BH RUZZLAND KIRJUTAB:

Poola: 1000-aastast minevikku ühe näpuliigutusega olematuks muuta ei saa

Palju on räägitud venemaa kahepalgelisusest. Seda nii poliitikas kui suhtumises mineviku ja oleviku sündmustesse. Kui eelnimetatute seas on midagi silmapaistvat ja positiivset, siis see puhutakse nii suureks kui vähegi võimalik ning loetakse oma rahva ja riigi teeneks. Pahatihti pole aga nende sündmustega võimalik siduda ei eksisteerivat vene riiki, mis teatavasti tekkis alles 1917. aastal, ega ka vene rahvast. Kui aga ühendada sellistes hinnangutes sellegipoolest üheks tervikuks olemasoleva vene riigi ajaloo ning oleviku eluolu, samuti venemaa poolt lõpetatud riigi (tsaariimpeeriumi) ning sellele eelnenud vene-mongoli vasall- ja vürstiriigid ning Ukraina riigi ja nii edasi, ja nii edasi ... siis selles kompotis on tõepoolest nii halbu kui häid sündmusi võimalik esile manada. Sõltuvalt loomulikult vaatleja positsioonist ajaloo areenil - oli ta siis nö vaenlaste või omade poolel. Kuid ka sellise lähenemise juures on venemaa seisukoht suhteliselt ühene. Kui tehti halba ning halba selles mõttes, mida maailm peab tõesti halvaks, siis selle kordasaatjaks olid alati üksikpersoonid (näiteks Stalin) ja see ei puutu vene riiki ega kohusta vene riiki millekski. Vastupidisel juhul on tegemist vene riigi ja rahva teoga, mida kõik maailma maad ja rahvad, ERITI naabrid aga peaksid meeles pidama põlvede lõpuni. Ning kui eeltoodud arusaamade tõttu suhted naabrite (või kellega iganes) peaksid lõplikult ummikusse jooksma, siis on tänapäeval välja mõeldud moodne poliitiline abivahend - RESET, restart suhetes e. taaslaadimine elik "перезагрузкa". See tähendab lihtsalt seda, et unustame mineviku ja elame vaid olevikus ning tulevikus. Häda on aga siin selles, et minevikku sirgeksrääkimata ei ole võimalik teha ei oleviku ega ka tulevikuplaane. Seda eriti sellise poliitilise olendiga, kelle käitumine läbi ajaloo on olnud üsna ettearvamatu. Või nagu on üks printsiip venemaal ja venemaalastel veres - Kui kardab, siis austab. Kes peksab, see armastab. Nii nagu inimestegi puhul nii ka siin aitab vaid üks asi - asjadest ausalt rääkimine ning vajadusel ka tehtud kurja heastamine, sest vaid siiras (mitte ainult poliitiliselt korrektne) vigade tunnistamine ning nende TEGELIK heastamine saab olla garantiiks tulevikus analoogsete vigade vältimisele. Ja kui tõepoolest süüdistatakse mõnda venemaa naabrit (näiteks Eestit) suisa paranoilises hirmus venemaa ees, siis tasuks teada tõde - see pole hirm vaid aastasadade pikkune kogemus venemaa naabriks olles, mis on sünnitanud kõrgendatud ettevaatuse. Loomulikult on lihtsam sellises olukorras, kui riikidevahelistes suhetes pole olnud ajaloolist pikka kokkupuudet. Näiteks rääkides nn restardist USA ja venemaa vahel on tegemist ju suhteliselt lihtsa poliitilise kaasusega. Need kaks riiki on poliitiliselt väga lühiajalised suhtlejad, mistõttu ajaloolist taaka pole palju ja üksteisele tehtud ülekohus puudub sisuliselt täielikult. Kõik taandub ju vaid nn. moodsa ajastu poliitilisele retoorikale. USA ise tekkis alles XVIII sajandi lõpus ja ameeriklastel on oma ajaloos kana kikkuda pigem aafrika orjamüüjate, inglise kolonistide ning põlisameerklaste hõimudega. Mehhiko on muidugi eraldi teema. Ühesõnaga - venemaaga pole olnud erilist tegemist. Hoopis keerulisem on olukord rahvaste ning riikidega, mida venemaa või tema erinevad eellased on tuhandeid aastaid röövinud ning rüüstanud tule ja mõõgaga. Ent olukorras, kus viimased venemaa ohvrid nii füüsiliste isikute kui riikide näol on veel elus, eksisteerivad  ja mälestused üsna värsked või eriti sellisel juhul kui venemaa nende inimestele ja/või riikidele kuuluvaid varasid endiselt enda käes hoiab võis suisa okupandi staatuses on, siis rääkida probleemide lihtsustatud lahendamisest on suisa patt. Viimati rõhutatud olukorras pole võimalik, et üks riik või riiki juhtiv poliitik ühe pastakatõmbega katab mineviku kinni (unustab?) ja jätkab puhtalt lehelt. Nagu öeldud - puhtalt lehelt startida on võimalik, kuid siin ei aita pelgalt poliitilisest retoorikast vaid pingutada tuleb oluliselt rohkem. Ning astutavad sammud peaksid andma tuleviku jaoks mõistliku garantii. Poola poliitiline juhtkond mõistab seda piisavalt hästi. "Перезагрузкa" Poola-vene suhetes pole hetkel võimalik. Teatavasti on venemaa püüdnud viimasel ajal parandada suhteid Poolaga. Paraku nagu ikka pisut lipitseval ja valel moel. Ta on edastanud Poolala minevikku peegeldavaid materjale (Katõn'i toimikud), on tunnistanud Katõn'i veresauna, ent taas nii nagu poleks venemaal sellega mingit pistmist vaid tegu on pelgalt Stalini ja ta käsilaste kuritööga. venemaa püüab endiselt end distantseerida oma riigi poolt minevikus toime pandud halbadest tegudest, veeretades süüd üksikametnike kaela ja "unustab" meelega vana rahvusvahelise õiguse põhitõe - riigi juhtkonna poolt toime pandud teod on riigi teod. Värskeim samm venemaa püüdlustes suhetes Poolaga oli vene president Medvedev'i riigivisiit Poolasse. Juba suhteliselt pikka aega ei kohta vene meediast, mis riigi kontrolli all on, erilist Poolat ründavat poliitilist retoorikat. Otse vastupidi. Viimaste nädalate ja päevade jooksul on keskuse poolt kontrollitavad telekanalid edastanud liigutavaid materjale Poola-vene suhetest, edastatud intervjuusid lihtsate poolakatega, kes ootavad suhete paranemist venemaaga, on edastatud avaliku arvamuse küsitlusi, millised peegeldavad järjest paremaid ning veelgi paremaid suhteid kahe vennasrahva vahel ... Poolasse aga suundus venemaalt aukartustäratav delegatsioon, mille koosseisus olid juhtivad poliitikud, valitsuse liikmed, kubernerid, vene energiatööstust kontrollivad suurärimehed, peaprokuratuuri esindajad eesotsas venemaa peaprokuröriga jne. Poolas kirjutati alla hunnik pabereid, kokkuleppeid, kooskõlastusi ... . Vene meedia lasi igapäevaselt oma rahvale infot erinevate Poola ja vene poliitikute avaldustest, mille sisu näitas aina soojenevaid vene-Poola suhteid. Isegi ilm oleks nagu toetanud muudatusi riikide suhetes. Vene presidendi visiidi ajal taandus Poolast külm kõrgrõhuhari ja Varssavis oli tunda füüsiliselt soojenemist. 07.12. säutsus president Medvedev isiklikult Twitteris, et: "Visiit Poolasse on toimunud. Suhete paranemine on silmnähtav" ("Визит в Польшу завершен. Улучшение отношений очевидно"). Aga kas on? Aga kas on? Võta näpust ... Järgmisel päeval peale Medvedev'i lahkumist Poolast Brüsselisse teatas Poola president Bronisław Komorowski, et Poola ei ole valmis suhetes venemaaga tegema nn restarti. "Kui sa elad kellegiga tuhat aastat külg-külje kõrval, siis ei ole võimalik kogu minevikku ümber vaadata vaid ühe nupuvajutusega. Me ei ole valmis täiel määral ümber hindama kustutama mälust tuhndet aastat rahutuid suhteid venemaalastega", vahendab Reuters Komarovski sõnu. Suhetes venemaaga tegutseb Poola printsiibil - usalda aga kontrolli. "Me usaldame venemaad, kuid aeg-ajalt, igale uuele tasandile sisenedes (suhetes venemaaga - BHR) on kontroll möödapääsmatu", ütles president ning lisas, et Poola vajab teatud julgeolekugarantiisid, mida ta loodab saada NATO'lt. Venemaaga suhete süvendamise osas märkis president veel, et: "Me ei taha, et Poolat võetakse kui riiki ja rahvast, kes kardab venemaad. Ka ei kavatse Poola sukelduda vette ilma, et oleks kontrollinud, kas vett on sukeldumiseks piisavalt." Tänaseks on Intyerfaksi kaudu teada antud, et Poola ja USA presidentide vahel on saavutatud värske kokkulepe, millele venemaa kõikide sõrgadega vastu puskles - Varssavi ja Washington realiseerivad raketivastase õhutõrjesüsteemide paigaldamise Poola territooriumil, hiljemalt 2013. aastaks laekuvad Poolasse baseerumiseks USA hävituslennukid F-16 ning hiljemalt 2018 on Poolas oma dislokatsioonibaasi saanud USA sõjatranspordi keskused "Hercules" lennukitega ning samuti maismaapaigutusega raketitõrjesüsteemid SM-3.