kogemus noorte löögirühmade moodustamises ja tänavapoliitika läbiviimises, mis võimaldab tal paljudest teistest edukamalt luua oma eraldiseisvat, noorte illusioonidele, fanatismile ja idealismile tuginevat (kremlimeelset) parteid.
Tõsi - ta ei tee seda ilma peremeeste loata. Jakemenko küsis kremlist luba luua endale partei.
Kremlist ilmselgelt patsutati noormeest õlale ja mõeldi - las poiss proovib, kui vaja saame ta ohverdada ja patuseks teha, kui vaja saame ta seltskonda oma huvides ära kasutada ning tema toetajate liitmine "Ühtse venemaaga" pole mingi kunst, sest kõik Jakemenko potentsiaalsed parteiliikmed on kasvatatud maast-madalast putinismi vaimus ning truuduses "Ühtsele Venemaale".
Päevaleht kirjutab niisiis, et Kremli-meelse liikumise Naši asutaja, ei usu valitseva partei Ühtne Venemaa võitu järgmistel parlamendivalimistel ning hakkab looma uut parteid inimestest, kelle käes peab olema tulevik.
Jakemenko oli juba varem teada andnud, et oma senisel ametikohal ta ei jätka. Samuti oli ta märkinud, et ka Naši senisel kujul tegutsemist ei jätka. Eilsel pressikonverentsil kergitas ta katet oma plaanidelt.
„Pean loogiliseks sellise partei loomist, mille peamiseks ülesandeks on teha Venemaa maksimaalselt heaks elu- ja tööpaigaks tulevikuinimestele,” ütles ta Vene meedia vahendusel.
Jakemenko kinnitas, et tema ettevõtmine on Kremliga kooskõlastatud.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/ Read more...
pühapäev, 27. mai 2012
MATTI ILVES: 2012 ALGAB ANTIKRISTUSE VALITSEMISE AEG!
Ühes kõnes ütles Euroopa Liidu president Herman van Rompuy täiesti selgelt ja üheselt, et 2009 oli esimene Maailmavalitsuse aasta. Katkend sellest tähelepanuväärsest kõnest on sellel videol. Maailmavalitsus on tegelikult 300. komitee, need ülirikkad inimesed proovivad juhtida ja kontrollida kogu maailma ning iga inimest. 2012. aasta 21. detsembril ei tule mitte maailma lõpp, vaid algab uus ajastu nn. antikristuse - saatana - valitsemise aeg. 21. detsembril määrab Maailmavalitsus ametisse tegeliku ja kõikvõimsa diktaatori.
Meie ei tunneta seda muutust kohe, kuid õige pea saame sellest aru eelkõge drastiliste arengutega maailmamajanduses; arvatakse, et kõigepealt organiseeritakse suur majanduskriis, millist maailm pole varem veel näinud ja selle korraldamine võib aega võtta mitu aastat.
MAAILMAVALTSUSE STRUKTUUR:
Read more...
Meie ei tunneta seda muutust kohe, kuid õige pea saame sellest aru eelkõge drastiliste arengutega maailmamajanduses; arvatakse, et kõigepealt organiseeritakse suur majanduskriis, millist maailm pole varem veel näinud ja selle korraldamine võib aega võtta mitu aastat.
MAAILMAVALTSUSE STRUKTUUR:
Read more...
Leedus taastati okupatsioonikahjude hindamise komisjoni töö
Komisjon hindab venemaa poolt (NSVL'i nime all) Leedule tehtud kahjusid aastatel 1940 - 1991 ning vene armee poolt Leedule teostatud kahjusid aastatel 1991 - 1993. Komisjoni aruanne saab faktiliseks aluseks venemaaga peetavateks läbirääkimisteks okupatsioonikajude teemal, kui sealpool piiri mõistus kord koju jõuab.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
_____________________
Meie valitsejatel puudub selliseks tegevuseks igasugune huvi. Seda huvipuudust on võimalik nimetada ka kuritegelikuks.
M.I. Read more...
NASA esitas ettekirjutuse Kuul olevate oma maandumispaikade säilitamiseks
postitas doc venelased-saadavad-hoiatuseks-raketi osak. 21:22 26. mai, 2012
Järgnevatel aastatel on oodata usinat võidujooksu kosmosesse ja ka
Kuule - nii Hiina, India kui Jaapan koos Venemaaga lihvivad
vallutusplaane. Oma panuse annavad ka X-Prize võistlejad, kes aastaks
2015 peaksid juba ühtteist ette näitama. Seetõttu on arusaadav, et NASA on oma saavutuste ja ajalooliste vallutuste pärast natuke mures.
Agentuur on avaldanud juhtnöörid, mille järgi peaks Kuule sattunud
eemale hoidma ajaloolistest sõidukitest ja maandumisplatsidest.
Eesmärgiks inimkonna ajaloo oluliste punktide säilitamine - nii Apollo
kui Ranger projektide maandumisplatsid peaksid puutumatuna alles jääma.
Seega ei tasu esimestel Kuu turistidel nendele paikadele läheneda vähem
kui 225 meetri kaugusele.Allikas: http://minut.ee/ Read more...
laupäev, 26. mai 2012
Kas Eesti üldse vajab erakondi?
Öeldakse, et võim võib pähe hakata. See
pidavat inimese muutma upsakaks, autoritaarseks, egoistiks - lausa
süüdimatuks. Mida me aga näeme Eesti erakondade juures? Tundub, et nad
on muutunud asjaks iseenesest ja unustanud oma algse ja peamise
ülesanda: olla kõrgema võimu kandja ehk rahva teenrid.
Mida tegi vanasti talupoeg oma otstarvet mitte täitva tööriistaga? Ta viskas selle minema. Ehk on aeg nüüd küps selleks, et raha õgivad ja kambakraatlikult võimu ja hüvede eest seisvad erakonnad ajaloo prügikasti visataks ja tuua välja midagi efektiivsemat. Masuaeg on selleks eriti sobiv, mil niigi kõike efektiivsemaks muuta püütakse.
Eestil pole vaja laristavaid ja vaid väikese seltskonna omahuve esindavaid erakondi. Piisaks sellest, kui meil oleks näiteks üks põhiseaduslik erakond, mis lähtuks üksnes põhiseadusest. Kõik muud probleemid lahendataks isikumandaadiga valitute (kes vastutavad otseselt valija ees) poolt kokkuleppeliselt ehk parim idee võitku poolehoid. Kõik olulised küsimused, mis puudutavad rahva ja riigi tulevikku, tuleks panna referendumile. Nii pääseksid poliitikat tegema võimalikult palju ausaid inimesi, kel pole kambakraatlikke ega isiklikke huvisid, kelle huviks oleks üksnes oma riigi ja rahva ennastsalgav teenimine. Justnimelt teenimine, ja teenijaks peavadki poliitikud muutuma. Nad on rahva teenrid ja rahvas on kõrgema võimu kandja - see peab muutuma reaalsuseks. Praegu on teener hakanud peremeest mängima ja peremehest teinud enese sulase (et mitte öelda orja).
Põhiseadusliku ainuerakonna idee võib mõnele kiibitsejale kohe meelde tuletada omaaegset Komparteid ja hakata sellega vägivaldseid paralleele vedama. Ei need on kaks täiesti erinevat asja. N Liitu ja Eestit võrrelda ei saa. N Liit püsis koos vägivallaga ja selle eesmärk oli maailmarevolutsioon. Rahvad elasid seal kommunistide kildkonna orjuses. Põhiseaduslik erakond oleks üksnes selleks duumaks, mille sees võiks küpseda Eesti riigile parimad ideed ja seadused, mis saaks küpseda mõttetust parteidevahelistest kemplemistest vabas õhkkonnas, kus peamine eesmärk oleks oma rahva ja riigi heaolu, mitte oma erakonna ja selle liikmete/toetajate heaolu. Juba ainuüksi see oleks Eestile suureks kasuks. Lisaks suur rahaline kokkuhoid. Põhiseaduslik erakond oleks üheks viisiks, kuidas erineva maailmavaatega inimesed saaksid koos ühel eesmärgil - riigi ja rahva heaolu - tegutseda. Nii tekiks konstruktiivne sünergia, millest saab võrsuda puhas idee - idee, mis on vaba erakondade ja nende rahastajate omakasu pitserist.
Nüüd me näeme oma silmadega, kuhu on välja jõudnud üle poole sajandi kestnud kapitalistlik-sotsialistlik-liberalistlik eksperiment. Üha enam tõstab Euroopas pead rahulolematus praeguse valitsemisviisiga. Eesti pole siin mingi erand. Kuid meil on muutuste tegemine veelgi raskem, sest endised kommunistid-kollabrandid on aastatega kindlustanud endale üsna mugava ja ohutu võimulpüsimise mehhanismi. Rahvast on seejuures alati lollitatud ja oma huvides kasutatud. Alates sellest, kui Isamaliit tuli 1990. aastate alguses võimule loosungiga "Plats puhtaks!" Aga kas plats tehti endistest kommunistidest ja kolloborantidest puhtaks? Sugugi mitte! Vastupidi, ekskommunistid säilitasid oma võimu, kohandades end üksnes uue aja nõuetele - kui enne oldi kuulekad Moskva teenrid, siis nüüd muututi Brüsseli ees lipitsejaiks. Eks see olegi kunagiste kollaborantide usinate kannupoiste ainuke amet, mida nad oskavad.
Ideaalriikluse ideid reaalsuses me ei näe, Platoni Ideaalriik jääbki vaid utoopiaks. Kuid kas see peaks tähendama seda, et me peame igavesest ajast igavesti jääma demokraatia juurde? (Kusjuures demokraatia on iseenesest kohati üsna ebademokraatlik ja enesele vasturääkiv.) Kas me ei tohi siis püüelda millegi parema poole? Miks kõik algatused millegi uue loomiseks kuulutatakse kohe ebademokraatlikuks ja lämmatatakse eos? See meenutab keskaegset inkvisitsiooni, mil peavoolust erinemine kuulutati kohe ketserluseks ja süüdlased saadeti tuleriidale. Kuidas selline käitumine mõjus Katoliku kirikule, näitas ajalugu. Lõpuks tõuseb ikka mõni martinluther, kes ütleb, et "aitab, demokraatia on end ammendanud ja aeg muutusteks on käes - meeldigu see valitsejatele või mitte". Eesti "parteide diktatuurile" ei meeldiks see kohe mitte, et keegi värskete ideedega nende (kom)parteilise kopitamise asemele tuleks. Selleks on tehtud ka kõik need suurparteide riigieelarvest nuumamised, musta raha annetamise dekriminaliseerimised, suurparteisid soodustavad riigikoguvalimised, presidendi valimised jne.
Demokraatia pidavat olema küll "halvim valitsemise viis, kuid midagi paremat polevat ka välja mõeldud", nagu ütles juba Churchill. Aga kas ikka on nii? Kui kõik demokraatiast erinevad valitsusvormid kohe mittedemokraatlikeks ehk siis sellega kasutuskõlbmatuteks kuulutatakse, ei saagi ealeski midagi efektiivsemat asemele tulla. Esimese asjana tuleks loobuda selle sisutühja demokraatia möödupuuna kasutamine. Alles siis oleme valmis millekski uueks ja paremaks. Ajaloost on siinjuures võtta üle niimõndagi, kui me vaid vabaneksime sisseharjutatud refleksidest, mis sunnivad meil ajaloost leitava kasuliku kõrvale heitma üksnes seetõttu, et selle autor(id) pole poliitiliselt korrektsed. See on suur rumalus, sest ajalugu ongi pigem õppimiseks ja vaid püstirumal tahaks tänapäeval hakata kellegi kunagi tehtud vigu kordama. Pigem tahetakse ajaloost ülevõtta parim osa, mida annab rakendada ja muidugi lisada sellel omalt poolt juurde, et asja kaasajastada ja efektiivsemaks muuta.
Nüüd, kus on ilmsiks tulnud ammu teada olnud parteide must rahastamine, oleks rahval aeg hakata oma silmi avama. Kas on ikka mõtet valida aastast aastasse tagasi neid samu libeda jutuga suller-politikaane, kes suuga teevad rahva heaks kõik, kuid reaalsuses ei tee kärbsepesagi. Need, kes tulevad enne valimisi libeda jutu ja imala naeratusega meie (maksumaksja) oma rahade eest meile "kosja" ehk end pähe määrima. Kas me tahame ärimeeste poolt ostetavaid seadusi, kambakraatlikku parteide diktatuuri, mõttetut aja ja raha raiskamist parteidevahelisele võmuvõitlusele, parteilaste mõttetuid ametikohti jne, jne, jne. Muidugi muutus ei tule üleöö ja ausaid poliitikuid ei saa noppida peenralt.
Siiski tuleks luua aus ja eetiline aura poliitika ja poliitikute ümber, sest senine parteide renomee enamuse rahva silmis on muutunud kaunis nigelaks (poliitik on muutunud lausa sõimusõnaks!). Eeskuju saab anda juba ainuüksi sellega, et kogu rahva poolt kuulutatakse nulltolerants ebaeetilistele erakondadele-poliitikutele. Alustuseks piisab sellestki. Küll siis pikapeale sirgub sellest ausast poliitsfääris ka midagi head, näiteks efektiivne alternatiiv demokraatiale (mis on sageli pelk ulm, paleus või lausa sirm ebademokraatia ees - nagu oli seda ka kommunism).
delfi.rahvahaal.ee
Mida tegi vanasti talupoeg oma otstarvet mitte täitva tööriistaga? Ta viskas selle minema. Ehk on aeg nüüd küps selleks, et raha õgivad ja kambakraatlikult võimu ja hüvede eest seisvad erakonnad ajaloo prügikasti visataks ja tuua välja midagi efektiivsemat. Masuaeg on selleks eriti sobiv, mil niigi kõike efektiivsemaks muuta püütakse.
Eestil pole vaja laristavaid ja vaid väikese seltskonna omahuve esindavaid erakondi. Piisaks sellest, kui meil oleks näiteks üks põhiseaduslik erakond, mis lähtuks üksnes põhiseadusest. Kõik muud probleemid lahendataks isikumandaadiga valitute (kes vastutavad otseselt valija ees) poolt kokkuleppeliselt ehk parim idee võitku poolehoid. Kõik olulised küsimused, mis puudutavad rahva ja riigi tulevikku, tuleks panna referendumile. Nii pääseksid poliitikat tegema võimalikult palju ausaid inimesi, kel pole kambakraatlikke ega isiklikke huvisid, kelle huviks oleks üksnes oma riigi ja rahva ennastsalgav teenimine. Justnimelt teenimine, ja teenijaks peavadki poliitikud muutuma. Nad on rahva teenrid ja rahvas on kõrgema võimu kandja - see peab muutuma reaalsuseks. Praegu on teener hakanud peremeest mängima ja peremehest teinud enese sulase (et mitte öelda orja).
Põhiseadusliku ainuerakonna idee võib mõnele kiibitsejale kohe meelde tuletada omaaegset Komparteid ja hakata sellega vägivaldseid paralleele vedama. Ei need on kaks täiesti erinevat asja. N Liitu ja Eestit võrrelda ei saa. N Liit püsis koos vägivallaga ja selle eesmärk oli maailmarevolutsioon. Rahvad elasid seal kommunistide kildkonna orjuses. Põhiseaduslik erakond oleks üksnes selleks duumaks, mille sees võiks küpseda Eesti riigile parimad ideed ja seadused, mis saaks küpseda mõttetust parteidevahelistest kemplemistest vabas õhkkonnas, kus peamine eesmärk oleks oma rahva ja riigi heaolu, mitte oma erakonna ja selle liikmete/toetajate heaolu. Juba ainuüksi see oleks Eestile suureks kasuks. Lisaks suur rahaline kokkuhoid. Põhiseaduslik erakond oleks üheks viisiks, kuidas erineva maailmavaatega inimesed saaksid koos ühel eesmärgil - riigi ja rahva heaolu - tegutseda. Nii tekiks konstruktiivne sünergia, millest saab võrsuda puhas idee - idee, mis on vaba erakondade ja nende rahastajate omakasu pitserist.
Nüüd me näeme oma silmadega, kuhu on välja jõudnud üle poole sajandi kestnud kapitalistlik-sotsialistlik-liberalistlik eksperiment. Üha enam tõstab Euroopas pead rahulolematus praeguse valitsemisviisiga. Eesti pole siin mingi erand. Kuid meil on muutuste tegemine veelgi raskem, sest endised kommunistid-kollabrandid on aastatega kindlustanud endale üsna mugava ja ohutu võimulpüsimise mehhanismi. Rahvast on seejuures alati lollitatud ja oma huvides kasutatud. Alates sellest, kui Isamaliit tuli 1990. aastate alguses võimule loosungiga "Plats puhtaks!" Aga kas plats tehti endistest kommunistidest ja kolloborantidest puhtaks? Sugugi mitte! Vastupidi, ekskommunistid säilitasid oma võimu, kohandades end üksnes uue aja nõuetele - kui enne oldi kuulekad Moskva teenrid, siis nüüd muututi Brüsseli ees lipitsejaiks. Eks see olegi kunagiste kollaborantide usinate kannupoiste ainuke amet, mida nad oskavad.
Ideaalriikluse ideid reaalsuses me ei näe, Platoni Ideaalriik jääbki vaid utoopiaks. Kuid kas see peaks tähendama seda, et me peame igavesest ajast igavesti jääma demokraatia juurde? (Kusjuures demokraatia on iseenesest kohati üsna ebademokraatlik ja enesele vasturääkiv.) Kas me ei tohi siis püüelda millegi parema poole? Miks kõik algatused millegi uue loomiseks kuulutatakse kohe ebademokraatlikuks ja lämmatatakse eos? See meenutab keskaegset inkvisitsiooni, mil peavoolust erinemine kuulutati kohe ketserluseks ja süüdlased saadeti tuleriidale. Kuidas selline käitumine mõjus Katoliku kirikule, näitas ajalugu. Lõpuks tõuseb ikka mõni martinluther, kes ütleb, et "aitab, demokraatia on end ammendanud ja aeg muutusteks on käes - meeldigu see valitsejatele või mitte". Eesti "parteide diktatuurile" ei meeldiks see kohe mitte, et keegi värskete ideedega nende (kom)parteilise kopitamise asemele tuleks. Selleks on tehtud ka kõik need suurparteide riigieelarvest nuumamised, musta raha annetamise dekriminaliseerimised, suurparteisid soodustavad riigikoguvalimised, presidendi valimised jne.
Demokraatia pidavat olema küll "halvim valitsemise viis, kuid midagi paremat polevat ka välja mõeldud", nagu ütles juba Churchill. Aga kas ikka on nii? Kui kõik demokraatiast erinevad valitsusvormid kohe mittedemokraatlikeks ehk siis sellega kasutuskõlbmatuteks kuulutatakse, ei saagi ealeski midagi efektiivsemat asemele tulla. Esimese asjana tuleks loobuda selle sisutühja demokraatia möödupuuna kasutamine. Alles siis oleme valmis millekski uueks ja paremaks. Ajaloost on siinjuures võtta üle niimõndagi, kui me vaid vabaneksime sisseharjutatud refleksidest, mis sunnivad meil ajaloost leitava kasuliku kõrvale heitma üksnes seetõttu, et selle autor(id) pole poliitiliselt korrektsed. See on suur rumalus, sest ajalugu ongi pigem õppimiseks ja vaid püstirumal tahaks tänapäeval hakata kellegi kunagi tehtud vigu kordama. Pigem tahetakse ajaloost ülevõtta parim osa, mida annab rakendada ja muidugi lisada sellel omalt poolt juurde, et asja kaasajastada ja efektiivsemaks muuta.
Nüüd, kus on ilmsiks tulnud ammu teada olnud parteide must rahastamine, oleks rahval aeg hakata oma silmi avama. Kas on ikka mõtet valida aastast aastasse tagasi neid samu libeda jutuga suller-politikaane, kes suuga teevad rahva heaks kõik, kuid reaalsuses ei tee kärbsepesagi. Need, kes tulevad enne valimisi libeda jutu ja imala naeratusega meie (maksumaksja) oma rahade eest meile "kosja" ehk end pähe määrima. Kas me tahame ärimeeste poolt ostetavaid seadusi, kambakraatlikku parteide diktatuuri, mõttetut aja ja raha raiskamist parteidevahelisele võmuvõitlusele, parteilaste mõttetuid ametikohti jne, jne, jne. Muidugi muutus ei tule üleöö ja ausaid poliitikuid ei saa noppida peenralt.
Siiski tuleks luua aus ja eetiline aura poliitika ja poliitikute ümber, sest senine parteide renomee enamuse rahva silmis on muutunud kaunis nigelaks (poliitik on muutunud lausa sõimusõnaks!). Eeskuju saab anda juba ainuüksi sellega, et kogu rahva poolt kuulutatakse nulltolerants ebaeetilistele erakondadele-poliitikutele. Alustuseks piisab sellestki. Küll siis pikapeale sirgub sellest ausast poliitsfääris ka midagi head, näiteks efektiivne alternatiiv demokraatiale (mis on sageli pelk ulm, paleus või lausa sirm ebademokraatia ees - nagu oli seda ka kommunism).
delfi.rahvahaal.ee
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/
Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)















