EINAR LAIGNA KIRJUTAB: KORD JA KAOS

Pilt: fsspx.lt

Aeg ei ole igavikuline. Ajal on lugu, me nimetame seda ajalooks. Igavikul ei saa olla ajalugu. Aga ajalugu on seal ja sünnivad kultuurid, kus ajaline ja kaduv tajub igavikku ja puutub sellega kokku. See kokkupuude toimub suure isiku läbi, kelle läbi antakse igaviku impulss rahvale. Nõnda loob isik rahvuse ja sealt edasi riigi. Sellest protsessist annab haarava pildi piibli ürik klassikalistes Moosese lugudes. Üks usk, üks rahvas, üks juht. Piibel ei ole vagade fraaside kogumik, vaid tõsine ajaloofilosoofiline teos, mille üheks pealkirjaks võiks ka olla "Riigi loomise ja rahva säilimise õpik. Mõned targad rahvad, mõistes seda raamatut nii, on jäänud püsima läbi ajaloo katsumuste ja aja muutuste, sest nad säilitasid mälestuse aja ja igaviku kohtumisest. Selle mälestuse nimi on traditsioon ja traditsioonil püsib kõik.

Rooma impeerium oli rajanud enda ajale, mitte igavikule. Seepärast sai Rooma impeeriumi aeg täis. Aeg on täis saanud paljudel, kes pidasid end kadumatuteks. Kirik püsib üle aegade, sest ta esindab igavikulist.

Uus aeg on sündinud 2000 aastat tagasi, kui igaviku impulss anti kogu inimkonnale Kristuse isikus. Aurelius Augustinus sõnastab uue maailma kontseptsiooni igavik ajas, oma kahes põhiteoses "De ordo" ja "De Civitate Dei" suurejoonelise ajaloo mõtestamise, selgitades ajaloo eesmärgi ja mõtte. "De ordo" kõneleb universaalsest maailmakorrast, mille kohaselt kogu universum püsib korral. "De Civitate Dei" käsitleb ajalugu Jumalariigi ja saatanariigi vahel, milles Jumalariikesindab Jumalast seatud korda ja saatana riik selle vastandit - kaost.

Seal, kus on Jumalast seatud kord, seal on ka rahu. Seepärast kasutatskse universumi kohta kahte sõna: ordo i pax. Ka kreeka keelne sõna kosmos tähendab korda. Seal, kus on kord, on ühtlasi ilu. Korras väljendub maailma ilu - pulchritudinem mundi. See universaalne Jumalast seatud maailmakord on objektiivne. Teda ei saa keegi muuta, nagu ei saa muuta loodusseadusi. See puudutab ka inimühiskonda ja üksikut inimest - nad kas elavad Jumalast seatud korra kohaselt ja kogevad põlvest põlve jätkuvat õnnistust ja püsivad, või inimesele omase vaba tahte tõttu võib inimene ignoreerida seda korda ja püüda seda asendada temale meeldivamaga. Inimene võib seda teha ja inimesed teevad seda. Kuid inimene peab kandma objektiivseid tagajärgi, mida see endaga kaasa toob. Sellest ei ole pääsu. Inimese tehtud seadustega lubatu ei ole kunagi pikaealine. See on ajaloo kogemus.

Elame ajal, mil valitseb üldine arusaam, et vähemalt siin maapeal oleneb kõik ainult meie omavahelisest kokkulepetest, mida inimesed tavatsevad nimetada seadusteks. Sõna seadus tähendas ürgselt seda, mis on muutumatu ja igavene. Seadused, millel püsib maailm, ei saa olla ajautised, millesse mingi universumi parlament viib iga aasta seaduse parandusi ja seaduse muutmise muutmisi. Niisugune maailm ei püsiks. Autoriteene on ainult see seadus, mida ei saa muuta. Seadus, mida muudetakse, ei olegi üldse seadus, ega saa etümoloogiliselt kanda sõna seadus, vaid peakski olema nimetatud omavaheliseks ajutiseks kokkuleppeks. Siin ongi püsimise saladus.

Piibel kõneleb ka deemonite valitsusest, kreeka keelse sõnaga demonokraatia - mis tähendab kurjade vaimude võimu, mis peab olema rajatud nende hulgale. Selle tulemuseks on alati anarhia ja kaos.

Universaalse maailmakorra kohaselt on ideaalseks ühiskondlikuks korraks monarhia, mis korraldab ühiskonna vastavalt universaalsele maailmakorrale hierarhiasse. Ehk teisi sõnu ja väga lihtsalt öeldes: määravaks ei ole mitte see, mis inimesel on vaid see, kes inimene on.

Kantud sügavast murest meie inimmaailma saatuse pärast, milles vallandunud maailmakorda eitab deemonlik anarhia ohustab mitte ainult kultuuri, kui sellist üldse, mis on traditsioon, vaid kogu eksistentsi ta füüsilises olemises. Peame vajalikuks nende kõrgete väärtuste säilitamist, millel saab või millele saaks üles ehitada stabiilset ja püsivat inimühiskonda. Kantuna sellest murest ja vastutustundest tahab Maarjamaa Konvent elavana hoida ajaloolist mälu, kultiveerida neid kõrgeid väärtusi, milledel minevikus püsisid mitmetuhande aastased kultuurid, suutes luua pikaks ajaks läbi meditatiivse tardumuse stabiilsust. Kultuuri, millel pole transendetaalset eesmärki, polegi olemas. Me toetume sellele maailma ajaloolisele hiigelkogemusele, mis näitab, et rahvaste ja riikide püsivus sõltub kuulekusest tõelisele Seadusele, muutumatule ja igavesele - Jumalast seatud korrale, sest korra vastand on kaos.

Einar Laigna teoloog ja ohvitser, CTM rüütel