RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 26. mai 2012

Kas Eesti üldse vajab erakondi?

Öeldakse, et võim võib pähe hakata. See pidavat inimese muutma upsakaks, autoritaarseks, egoistiks - lausa süüdimatuks. Mida me aga näeme Eesti erakondade juures? Tundub, et nad on muutunud asjaks iseenesest ja unustanud oma algse ja peamise ülesanda: olla kõrgema võimu kandja ehk rahva teenrid.

Mida tegi vanasti talupoeg oma otstarvet mitte täitva tööriistaga? Ta viskas selle minema. Ehk on aeg nüüd küps selleks, et raha õgivad ja kambakraatlikult võimu ja hüvede eest seisvad erakonnad ajaloo prügikasti visataks ja tuua välja midagi efektiivsemat. Masuaeg on selleks eriti sobiv, mil niigi kõike efektiivsemaks muuta püütakse.

Eestil pole vaja laristavaid ja vaid väikese seltskonna omahuve esindavaid erakondi. Piisaks sellest, kui meil oleks näiteks üks põhiseaduslik erakond, mis lähtuks üksnes põhiseadusest. Kõik muud probleemid lahendataks isikumandaadiga valitute (kes vastutavad otseselt valija ees) poolt kokkuleppeliselt ehk parim idee võitku poolehoid. Kõik olulised küsimused, mis puudutavad rahva ja riigi tulevikku, tuleks panna referendumile. Nii pääseksid poliitikat tegema võimalikult palju ausaid inimesi, kel pole kambakraatlikke ega isiklikke huvisid, kelle huviks oleks üksnes oma riigi ja rahva ennastsalgav teenimine. Justnimelt teenimine, ja teenijaks peavadki poliitikud muutuma. Nad on rahva teenrid ja rahvas on kõrgema võimu kandja - see peab muutuma reaalsuseks. Praegu on teener hakanud peremeest mängima ja peremehest teinud enese sulase (et mitte öelda orja).
Põhiseadusliku ainuerakonna idee võib mõnele kiibitsejale kohe meelde tuletada omaaegset Komparteid ja hakata sellega vägivaldseid paralleele vedama. Ei need on kaks täiesti erinevat asja. N Liitu ja Eestit võrrelda ei saa. N Liit püsis koos vägivallaga ja selle eesmärk oli maailmarevolutsioon. Rahvad elasid seal kommunistide kildkonna orjuses. Põhiseaduslik erakond oleks üksnes selleks duumaks, mille sees võiks küpseda Eesti riigile parimad ideed ja seadused, mis saaks küpseda mõttetust parteidevahelistest kemplemistest vabas õhkkonnas, kus peamine eesmärk oleks oma rahva ja riigi heaolu, mitte oma erakonna ja selle liikmete/toetajate heaolu. Juba ainuüksi see oleks Eestile suureks kasuks. Lisaks suur rahaline kokkuhoid. Põhiseaduslik erakond oleks üheks viisiks, kuidas erineva maailmavaatega inimesed saaksid koos ühel eesmärgil - riigi ja rahva heaolu - tegutseda. Nii tekiks konstruktiivne sünergia, millest saab võrsuda puhas idee - idee, mis on vaba erakondade ja nende rahastajate omakasu pitserist.
Nüüd me näeme oma silmadega, kuhu on välja jõudnud üle poole sajandi kestnud kapitalistlik-sotsialistlik-liberalistlik eksperiment. Üha enam tõstab Euroopas pead rahulolematus praeguse valitsemisviisiga. Eesti pole siin mingi erand. Kuid meil on muutuste tegemine veelgi raskem, sest endised kommunistid-kollabrandid on aastatega kindlustanud endale üsna mugava ja ohutu võimulpüsimise mehhanismi. Rahvast on seejuures alati lollitatud ja oma huvides kasutatud. Alates sellest, kui Isamaliit tuli 1990. aastate alguses võimule loosungiga "Plats puhtaks!" Aga kas plats tehti endistest kommunistidest ja kolloborantidest puhtaks? Sugugi mitte! Vastupidi, ekskommunistid säilitasid oma võimu, kohandades end üksnes uue aja nõuetele - kui enne oldi kuulekad Moskva teenrid, siis nüüd muututi Brüsseli ees lipitsejaiks. Eks see olegi kunagiste kollaborantide usinate kannupoiste ainuke amet, mida nad oskavad.
Ideaalriikluse ideid reaalsuses me ei näe, Platoni Ideaalriik jääbki vaid utoopiaks. Kuid kas see peaks tähendama seda, et me peame igavesest ajast igavesti jääma demokraatia juurde? (Kusjuures demokraatia on iseenesest kohati üsna ebademokraatlik ja enesele vasturääkiv.) Kas me ei tohi siis püüelda millegi parema poole? Miks kõik algatused millegi uue loomiseks kuulutatakse kohe ebademokraatlikuks ja lämmatatakse eos? See meenutab keskaegset inkvisitsiooni, mil peavoolust erinemine kuulutati kohe ketserluseks ja süüdlased saadeti tuleriidale. Kuidas selline käitumine mõjus Katoliku kirikule, näitas ajalugu. Lõpuks tõuseb ikka mõni martinluther, kes ütleb, et "aitab, demokraatia on end ammendanud ja aeg muutusteks on käes - meeldigu see valitsejatele või mitte". Eesti "parteide diktatuurile" ei meeldiks see kohe mitte, et keegi värskete ideedega nende (kom)parteilise kopitamise asemele tuleks. Selleks on tehtud ka kõik need suurparteide riigieelarvest nuumamised, musta raha annetamise dekriminaliseerimised, suurparteisid soodustavad riigikoguvalimised, presidendi valimised jne.
Demokraatia pidavat olema küll "halvim valitsemise viis, kuid midagi paremat polevat ka välja mõeldud", nagu ütles juba Churchill. Aga kas ikka on nii? Kui kõik demokraatiast erinevad valitsusvormid kohe mittedemokraatlikeks ehk siis sellega kasutuskõlbmatuteks kuulutatakse, ei saagi ealeski midagi efektiivsemat asemele tulla. Esimese asjana tuleks loobuda selle sisutühja demokraatia möödupuuna kasutamine. Alles siis oleme valmis millekski uueks ja paremaks. Ajaloost on siinjuures võtta üle niimõndagi, kui me vaid vabaneksime sisseharjutatud refleksidest, mis sunnivad meil ajaloost leitava kasuliku kõrvale heitma üksnes seetõttu, et selle autor(id) pole poliitiliselt korrektsed. See on suur rumalus, sest ajalugu ongi pigem õppimiseks ja vaid püstirumal tahaks tänapäeval hakata kellegi kunagi tehtud vigu kordama. Pigem tahetakse ajaloost ülevõtta parim osa, mida annab rakendada ja muidugi lisada sellel omalt poolt juurde, et asja kaasajastada ja efektiivsemaks muuta.
Nüüd, kus on ilmsiks tulnud ammu teada olnud parteide must rahastamine, oleks rahval aeg hakata oma silmi avama. Kas on ikka mõtet valida aastast aastasse tagasi neid samu libeda jutuga suller-politikaane, kes suuga teevad rahva heaks kõik, kuid reaalsuses ei tee kärbsepesagi. Need, kes tulevad enne valimisi libeda jutu ja imala naeratusega meie (maksumaksja) oma rahade eest meile "kosja" ehk end pähe määrima. Kas me tahame ärimeeste poolt ostetavaid seadusi, kambakraatlikku parteide diktatuuri, mõttetut aja ja raha raiskamist parteidevahelisele võmuvõitlusele, parteilaste mõttetuid ametikohti jne, jne, jne. Muidugi muutus ei tule üleöö ja ausaid poliitikuid ei saa noppida peenralt.
Siiski tuleks luua aus ja eetiline aura poliitika ja poliitikute ümber, sest senine parteide renomee enamuse rahva silmis on muutunud kaunis nigelaks (poliitik on muutunud lausa sõimusõnaks!). Eeskuju saab anda juba ainuüksi sellega, et kogu rahva poolt kuulutatakse nulltolerants ebaeetilistele erakondadele-poliitikutele. Alustuseks piisab sellestki. Küll siis pikapeale sirgub sellest ausast poliitsfääris ka midagi head, näiteks efektiivne alternatiiv demokraatiale (mis on sageli pelk ulm, paleus või lausa sirm ebademokraatia ees - nagu oli seda ka kommunism).

delfi.rahvahaal.ee 
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP