TEISE MAAILMASÕJA AJALOOST

1. OSA

Stalini vallutusplaan "Groza"

"Groza" sai alguse ideest. Selle esimeseks etapiks oli Ukraina, Valgevene, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia vallutamine. Neile pidi järgnema kogu Euroopa vallutamine. Kui Mandri-Euroopa bolševiseeritud, pidi järg olema Briti impeeriumi käes. Selleks oli kõigepealt vaja teha sõjakäik Iraani ja Iraaki ning haarata seal olnud inglaste naftaallikad. Peale Euroopa mandririikide ja Briti impeeriumi purustamist oleks kogu Vanas Maailmas kehtinud kommunistlik nõukogude võim.
N. Liit oli hulga aastaid kogunud jõudu otsustavaks suurrünnakuks Euroopasse. Alates Austria ühendamisest 1938. aastal Saksamaaga, oli Stalin jälginud suure huviga natsionaalsotsialistliku Saksamaa tegutsemist Euroopas. Eriti rõõmustas teda Euroopa rahvaste vaenulik suhtumine Hitleri tegutsemisse. See võimaldas N. Liidu tulevast sõjaretke Euroopasse serveerida euroopa rahvaste "vabastamisena".
1939. aastal seisid Stalini ees kolm lahendamist vajavat küsimust, mis kõik olid tema peaeesmärgi - Euroopa vallutamisega seotud.
E s i t e k s - tuli teha kõik, et Hitler jätkaks sõda Prantsusmaa ja Inglimaa vastu;
T e i s e k s - tuli relvastuda ise, et Hitleri järel vallutada purustatud Euroopa;
K o l m a n d a k s - realiseerida võimalused, mis talle andis MRP.
1. septembril 1939, kui Saksamaa alustas sõjakäiku Poola vastu, oli Stalin teatanud, et alanud on Teine maailmasõda. Hitler seda siis veel ei teadnud.Tema jaoks oli see lokaalne sõda, mis võinuks ka sellega lõppeda. Ülekohus Versailles' eest oli tasutud.
3. septembril 1939 kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, kuid ei alustanud seda. Kolm nädalat hiljem - 17. septembril alustas sõjakäiku Poola vastu Stalin, kes nägi asja aga hoopis teisiti: tema jaoks oli Hitler saakloom, kelle abiga on võimalik realiseerida surematu Lenini idee - teostada maailmarevolutsioon. Võime siinkohal küsida, miks Inglismaa ja Prantsumaa ei kuulutanud sõda N. Liidule, kes võrdselt Saksamaaga Poolat ründas? Vastuväited, et poolakad N. Liiduga ei sõdinud, kuulub demagoogia klassikasse. Kuid kes oli siiski sõja alustamises süüdi? Kas see, kes esimesena ründas, või see, kes õhutas ja selleks kõik tingimused lõi? Kas vee keemises on süüdi vesi, või see, kes paja alla tule tegi?
1939. a. sügisel tahtis Hitler saavutada läänerindel kiiret lahendust ja lootis sõjakäigu läänes lõpetada jõuluks. Samal ajal hellitati Berliinis lootust, saavutada kokkulepe Inglismaaga ja seepärast lükati Hitleri poolt kavandatud läänofensiiv üha edasi. Hitler mõistis, et Prantsusmaa ründamisel Belgia ja Hollandi erapooletust rikkudes oleks lõplik hoop leppimisvõimalustele lääneriikidega.
Stalini jaoks oli Poola vallutamine vaid murdosa tema põhieesmärgist. Ülejäänud Euroopa vallutamiseks tuli Saksamaa selleni viia. Kuid Hitler kõhkles. Ta polnud pikemaks sõjaks valmis. Selleks olid Saksamaa tooraine ressursid väga armetud. Naftat - sõja peamist toorainet - jätkus ainult paariks kuuks.
Siin tuli appi Stalin. Saksamaa suunas hakkasid veerema rong rongi järel, kus oli kõik sõjaks vajalik. Siinkohal oli Stalin korrektne. Kõik mida nõuti, seda saadeti. Nii kurtis Saksa sõjaväeatašee Moskvas, et neil on raskusi 9 mm padrunite tootmisega, kuna puudub vajalik liin. Üsna varsti saabus vastus: Venemaa tarnib puuduva liini ja ka veel 2000 pooletonnist lennukipommi, et nendega Inglismaa linnu pommitada.
Ajavahemikul 1. jaanuarist 1940 kuni 22. juunini 1941 saatis N. Liit Saksamaale:

• 1 500 000 tonni teravilja;
• 100 000 tonni puuvilla lõhkeaine valmistamiseks;
• 2 000 000 tonni naftat;
• 1 500 000 tihumeetrit puitu;
• 280 000 tonni margariini;
• 420 000 tonni kroomi;
• 1 200 000 tonni valtsmetalli
• 2 700 000 tonni värvilist metalli;
• 30 000 tonni toorkautšukit;

Palju sõjaks vajalikku oli N. Liit saatnud Saksamaale juba enne 1. jaanuarit 1940. Selle sõbraliku koostöö tulemusel oli Hitler 9. maiks 1940 sõjakäiguks läände valmis. Ta vallutas üksteise järel Belgia, Hollandi, Taani ja Norra. Prantsusmaa palus vaherahu. Stalin rõõmustas. Molotov ütles otse välja: "Me soovime Saksamaale täielikku edu ta kaitseürituses."
17. juunil 1940 saatis Saksa saadik Schulenburg Moskvast Saksa Välisministeeriumile telegrammi, kus ta teatas (NSVL – Saksamaa 1939 – 1940, lhk. 55.):
„Molotov kutsus mind täna õhtul oma kabinetti ja andis mulle üle Nõukogude Valitsuse kõige soojemad õnnitlused Saksa relvajõudude silmapaistva edu puhul (Silmas on peetud Prantsusmaa purustamist.). Edasi informeeris Molotov mind nõukogude tegevusest Balti riikide suhtes, viidates ajalehtedes avaldatud põhjendustele, lisas ta, et on vaja teha lõpp Inglise ja Prantsuse kõigile intriigidele, mis püüavad külvata Baltimaades umbusku ja ebakõlasid NSV Liidu ja Saksamaa vahel.“ (28. mail 1940 süüdistas ajaleht Pravda Eestit saksavaenulikkuses. Vaata peatükk “Eesti okupeerimine”.)
Saksa ajaloolane Herbert Michael ning kindralid-ajaloolased Walter Bogath ja Walter Warlimont on avaldanud arvamust, et nende maade vallutamine oli Hitleri hetkesähvatuse mõjul toimunud tegevus ning et sündmused arenesid juhuslikult ja läbimõtlematult. Kuid nad jätavad märkimata, et Hitleri poolt alustatud, aga ka edaspidise sõjategevuse dirigeerija rollis oli vähenähtav Josif Stalin. Kuid üheks nende riikide okupeerimise põhjuseks oli ka lääneliitlaste poolt kavandatud Saksamaa ründamise kava.
Et selline kava lääneliitlastel ja NSV Liidul olemas oli, sellele viitavad mitmed allikad.
Soome marssal Mannerheimi poolt kogutud luureandmete põhjal oli N. Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:

• Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsis okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940.aastamaikuu lõpuks.
• 1940 kevadel pidi Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Samal ajal pidi toimuma Inglise-Prantsuse invasioon Norrasse ja sealt edasi Taani ning Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.
• Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad "Böömi hobuseraua" kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendikaustad.

9. märtsil 1940 saatis Saksa välisasjade minister von Ribbentrop marssal Mannerheimile ametliku kirja, mis kandis riigimarssal H. Göringi ja von Ribbentropi allkirja. Selle Mannerheimi arhiivi säilikuna K/8/24 signeeritud dokumendi sisu oli järgmine:
Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile
Saksa Riigi valitsus andis 07.03.40 selle kohta informatsiooni, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise - Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei taha oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.
Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa sõjajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nende Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.
Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelpärimise, kas viimane on õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile.
Berliin, 02. 04. 1940 Hermann Göring J. von Ribbentrop
riigimarssalSaksa riigi välisasjade minister
Dokumendile olid lisatud järgmised materjalid:

• Fotokoopia Stalini ja Churchilli allkirjadega varustatud sõjalisest salalepingust 15. oktoobrist 1939. Sinna juurde kuuluvad dokumendi realiseerimise plaanid;
• Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta;
• Lääne ja Ida ühise, Saksa Riigi vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus. Dokumendi juurde on lisatud järgmised skeemid:
  -Aerofoto koopia liitlaste operatiivplaanide kohta Norras;
  -Skeem kaardil Saksa Riigi neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava kohta. (Põhjarindel, Lääne-Prantsusmaa ja Belgia-Hollandi rindel, Jugoslaavia rindel Balkani poolsaarel ja Nõukogude Vene pearindel.)
• Pärast seda, kui Nõukogude Liit on Soome okupeerinud ja Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed Norra, Taani ning Lõuna-Rootsi hõivanud, koostab ühine kindralstaap alljärgnevas järjestuses toimuvate ühiste ofensiivpealetungide ajaplaani:
• Inglise ekspeditsiooniarmee üksused Põhja-Prantsusmaal marsivad koos Prantsuse armeega Belgiast läbi ja asuvad siis Reini rindel rünnakule. Samal ajal alustavad Vene väed Tšehhoslovakkiast ja Poolast pealetungi. Hollandi ja Belgia on lubanud osaleda selles ühises, Saksa Riigi vastu suunatud ofensiivis.
• Inglismaa ja Prantsusmaa merejõud isoleerivad Saksa sõjalaevastiku, tõkestades põhjapoolse Põhjamere ja Doveri ning Calais' harukanali kuni Saksa armee kahjutuks tegemiseni.
• Peamine rünnak Saksamaale tuleb plaani järgi Skandinaaviast Taani ja Baltikumi kaudu. Operatsioonide kindralstaap jääb Pariisi, kus ta otsekohe tegevust alustab.
• Prantsuse ja Inglise õhujõudude ühine kindralstaap moodustab otsekohe koos Nõukogude Vene õhujõudude kindralstaabiga töörühma, mille operatiivseks eesmärgiks on anda Saksa õhujõududele hävitav löök, et seejärel ühiselt alustada maismaaoperatsioone.
• Kokkuleppes kirjapandud klausel Soome võimaliku abistamise kohta põhineb 1939. aasta suvel Krimmi salakohtumisel saavutatud Churchilli ja Stalini omavahelisel sobimusel (Inglise Norra invasioon).
• Sõjalisele salaleppele on Nõukogude vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus on märgitud Norra vetes asuvad miiniväljad. Royal Navi alustab Norra vete mineerimist 5.-6. aprillil 1940. Lisatud kaart tähistab oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteid.

Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. okt. 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks N. Liidu poolt, mis pidi algama 15. mail 1940.
Briti admiraliteet ja Inglise valitsus olid Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks määranud 14 -15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati see tähtaeg tuua 1940. aasta märtsi keskele. Tegelikult aga pidi operatsioon algama 8. - 10. aprillil 1940. Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Merel oli Briti admiraliteedil kavas kuningliku laevastiku abil sulgeda Saksa sõjalaevadele Põhjameri, Skagerrak ja Kattegat.
Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja N. Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks "Weserübung" (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsumaa vastu.
Mõlemad Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N. Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja Nõukogude ning liitlaste sõjaline alians oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.
Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ja nende maade hõivamist sakslaste poolt, pidi Saksa sõjajõududele 1941. aasta juulikuu esimese dekaadi jooksul andma sõjalise pealöögi punaarmee, mis oli vahepeal oma relvajõude oluliselt suurendanud.
Stalin kavandas Jugoslaavia sakslaste vastase mässu ajal kasutada Jugoslaavia sõjaväge eelsoojendusena Saksa jõudude edasiseks killustamiseks. See sundis Saksa juhtkonda hädaohu pareerimiseks alustama Jugoslaavia vastu Balkani sõjakäiku ning astuma vastu Kreekasse tunginud N. Liiduga liidus olevatele Inglise vägedele. Stalin oli arvestanud serblaste kauakestvat sõjalist vastupanu, millega ta aga eksis.
Teatavasti avalikustas Inglismaa Nõukogude Liiduga 12. juulil 1941 ja 26. mail 1942 sõlmitud kokkulepped ning lepingud, tehes teatavaks, et Inglismaa poliitiline ja sõjaline koostöö Nõukogude Liiduga oli Saksamaa ja Nõukogude Liidu lepingute (MRP) sõlmimise ajal juba olemas, kuigi lepingute tekstid seda selgesõnaliselt - expressis verbis - keelasid.
Samal ajal püüdis aga N. Liit igati õigustada oma liitu hitlerliku Saksamaaga, kiitis Saksamaa vallutusi Euroopas ja manas lääneliitlasi Saksamaa ründamise kavatsuste pärast. 29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil peetud ettekandes ütles V. Molotov:
“Rahvusvahelise elu viimaseid sündmusi on vaja vaadelda esmajoones lähtudes sellest sõjast, mis algas Kesk-Euroopas möödunud sügisel. On teada, et Saksamaa poolt juba möödunud aasta lõpul väljendatud rahupüüde lükkasid Inglismaa ja Prantsusmaa valitsused tagasi.Tuues ettekäändeks oma kohustuse täitmise Poola ees, kuulutasid nad Saksamaale sõja. Nüüd on eriti selgesti näha, kui kauged on nende suurriikide valitsuste tegelikud eesmärgid lagunenud Poola või Tšehhoslovakkia huvidest. Seda on näha juba asjaolust, etInglismaa ja Prantsusmaa valitsus on kuulutanud oma eesmärkideks Saksamaa purukslöömise ja killustamise, kuigi neid eesmärke varjatakse rahvamasside eest ikka veel “demokraatlike” maade ja rahvaste “õiguste” kaitsmise loosungitega.
Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistlikupoliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu.”
Miks varjas N. Liit koostööd lääneliitlastega? Kas sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääneliitlaste vastu, mis võimaldaks tal käivitada rünnakuplaani “Groza”?
Kui Saksamaa alustas Belgia, Hollandi, Taani ja Norra vallutamist, imestas tollane Inglise peaminister Churchill - luure ja terve mõistus ütlevad: Stalin pole ometi idioot, et mitte kasutada võimalust ja anda Hitlerile löök selja tagant. Kuid Stalin vaikis. Rünnakukäsk jäi ära. Miks?
Allikas: http://www.kool.ee/