TMS - MARTIN HELME: Hinnatõus on vale poliitika tulemus

Kohati tundub, et valitsuspoliitikud küsivad rahvalt tõsimeeli: kumba te usute, oma valetavaid silmi või meie ilusaid jutte? Hinnatõus? Mis hinnatõus? Ja kui siis ikkagi puust ette ja punaseks tehakse löövad nii poliitikud kui mõne panga palgal olevad eksperdid üleolevalt käega - kapitalismus, mõistate, riik ei saa midagi teha. Tegelikult on praegune eesti inimese elatustaset alla kiskuv hinnatõus aga tingitud just nimelt valedest poliitilistest otsustest.

Põhimõtteliselt võib pea kõik praegused hinnatõusu põhjused taandada Eestis ühele ainsale süüdlasele: eurole. Ja asi ei ole ainult praeguses krooni likvideerimisele eelnevas ja järgnevas hinnatõusus. Mis, nagu meie poliitikud ja eestipankurid suurte siniste silmadega kinnitavad, on keelatud ja ei ole seega võimalik. See muide ei takista neil juba järgmises lauses kinnitamast, et Eestis on turumajandus ja valitsus ei saa hindu reguleerida ning seega on teatav hinnatõus ikkagi paratamatu. Aga selle vaos hoidmiseks on meil hoolimata asjaolust, et riik hindu ei reguleeri, vastu võetud seadus, mis keelab hindu tõsta üleminekul eurole. Põhimõtteliselt saab valitsuse juttu seoses euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga kokku võtta Bart Simpsoni enesekaitsega: ma ei teinud seda; keegi ei näinud, kui ma tegin seda; te ei suuda midagi tõestada.

Ent euro ei too hinnatõusu mitte ainult selle tõttu, et eesti kaupmehed teevad täpselt sedasama, mida kõigi teiste eurole üle läinud riikide omad: kasutavad sildi vahetamisega kaasnevat uute numbrite maalimist hindade tõstmiseks. Hinnad tõusevad meil ka otseselt selle tõttu, et kogu meie poliitiline kartell on võtnud endale pähe maksku mis maksab hävitada riigi oma raha ning võtta kasutusele euro ja selle saavutamiseks tuli meil eelarve tasakaalu saada. Tasakaalus eelarve on muidugi kena asi ning selle püüdlemine igati kiiduväärt. Igaüks, kellel on lapsi, peab olema rahul sellega, et praegused valitsused ei tee kulutusi, mida peab kinni maksma järgmine põlvkond. Ainult kaks aga. Esiteks pole meil eelarve ikkagi tasakaalus. Teiseks tuli selle Euroopa mandril ennenägematult tagasihoidliku miinusega eelarvegi saavutamiseks teha asju, mis otseselt mõjutavad kõigi inimeste taskut. Käibemaksu tõstmine tabas kõige rängemini muidugi kõige vaesemaid. Statistika järgi elab laias laastus pool Eesti leibkondadest omadega ots-otsaga välja tulles. Just sellised inimesed, rääkimata päris vaestest, kannatavad toiduainete hinnatõusu käes kõige rohkem.

Täpselt sama moodi on poliitikute poolt tehtud otsuste tagajärjel toitnud hinnatõusu kütuse- ja muude aktsiiside tõstmine. Võib ju udutada midagi maailmaturu hindadest, aga fakt on see, et nafta hind on püsinud viimasel aastal üsna stabiilsena ning fakt on seegi, et mitte igal pool eurotsoonis pole kütus enam Eestist kallim, Austrias, Luxemburgis või Hispaanias on tavaline bensiin meiega sama kallis või isegi nõksa odavam. Konvergents on toimunud hindades, palkades paraku pole sellest haisugi.

Valitsuse bilanssi aitab ilustada ka Töötukassa. Kõik teavad, et töötukindlustusmaks võiks olla oluliselt madalam, sest kriisi algul massiliste koondamiste tõttu miinusesse kukkunud kassa on ammu rasvaselt plussis. See kassa ei aita ometi inimesi, kes jätkuvalt töötud ega hakka niipea aitama. Selleks tuleks neil kõigepealt tööd leida ja aasta otsa maksu maksta, et siis olla töötuks jäämisel taas mõned kuud kaitstud. Ei, see aina kasvav kassareserv on olemas ühel lihtsal põhjusel: et näidata valitsuse tulude poolt suuremana. Töötukindlustusmaksu võiks ammu alandada. See on raha, mis jääb iga kuu kõigil tööl käivatel inimestel oma palgana saamata, mis tähendab, et meil on vähem, mida kulutada toidupoes või kütusetanklas.

Aga kõik see pole toonud ikkagi piisavalt raha, et täita euroala nõudmisi, mida ükski euroala riik ei täida ega täitnud ka ajal, kui maailmas valitses majandusbuum. Vaja oli veel kusagilt pigistada. Ning on üks kaup, mida eranditult kõik eesti inimesed regulaarselt ostavad: elekter. Jättes praegu kõrvale teema ebanormaalsest rohelisest energiast või enesevihkajalikust plaanist sulgeda juba lähiajal ilma ühegi hea põhjuseta soojuselektrijaamad, tekitades endale nii kohustuse osta elektrit kallimalt välismaalt on iga eestlase üha kasvaval elektriarvel veel üks lihtne põhjus. Valitsus Eesti Energia omanikuna vajas raha. Vajas seda palju. Võttis ettevõttest välja mitu miljardit krooni. Need miljardid tulid otse meie kõigi taskust. Sisuliselt on elektrihinna tõusu näol tegemist veel ühe peidetud maksuga, mille abil poliitikud lasevad meil kinni maksta oma suutmatust teha seda, mida iga tavakodanik peab iga kuu tegema - kulutada ainult nii palju, kui on raha. Elekter aga mõjutab sarnaselt kütusele ka kõiki teisi hindu. Tere euro, elektrihinna tõstja.

Tõsi, tehniliselt võttes on õigus neilgi, kes kinnitavad, et hinnatõusu taga on välistingimused. Ent siingi ei taheta kuidagi viia ilmseid otsi kokku ja jõuda põhjusteni. Euroala on võlakriisis ning Euroopa Keskpank on ainus, kes ostab pankrotis olevate riikide võlakirju, rahastades sedasi Kreeka, Iiri, peagi ka Portugali ja Hispaania valitsusi. Seda tehakse vanal heal viisil: raha trükitakse juurde. Vähem, kui Ameerikas või Jaapanis, aga ikkagi. Raha juurde trükkimine toob aga inflatsiooni ehk raha väärtuse vähenemise, mis kõige selgemini ilmneb hinnatõusus - sama kauba eest võetakse suurem summa, et sama väärtus kätte saada. Eesti kroon teatavasti on aga seotud odavneva euroga ning varsti saame juba palkagi selles väärtust kaotavas rahas. Raha juurde trükkimisel ning riikide võlakirjade rämpsuks muutumisel on teinegi otsene tagajärg hindadele. Maailmas olev vaba raha otsib turvalist katet ning leiab selle, ostes kaupu. Kulla ja vase kõrval on selleks üha rohkem ka toiduained. Kui fondid ja võlakirjad enam ei toimi, liigub raha mujale, suurenenud nõudlus seal mujal toob aga kaasa hinnatõusu. Euroopa Keskpanga tegevus on sellega otseselt seotud. Tere euro, toiduhinna tõstja.

Kõige hullem on, et need maksu- ja hinnatõusud ei ole ühekordne valu, mida me pidime talume edasise olukorra paranemise nimel. Euroopa võlakriis süveneb ning inflatsioon suureneb. Ebastabiilsus Euroopa panganduses ning rahanduses jätkub veel pikalt. Lisaks kõigile muudele ebameeldivustele toob Eesti liitumine euroalaga kaasa meile kohustuse osaleda kõigi endast rikkamate riikide ja nende pankade päästeoperatsioonides, et üha vähem kallis eurokene ikka alles jääks. Ning me võime juba praegu ette kindlad olla, et eurovaluuta päästmiseks kehtestatakse varem või hiljem üleliidulised maksud. Mitte olemasolevate asemele, vaid neile lisaks. Mis tähendab taas kord jõukuse viimist eestlaste taskust kellegi teise omasse.

Nii et järgmine kord, kui mõni majandust enda meelest hästi jagava partei esindaja käsi laiutab ja ütleb, et tahaks teid aidata küll, aga ei saa, ärge laske endale puru silma ajada. Poliitikud oma euroinnuga on otseselt ja põhjalikult süüdi meie kõigi vähenevas jõukuses.