teisipäev, 24. detsember 2013
esmaspäev, 23. detsember 2013
MATTI ILVES: RAIL BALTIC JA KILDAGAAS
Naljakas on see, et inimestele reklaamitakse seda projekti peamiselt kui mugavat ja kiiret reisivõimalust Euroopasse. Vaevalt, et üldiselt vaesed eestlased eriti palju seda võimalust kasutavad. Rikkamad inimesed ja Brüsseli vahet sõitvad ametnikud jäävad truuks palju kiiremale lennutranspordile. Tõenäoliselt hakkab mööda seda teed sõima ühes suunas vaid paar-kolm reisirongi nädalas.
Rail Baltic´u sarnane raudtee (Euroopa rööpmelaiusega) tasub ennast ära vaid siis, kui seal hakkavad liikuma suured kaubakogused. Pealegi meretransporti on peetud suurte kaubakoguste puhul efektiivsemaks ja ökonoonsemaks kui raudtee transporti.
Kust võtta aga aga sinna kaup? Seda ei näi kusagilt tulevat ja on vaid kaks võimalust, kas Venemaa või Soome.Venemaa arendab tempokalt enda sadamaid, torujuhtmetransporti ja ka poliitiliselt ei olda huvitatud, et Vene kaup liiguks läbi Balti riikide. Segavaks saab ka erinev rööpmelaius Venemaa ja Euroopa raudteedel. Nii et suuri kaubakogusi ei ole sealt oodata.
Samuti viib Soome euroopasuunalise kauba peamiselt meretransporti kasutades. Unistatakse asjatult, et Tallinna ja Helsingi vahel hakkavad liikuma raudteepraamid, mis toovad rongid üle mere siia. Aga unustatakse jälle ära, et ka Soome kasutab Euroopast palju laiemat raudteed, täpselt nii kui venelased ja meie. Paratamatult tuleb ikka vagunite rattapaarid vahetada, või siis kaup ümber laadida. Nii selgub, et ka Soomest pole suuri kaubakoguseid oodata.
Milleks siis üldse Rail Baltic ja kes sellest kasu saab?
Kasu saavad kindlasti raudtee ehitajad ja kuna see saab olema küllaltki suur projekt, haaravad sellest kindlasti lõviosa mitmesugused ehitusele materjale tarnivad ettevõtted ja ehitusfirmad üle terve Euroopa Liidu. Meile jäävad hiljem vaid selle ebarentaabli raudtee ülalpidamis- ja korrashoiukulud.
Kildagaas on kivimi booridesse kogunenud gaas, vanelased nimetavad seda põlevkivigaasiks. Põlevkivigaas see päriselt ei ole, kuigi ka põlevkivi sisaldab seda gaasi, mis on peamiselt metaan.
Põlevkivi gaasi on toodetud ka Eestis ja looduskeskonnale hoopis ohutumal moel. Kohtla-Järvele ehitati gaasikombinaat Leningradi varustamiseks gaasiga. Gaasijuhe Kohtla-Järve-Leningrad valmis 1948. aasta sügisel. Tallinna jõudis põlevkivist toodetud gaas 1953. aastal, gaasi tootmiseks kasutati nn. kiviteri-tüüpi generaatoreid.
Kildagaasi tootmine:
Maapinda puuriritakse vertilaalne puurauk kuni gaasi sasaldava kivimini, siis muudetakse puuramise suund horisontaalseks ja pumbatakse sinna toksiliste kemikaalidega rikastatud (need soodustavad gaasi eraldumist, hõlbustavad puurimist jne. Kemikaale pidi olema kokku 100. ringis) vesi ja siis purustatakse kivim hüdraulilise löögiga, ning võibki gaasi välja pumpama hakata. Üks maagaasi puuauk võib anda toodangut isegi kuni 20 aastat, siis kildagaasi puurauk vaid umbes 1,5 aastat.
Selline tehnoloogia raiskab palju vett ja on loodust ning põhjavett reostav kasutatavate mürgiste kemikaalide tõttu. Kusjuures lisatavad kemikaalid on salastatud ja nende koosseis avaldatakse alles 55.aasta pärast.
Kildagaasi tootmise pioneer on USA, isegi president Obama teatas õnnest särades, et nüüd on riik varustatud gaasiga 100. aastaks. Gaasitootmise piirkondade lähedal elavad inimesed ja farmerid on juba praegu hädas põhjvee reostuse tõttu kemikaalidega ja gaasiga. Paljudest kraanidest tuleb gaasiga segatud vesi, mida on võimalik tikuga süüdata ja on juba esinenud juhtumeid, kus inimesed on minestanud ning isegi surnud gaasi sisaldava vee tõttu dušši all olles.
Ka Ukrainas on alustatud kildagaasi tootmist ja sealsed inimesed kurdvad rikutud kaevuvee pärast, mis ei kõlba enam joomiseks, toiduvalmistamiseks ega pesemiseks ja on vastiku lõhnaga ning ebameeldivat kollakat värvi.
Kui Rail Baltic ehitatakse kildagaasi tootmist silmas pidades ja veeldatud gaasi transpordiks Euroopasse, siis ei jää eestlasel tõesti muud üle, kui otsida endale uus kodumaa.
Teame ka, kes selle projekti taga on. Eelkõige vabamüürlane Siim Kallas-Goldberg, eesti nime sai kasuvanematelt ja teised hästi kinnimakstud reeturpoliitikud nii valitsusest kui ka Riigikogust.
________________
Nüüd on kuulda, et soovitakse ka asuda kaevandama fosforiiti, tõsi, praegu veel on need taotlused Keskonnaministeeriumi poolt tagasi lükatud. Aga mis saab siis, kui raudtee on valmis ja sinna on vaja kapa, et see kahjumiga ei töötaks, sellest lugege SIIT? Ja Euroopa vajab ju väetisi...
________________
Video kildagaasi tootmise ohtlikusest: SIIN.
M.I.
Read more...
Halb maik on juures
Ei tundu juhuslik, et vahetult enne, kui eurovõim tegi avaldused, kus lekitati avalikkuseni kriipsuke ettevalmistustööst saatmaks(pigem nagu raiskamaks) vajadusel ka Kaitseväe piiratud ressurssi Afganistani asemel Kesk-Aafrika Vabariiki, ilmusid meediasse lood, kui palju läbi vägistamise hukkunuid on ja kuidas hädasti vaja sinna rahu korraldama minna.
Aafrikas on pidevalt kusagil mingi konflikt ja olgu näiteks Lõuna-Sudaan, Nigeeria naftamaardlad jpt kuumemad kohad. Nüüd, kus muuhulgas NATO suurema liikme majandushuvid mängus, on vaja järsku minna.
“Vaadates neid veriseid konflikte, viib mõte vägisi kolonialismi kuldaegadele. 1950. aastail ikka sellist verevalamist polnud ning nii käest lastud riike tollal ka polnud.” A. Ruussaar
Tõenäoliselt hakkab vaikselt tulema artikleid, kuidas riigikogu arutab mandaadi andmist “rahutagamismissiooni” jaoks ehk Kaitseväelaste saatmist piirkonda. Mida sellest me saame? Asüülinõudeid, sest “meie ju käisime ja omame nüüd vastutust?” Kindlasti “ei” KAV missioonile.
Huvitav kelle nimi seal nn “Eesti” taga on? Ei usu, et rahvaenamus seda toetaks.
http://www.postimees.ee/2639166/eesti-kaalub-tulisesse-kesk-aafrika-vabariiki-sodurite-saatmist
Allikas: http://nsblogi.com/2013/12/21/6487/ Read more...
Alar Sudak: avalik kiri PERH-i nõukogu esimehele ja üleskutse liituda rahvaliikumisega "Inimelude kaitseks"
Alar Sudak, Vabade Kodanike Ühenduse liige
Alar Sudak
Erakogu
Austatud Põhja-Eesti Regionaalhaigla nõukogu esimees Toomas Vilosius, teen teile ettepaneku tulla tagasi mõistuse juurde, mis säästaks väga paljude inimeste elud. Vastasel korral tekib vajadus alustada rahvaliikumist "Inimelude kaitseks".
Rahvatormi on võimalik ennetada, kui:
- Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) peatab kõigi Harjumaa ja Raplamaa kiirabiarstide koondamise.
- PERH teatab, et toetab Eesti Kiirabiliidu esimehe Ago Kõrgvee seisukohta, et arstidega on vaja mehitada vähemalt 21 brigaadi, 15 maakonda vajavad 15 kiirabiarstibrigaadi ja suuremad linnad - Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi – lisaks veel üht.
- PERH pöördub Vabariigi Valitsuse poole nõudega, et arvestades kiirabiarstide palkadega viidaks kiirabi eelarve vastavusse kiirabi tegelike vajadustega.
Peatage surmaotsuste elluviimine!
Põhja-Eesti Regionaalhaigla koondab alates 2014. aastast kõik Harjumaa ja Raplamaa kiirabiarstid, kes asendatakse õdede ehk parameedikutega. Sisuliselt on see surmaotsus väga paljude inimeste jaoks. Kui sündmuskohale saabub arstibrigaad, on elustamine kliinilisest surmast arstidel õnnestunud 41 protsendil juhtudest, kuid õebrigaad äratab ellu ainult iga kolmanda. Tallinnas on statistika nukram. Arstid on kliinilisest surmast elustanud 44%, õed ainult 18%.
Kiirabiarstide ja õdede ehk parameedikute taseme vahe tuleneb nende ettevalmistusest. Kiirabiarstid õpivad koos ülikooliõpingute, residentuuri ja internatuuriga kokku kaheksa aastat, parameedikute kursused kestavad kuus kuud.
Riigikogus 4. detsembri infotunnis vastas peaminister Andrus Ansip keskerakondlaste murelikele küsimustele järgmiselt: "Järgmisel aastal suureneb kiirabibrigaadide rahastamine suurusjärgus 5%, võrreldes käesoleva aasta tasemega. Kiirabibrigaade saab olema rohkem. Kui neid praegu on 90, siis reformi tulemusena peaks neid saama olema 117."
Kvantiteet ei asenda kvaliteeti. Kiirabibrigaadide arv tõuseb 30%, aga eelarve ainult 5%. Eelarvepuudujäägi katmiseks koondatakse kiirabiarstid, kes asendatakse õdedega.
Palun mitte kurta, et riigil pole raha. 2014. aasta riigieelarves on Kreekale järjekordse 5 miljoni eurose eraldise tegemine. Moraalselt värdjalik on tagada kreeklaste hea elu eestlaste surmajuhtumite arvelt Eestis ja põhjendada seda solidaarsusega.
Määramatuse õhkkonnast ja ületöötamisest tingitud stressist on saanud juba kolm kiirabitöötajat surmava infarkti. Kui te soovite Riigikogu valimiste eelsel aastal reformierakondlasena jätkata ka kiirabilt elustamist vajavate Reformierakonna ja teie enda valijate hävitamist, siis see võimalus teil kahtlemata on, kuid mina sooviksin nende elusid säästa.
Inimelude kaitsmine on kogu rahva mure
Rahvaliikumiste senine nõrkus on olnud ühiskonna huvigruppide killustatus. Kui üks huvigrupp alustab protestiaktsioone, siis teised vaatavad vaikides pealt ja killustatus on teinud valitsusel võimalikuks eirata kõikide huvigruppide taotlusi.
Rahvaliikumine "Inimelude kaitseks" ühendab erinevad huvigrupid, sest inimelude säästmine on meie kõigi ühine mure. Seetõttu pöördun kõigi ühiskonnagruppide esindajate poole palvega liituda rahvaliikumisega "Inimelude kaitseks", kui selline vajadus peaks pärast Toomas Vilosiuse üleolevat ja inimeludesse hoolimatut suhtumist tekkima.
Ennetamaks minu personaalküsimuse tekkimist, teatan, et teen kiirabiarst Mare Liigerile ettepaneku asuda pärast koondamist rahvaliikumist juhtima. Praegu ei saa koondamisteate kätte saanud kiirabiarstid veel rahvaliikumist juhtida, sest neil on kuni viimase hetkeni lootus, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla nõukogu tuleb tagasi mõistuse juurde ja peatab koondamise.
Kui vajadus rahvaliikumise järele jääb, siis me koostame harta "Inimelude kaitseks", korraldame miitinguid ja teeme omalt poolt kõik, et kukutada Riigikogu valimistel võimult need poliitilised jõud, kes on langetanud eesti rahva suhtes surmaotsuse.
Juhul kui PERH-i nõukogu meid kuulda võtab ja koondamist ei toimu, on meie eesmärk saavutatud pärast esimest märguannet ja elupäästjate päästmine oleks tõsine saavutus.
Palun kõigil, kellele on tähtis ta enda ja tema kaasmaalaste elude kaitsmine, anda Facebookis teada enda valmisolekust rahvaliikumisega liituda.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=67474228
Read more...
laupäev, 21. detsember 2013
Ülevaade IV Rahvuslaste Sügiskoolist
Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) eestvõttel toimus 14.
detsembril 2013 Tallinna Vabas Waldorf-koolis IV Rahvuslaste Sügiskool.
Kavas olid loengud ja ühisfilmivaatamine.
Avaloengus rääkis RTK liige Hannes Vanaküla psühhopaatidest ja psühhopaatiast. Ta kirjeldas psühhopaatide käitumist, tutvustas selle põhjusi, samuti psühhopaatide ravi-, ohjeldamis- ja rakendusviise. Vanaküla kinnitusel leidub elualasid, kus psühhopaate kui peaaegu emotsioonivabu isikuid saab edukalt ühiskonna hüvanguks tööle rakendada (tüüpnäide: kirurg), kuid poliitikasse nad juhtivale kohale kindlasti ei sobi, kuna toovad seal ühiskonnale oma kalgi, hoolimatu suhtumisega kahju.
Teemal „Šotimaa ja Kataloonia taasiseseisvumispüüdlused ühinevas Euroopas“ loenguga esinema pidanud välispoliitikavaatleja Paul Madalik jäi ootamatult tulemata ega teavitanud oma tulematajäämisest ka ainsatki RTK liiget. (Kui korraldustoimkond temaga sügiskooli toimumispäeval ühendust püüdis saada, et ta hilinemise põhjus välja selgitada, oli ta mobiiltelefon väljalülitatud või levist väljas.)
Asendusloengu pidanud RTK liige Martin Ojap rääkis inimhinge olemusest ning selle mõjust inimese käitumisele. Ojap lubas sama teemat süvendatumalt käsitleda järgmistelgi RTK korraldatavatel koolitustel, kuna tutvustamistväärivat materjali on tal selle kohta rikkalikult, seekordsele (asendus)loengule ettenähtud aeg aga osutus liiga napiks.
RTK liige, ühtlasi seekordse sügiskooli korraldustoimkonna juht Lauri Õun tutvustas ettekandes „Elektromagneetilisel teel jõustatud raketiheitja rakendused Eesti julgeoleku ja meie huvisfääri kaitseks“ kõnealuse elektromagneetilise relva omadusi, ta tugevaid ja nõrku külgi ning rakendusvõimalusi, viimast eriti Eesti oludes. Õun näitas ka selle relva toimimist tutvustavaid videolõike.
Õuna loengut täiendas RTK liige, insener Marju Toom mälestustega samalaadse relva loomisest Nõukogude Liidus. Selle relva ühest toonasest, ootamatult kontrolli alt väljunud katsetusest jäänud jälg on Toomi teatel Tallinna kesklinnas näha praegugi.
Sügiskooli lõpetuseks vaadati Poola filmilavastaja Marek Piestraki vändatud filmi „Saatana pisar“ (valmimisaasta: 1993), mille tegevus toimub 1939. aastal Tallinnas ja kus osaleb palju eesti näitlejaid. See film on olnud taasiseseisvumisjärgses Eestis sisuliselt põlu all, kuna näitab „liiga avameelselt“, kui elavalt ja takistamatult tegutsevad Eesti ühiskonnas salaseltsid ja teiste riikide salateenistused.
IV Rahvuslaste Sügiskoolis osales umbes veerandsada inimest.
Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldab arenedasoovivatele inimestele koolitusi – vastavalt kevad-, suve-, sügis- ja talvekoole – alates 2009. aasta suvest.
TÕNU KALVET
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/
Read more...
Avaloengus rääkis RTK liige Hannes Vanaküla psühhopaatidest ja psühhopaatiast. Ta kirjeldas psühhopaatide käitumist, tutvustas selle põhjusi, samuti psühhopaatide ravi-, ohjeldamis- ja rakendusviise. Vanaküla kinnitusel leidub elualasid, kus psühhopaate kui peaaegu emotsioonivabu isikuid saab edukalt ühiskonna hüvanguks tööle rakendada (tüüpnäide: kirurg), kuid poliitikasse nad juhtivale kohale kindlasti ei sobi, kuna toovad seal ühiskonnale oma kalgi, hoolimatu suhtumisega kahju.
Teemal „Šotimaa ja Kataloonia taasiseseisvumispüüdlused ühinevas Euroopas“ loenguga esinema pidanud välispoliitikavaatleja Paul Madalik jäi ootamatult tulemata ega teavitanud oma tulematajäämisest ka ainsatki RTK liiget. (Kui korraldustoimkond temaga sügiskooli toimumispäeval ühendust püüdis saada, et ta hilinemise põhjus välja selgitada, oli ta mobiiltelefon väljalülitatud või levist väljas.)
Asendusloengu pidanud RTK liige Martin Ojap rääkis inimhinge olemusest ning selle mõjust inimese käitumisele. Ojap lubas sama teemat süvendatumalt käsitleda järgmistelgi RTK korraldatavatel koolitustel, kuna tutvustamistväärivat materjali on tal selle kohta rikkalikult, seekordsele (asendus)loengule ettenähtud aeg aga osutus liiga napiks.
RTK liige, ühtlasi seekordse sügiskooli korraldustoimkonna juht Lauri Õun tutvustas ettekandes „Elektromagneetilisel teel jõustatud raketiheitja rakendused Eesti julgeoleku ja meie huvisfääri kaitseks“ kõnealuse elektromagneetilise relva omadusi, ta tugevaid ja nõrku külgi ning rakendusvõimalusi, viimast eriti Eesti oludes. Õun näitas ka selle relva toimimist tutvustavaid videolõike.
Õuna loengut täiendas RTK liige, insener Marju Toom mälestustega samalaadse relva loomisest Nõukogude Liidus. Selle relva ühest toonasest, ootamatult kontrolli alt väljunud katsetusest jäänud jälg on Toomi teatel Tallinna kesklinnas näha praegugi.
Sügiskooli lõpetuseks vaadati Poola filmilavastaja Marek Piestraki vändatud filmi „Saatana pisar“ (valmimisaasta: 1993), mille tegevus toimub 1939. aastal Tallinnas ja kus osaleb palju eesti näitlejaid. See film on olnud taasiseseisvumisjärgses Eestis sisuliselt põlu all, kuna näitab „liiga avameelselt“, kui elavalt ja takistamatult tegutsevad Eesti ühiskonnas salaseltsid ja teiste riikide salateenistused.
IV Rahvuslaste Sügiskoolis osales umbes veerandsada inimest.
Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldab arenedasoovivatele inimestele koolitusi – vastavalt kevad-, suve-, sügis- ja talvekoole – alates 2009. aasta suvest.
TÕNU KALVET
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/
Leo Kunnas: Mida on NATO 10 aastaga Baltikumi kaitsmiseks ära teinud?
Aasta lõpuni pole jäänud enam kaua ning peagi jõuame uude, 2014. aastasse. Tuleval aastal saab Eestil täis kümme aastat NATO liikmesriigina.
Saabuva juubeliaasta puhul on mõistlik küsida - mida on allianss meie kaitseks ära teinud? On see piisav? Mida oleks veel vaja teha?
Mu liitumisejärgne optimism Baltikumi kaitseplaani peatse valmimise osas asendus ajapikku pettumusega. Kindralid NATO staapides laiutasid küsimise peale käsi - me ei saa ilma poliitilise otsuseta midagi teha. Aastad läksid. Kui ma 2007. aasta sügisel teenistusest lahkusin, kaitseplaani veel polnud. Wikileaksi järgi polnud seda ka 2009. aastal.
Lõpuks Baltikumi kaitseplaan 2010. aastal siiski tehti. Käesolev aasta tõi kaasa ka õppused Steadfast Jazz. Tõsi, Venemaa Zapad 2013-ga võrreldes jäid need üpris kesiseks.
Ka teises võtmevaldkonnas - Baltikumi õhukaitse osas - jäävad saavutused tagasihoidlikuks. NATO õhuturbemissioon nelja püüdurhävitajaga Leedus, Šiauliai lennuväljal, küll toimib ja jääb toimima ka edaspidi, aga Eestil on sellest vähe kasu, sest meieni seal paiknevate hävituslennukite tegevusraadius ei ulatu. Baltikumi õhukaitse kui terviku küsimus on lahendamata.
Kõige parandamatumgi optimist ei saa säärast kümneaastase töö tulemust pidada kuigi hiilgavaks.
Miks on nii läinud?
Põhjusi on mitmeid, kuid peamine neist on siiski Afganistan. NATO sõjaline operatsioon Afganistanis väärib eraldi põhjalikumat käsitlust, mis ei ole käesoleva loo teema, aga üks on selge - selle tõttu on NATO jätnud oma territooriumi kaitsmise unarusse.
Liikmesriikide ootused üksteise ja alliansi suhtes on kõrged, aga samal ajal vähendavad paljud NATO Euroopa liitlased Ameerika Ühendriikidele lootes võidu kaitsekulutusi ja sõjavägesid. Sõjaliste konfliktide puhul ei käitu alliansi liikmesriigid enam ühtselt (Iraak, Liibüa, Süüria). Alliansi ühtsust ei tugevda ka USA väljatõmbumine Euroopast. Sõjaline allianss, mis ei keskendu enam oma liikmete ja territooriumi kaitsmisele, muutub paratamatult sõjalis-poliitiliseks jututoaks.
Kas oleme selles olukorras oma julgeolekuhuvid määratlenud? Kas oleme teinud kõik, et teised liikmesriigid meie huve arvestaksid? Kuidas siis määratleda Eesti julgeolekuhuve NATO-s?
Meie esmane julgeolekupoliitiline huvi peaks seisnema selles, et NATO ja Euroopa Liit loobuksid teesklemast nagu poleks Venemaa juhitud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) ja loodavat Euraasia Liitu olemas või nende sõjaliste- ja majandusliitude eksistentsil poleks tähtsust.
Kõikide liikmesriikide huvides peaks olema, et Euroopa Liit ei looks NATO kõrvale teist suures osas kattuvate riikide sõjalist organisatsiooni. Samas võiks Euroopa Liit võtta enda peale kõik muud, otseseid sõjalisi operatsioone mittepuudutavad julgeolekuküsimused (näiteks põgenikeprobleemi Vahemerel).
NATO põhiülesanne
NATO peaks tagasi pöörduma oma põhiülesande - liikmesriikide ja nende territooriumi - kaitsmise juurde. Selleks oleks mõistlik jagada allianss tuumik- ning ääreriikideks, kes piirnevad teiste sõjaliste liitudega (liitlasriigid Norrast kuni Poolani) või paiknevad geopoliitiliselt keerulises asukohas (Türgi).
On iseenesestmõistetav, et ääreriigid vajavad neid puudutavate NATO kaitseplaanide koostamist, nende pidevat uuendamist ning suurõppusi plaanides määratletu harjutamiseks.
Ääreriikidest omakorda on Baltikum alliansi kõige nõrgem koht, kus jõudude vahekord NATO ja KJLO vahel on NATO jaoks kõige ebavõrdsem. On selge, et kui Leedu, Läti ja Eesti kulutaksid sõjalisele riigikaitsele ka üle 2% SKT-st, et ei suudaks nad üles ehitada usutavat õhukaitsesüsteemi.
Seetõttu jääb Baltikumi õhukaitse probleem paratamatult liitlaste lahendada. Balti riigid, eriti Läti, vajavad NATO abi püüdurhävitajate baaslennuväljade ehitamisel ja varustamisel. NATO õhuturbemissioon Leedus on vaja muuta NATO õhukaitsemissiooniks Baltikumis vähemalt nelja püüdurhävitajaga igas Balti riigis koos adekvaatse juhtimissüsteemiga. Seejärel on vaja läbi harjutada selle tegevus võimaliku sõjalise kriisi korral (missiooni suurendamine 50-60 hävituslennukini ning selle toetuseks vajalike õhutõrjeüksuste paigutamine Baltikumi).
Pokazuha
Veelgi olulisem on läbi harjutada vähemalt diviisisuuruse liitlasvägede maaväekontingendi (tugevdatud soomus- või mehhaniseeritud diviis) kohaletoomine Lääne- ja Kesk-Euroopast koos varustuse ja lahingumoonaga. Alles pärast seda võib tõsikindlalt väita, mitu päeva ja mitukümmend raudtee-ešeloni selleks kulub.
Kohe kerkib küsimus - mida arvab sellest Venemaa? Mis neil ikka arvata, Vene kindralstaap saab ju aru, et ühe diviisiga NATO KJLO riike ei ohusta ega Sankt-Peterburgi suunas pealetungi ei alusta. Küll oleks see aga selgeks märgiks, et NATO on iga hetk valmis kaitsma oma territooriumi ka selle kõige nõrgemas kohas, ning Baltikumi kaitseplaani näol ei ole tegu pokazuhaga.
Baltikumi kaitseplaanile peaks olema lisatud ka ressursiarvestus, palju vajaksid Balti riigid sõjalist abi varustuse, laskemoona, infrastruktuuri väljaehitamise jms näol nii rahu kui ka sõjaajal, et sõjalise konflikti korral liitlasvägede saabumiseni üldse vastu pidada. Balti riikide elanikkonna jaoks ei oleks midagi hullemat, kui olla seatud fakti ette, et nende kodumaa on taas kord okupeeritud, ning liitlasvägedel tuleks see vabastada. Säärast proovikivi ei oleks NATO-le vaja.
Saabuva juubeliaasta puhul on mõistlik küsida - mida on allianss meie kaitseks ära teinud? On see piisav? Mida oleks veel vaja teha?
Mu liitumisejärgne optimism Baltikumi kaitseplaani peatse valmimise osas asendus ajapikku pettumusega. Kindralid NATO staapides laiutasid küsimise peale käsi - me ei saa ilma poliitilise otsuseta midagi teha. Aastad läksid. Kui ma 2007. aasta sügisel teenistusest lahkusin, kaitseplaani veel polnud. Wikileaksi järgi polnud seda ka 2009. aastal.
Lõpuks Baltikumi kaitseplaan 2010. aastal siiski tehti. Käesolev aasta tõi kaasa ka õppused Steadfast Jazz. Tõsi, Venemaa Zapad 2013-ga võrreldes jäid need üpris kesiseks.
Ka teises võtmevaldkonnas - Baltikumi õhukaitse osas - jäävad saavutused tagasihoidlikuks. NATO õhuturbemissioon nelja püüdurhävitajaga Leedus, Šiauliai lennuväljal, küll toimib ja jääb toimima ka edaspidi, aga Eestil on sellest vähe kasu, sest meieni seal paiknevate hävituslennukite tegevusraadius ei ulatu. Baltikumi õhukaitse kui terviku küsimus on lahendamata.
Kõige parandamatumgi optimist ei saa säärast kümneaastase töö tulemust pidada kuigi hiilgavaks.
Miks on nii läinud?
Põhjusi on mitmeid, kuid peamine neist on siiski Afganistan. NATO sõjaline operatsioon Afganistanis väärib eraldi põhjalikumat käsitlust, mis ei ole käesoleva loo teema, aga üks on selge - selle tõttu on NATO jätnud oma territooriumi kaitsmise unarusse.
Liikmesriikide ootused üksteise ja alliansi suhtes on kõrged, aga samal ajal vähendavad paljud NATO Euroopa liitlased Ameerika Ühendriikidele lootes võidu kaitsekulutusi ja sõjavägesid. Sõjaliste konfliktide puhul ei käitu alliansi liikmesriigid enam ühtselt (Iraak, Liibüa, Süüria). Alliansi ühtsust ei tugevda ka USA väljatõmbumine Euroopast. Sõjaline allianss, mis ei keskendu enam oma liikmete ja territooriumi kaitsmisele, muutub paratamatult sõjalis-poliitiliseks jututoaks.
Kas oleme selles olukorras oma julgeolekuhuvid määratlenud? Kas oleme teinud kõik, et teised liikmesriigid meie huve arvestaksid? Kuidas siis määratleda Eesti julgeolekuhuve NATO-s?
Meie esmane julgeolekupoliitiline huvi peaks seisnema selles, et NATO ja Euroopa Liit loobuksid teesklemast nagu poleks Venemaa juhitud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) ja loodavat Euraasia Liitu olemas või nende sõjaliste- ja majandusliitude eksistentsil poleks tähtsust.
Kõikide liikmesriikide huvides peaks olema, et Euroopa Liit ei looks NATO kõrvale teist suures osas kattuvate riikide sõjalist organisatsiooni. Samas võiks Euroopa Liit võtta enda peale kõik muud, otseseid sõjalisi operatsioone mittepuudutavad julgeolekuküsimused (näiteks põgenikeprobleemi Vahemerel).
NATO põhiülesanne
NATO peaks tagasi pöörduma oma põhiülesande - liikmesriikide ja nende territooriumi - kaitsmise juurde. Selleks oleks mõistlik jagada allianss tuumik- ning ääreriikideks, kes piirnevad teiste sõjaliste liitudega (liitlasriigid Norrast kuni Poolani) või paiknevad geopoliitiliselt keerulises asukohas (Türgi).
On iseenesestmõistetav, et ääreriigid vajavad neid puudutavate NATO kaitseplaanide koostamist, nende pidevat uuendamist ning suurõppusi plaanides määratletu harjutamiseks.
Ääreriikidest omakorda on Baltikum alliansi kõige nõrgem koht, kus jõudude vahekord NATO ja KJLO vahel on NATO jaoks kõige ebavõrdsem. On selge, et kui Leedu, Läti ja Eesti kulutaksid sõjalisele riigikaitsele ka üle 2% SKT-st, et ei suudaks nad üles ehitada usutavat õhukaitsesüsteemi.
Seetõttu jääb Baltikumi õhukaitse probleem paratamatult liitlaste lahendada. Balti riigid, eriti Läti, vajavad NATO abi püüdurhävitajate baaslennuväljade ehitamisel ja varustamisel. NATO õhuturbemissioon Leedus on vaja muuta NATO õhukaitsemissiooniks Baltikumis vähemalt nelja püüdurhävitajaga igas Balti riigis koos adekvaatse juhtimissüsteemiga. Seejärel on vaja läbi harjutada selle tegevus võimaliku sõjalise kriisi korral (missiooni suurendamine 50-60 hävituslennukini ning selle toetuseks vajalike õhutõrjeüksuste paigutamine Baltikumi).
Pokazuha
Veelgi olulisem on läbi harjutada vähemalt diviisisuuruse liitlasvägede maaväekontingendi (tugevdatud soomus- või mehhaniseeritud diviis) kohaletoomine Lääne- ja Kesk-Euroopast koos varustuse ja lahingumoonaga. Alles pärast seda võib tõsikindlalt väita, mitu päeva ja mitukümmend raudtee-ešeloni selleks kulub.
Kohe kerkib küsimus - mida arvab sellest Venemaa? Mis neil ikka arvata, Vene kindralstaap saab ju aru, et ühe diviisiga NATO KJLO riike ei ohusta ega Sankt-Peterburgi suunas pealetungi ei alusta. Küll oleks see aga selgeks märgiks, et NATO on iga hetk valmis kaitsma oma territooriumi ka selle kõige nõrgemas kohas, ning Baltikumi kaitseplaani näol ei ole tegu pokazuhaga.
Baltikumi kaitseplaanile peaks olema lisatud ka ressursiarvestus, palju vajaksid Balti riigid sõjalist abi varustuse, laskemoona, infrastruktuuri väljaehitamise jms näol nii rahu kui ka sõjaajal, et sõjalise konflikti korral liitlasvägede saabumiseni üldse vastu pidada. Balti riikide elanikkonna jaoks ei oleks midagi hullemat, kui olla seatud fakti ette, et nende kodumaa on taas kord okupeeritud, ning liitlasvägedel tuleks see vabastada. Säärast proovikivi ei oleks NATO-le vaja.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast<br/>Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67479566
Read more...
Eesti peab minema üle demokraatiale 2.0 - Ole Teadlik
Demokraatia algusaegadel ei olnud internetti ega kiiret transporti. Toona oli vältimatu, et rahvaesindajate valimised toimusid perioodiliselt, sest ühiskonna kui terviku sisend valitsemisse polnud reaalajas võimalik. Nüüdne tehnoloogia võimaldab nii ülikiiret infovahetust kui ka suurte andmehulkade töötlust, mis teeb võimalikuks silmapilkse tagasiside ühiskonna juhtimisse.
Samas arvestab ühiskonna juhtimise mudel endiselt sisendina kodanike poolt vaid valimistega teatud arvu aastate tagant. Tulemuseks on rahulolematu ühiskond, kus valitud ei ole kohustatud arvestama valijate arvamusega kuni järgmiste valimisteni.
Maailmas üha tugevamalt kanda kinnitav suundumus demokraatia 2.0 võimaldab kõigil kodanikel panustada ühiskonna juhtimisse ja otsuste tegemistesse igal ajahetkel. Kõik arutluse all olevad teemad on alati avatud kogu üldsusele ning iga ühiskonna liige võib igas küsimuses oma sisendit ja tagasisidet anda. Samuti endale igal ajahetkel esindajaid ja ametnikke valida ning neid vajaduse korral tagasi kutsuda.
Seaduse järgi omab iga Eesti kodanik hääleõigust. Olemas on elektroonilised isikutuvastamise võimalused ja e-hääletamise kanalid. Ühiskonna juhtimise kaasajastamiseks on vaja veel vaid iga kodaniku sisendi ja tagasiside andmise ning hääleõiguse kasutamise võimaldamist igal ajahetkel. Samuti tuleb luua võimalus, et mis tahes küsimuses saab inimene endale esindaja määrata või teda tagasi kutsuda. See kõik on tehniliselt meie e-riigi jaoks käkitegu.
Peamine vastuargument avatud demokraatiale 2.0 on see, et riigivalitsemine ei ole stabiilne, kui esindajaid saab igal ajahetkel tagasi kutsuda. Tegelikult ei ole riigivalitsemine stabiilne olukorras, kus otsuste tegemine ei ole kooskõlas üldsuse tahtega või moraalinormidega. Esindajad, kes kuulavad ära oma valijad ning arvestavad nendepoolse sisendiga tarkade ja õiglaste otsuste tegemisel, jäävad kindlasti aastateks valituks.
Samas esindajad, kes leiavad, et nende kohustused ühiskonna ees piirduvad vaid ühekordse reklaamiga bussipeatustes, vahetataks operatiivselt välja. Pärast suhteliselt lühiajalist “paikaloksumise” perioodi jääks sõelale tark, õiglane ja moraalne valitsus ning jätkaks sealt edasi stabiilselt.
Ivo Karindi, Danske Capitali riskijuht
- aripaev.ee
Allikas: http://www.oleteadlik.ee/eesti-peab-minema-ule-demokraatiale-2-0-2/ Read more...
reede, 20. detsember 2013
Uudiseid Lätist: selgeltnägija esitas riigile hirmutava tulevikunägemuse
Selgeltnägija esitas Lätile hirmutava tulevikunägemuseSelgeltnägija Ilona Kaldre esitas Lätile hommiku-TV-s hirmutava tulevikunägemuse – järgmisel aastal kasvavat hinnad 2-3 korda. Lisaks hinnatõusule olevat tulemas rida vapustusi ja katsumusi, mis muu hulgas tähendab ka, et lõunanaabrite poliitikas jätkub käärimine ning ühtlasi muutuvat aina keerulisemaks leida kedagi peaministri kohale sobivat.
Allikad: Delfi.lv
Allikas: http://www.telegram.ee/naabrid/uudiseid-latist-selgeltnagija-esitas-riigile-hirmutava-tulevikunagemuse#.UrQH8Vsez-U
_____________
Selleks, et seoses euro kasutuselevõtuga ennustada hindade tõusu Lätis ei pea küll selgeltnägija olema.
M.I. Read more...
Moslemid ütlevad, et valgete naiste vägistamine on õigustatud kuni nad võtavad üle kogu Euroopa
_____________
Lugege lisaks SIIT.
M.I.
Video on nüüd kustutatud! Read more...
Jälgija ja jälgitav
Reaalis on liberaalsusest ja vasakpoolsest neomarksismist läbipõimunud läänes julgeolekuorganite hüüdnime taha peitunud igasuguseid inimeste meelsust moniteerivaid ja reguleerida püüdvaid organisatsioone. Hiljuti võis lugeda, kuidas Saksmaal asutakse nutitelefoi rakenduse abil tuvastama nn äärmuslikku muusikat. See pidev absurd panigi kirjutama seda artiklit.
Alguses proovitakse alati telefoni(väga erandlik, kui saadetakse kirjalik kutse, sest see on neile tülikas ja ka tõendusmaterjal)teel kokkulepitud kokkusaamistel veenda inimest lõpetama tegevus. Võidakse kasutada ka kolmandaid isikuid, et edastada kokkusaamiskäsk. Kui see ei õnnestu, tuleb ähvardus, et sind “paljastatakse.” Seejärel proovitakse jõuda sinu tööandjani ja ei kohkuta tagasi ka laus valede ees nagu olevat tegu üliagara äärmuslasega, kes kohe-kohe midagi inetut plaanivat.
Millele sõnavabaduse printsiibist lähtuv isik võiks siis teha? Kindlasti tuleks ennetavalt viia kurssi vajalikud inimesed, et võidakse valetama või mõjutama tulla. Olgu nendeks pereliikmed, tööandja, lähedased sõbrad ja võimalusel tuttav advokaat. Teiseks on üks hea asi nutitelefoni laadida telefoni kõnesid salvestav äpp. Kolmandaks tuleb jälgida alati põhiseadust. Kui ikka seadust ei riku ja vägivalda ei kasuta, siis jääb üle vaid ressursirohke “tõendite” kogumine.
Mis siinse blogi rahvast puudutab, siis alati võib igavlev ametnik helistada ja uurida aga seadused on kõigile
.Allikas: http://nsblogi.com/2013/12/18/ahvarduste-laviin/ Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
