TMS - MART HELME: Inimene ootab hoolimist

Suursaadik
Kogen üha sagedamini, missugune dramaatiline muutus on toimunud inimeste suhtumises Eesti Vabariiki viimastel kuudel. Seda suhtumist iseloomustab segu pettumusest, lootusetusest ja vihast. Ning selle koondnimetuseks on lojaalsuse kadu.
Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et see lojaalsuse kadu pole seotud mitte Eestiga, mida inimesed ikka endiselt sügavalt armastavad. Lojaalsus, mis üha enamates inimestes haihtub, on lojaalsus praeguse süsteemi, praeguse režiimi, praeguse valitseva kliki suhtes.
Siinkohal kehtib täpselt Abraham Lincolni ütlus, et on võimalik lollitada mõndasid inimesi kogu aeg,ja on võimalik lollitada kõiki inimesi mõnda aega, kuid pole võimalik lollitada kõiki inimesi kogu aeg. Pealegi veel eestlasi, kes nõukogude ajal said suurepärase kooli demagoogia ning vale ridade vahelt tõe väljalugemiseks.
Muide, vanema põlvkonna inimesed leiavadki üha sagedamini, et neile meeldis nõukogude aeg rohkem kui praegune Eesti. Ka see fakt on tapvalt kõnekas.
Lumetorm Monika ajas veel kord tuhandetel inimestel hinge praeguse Eesti Vabariigi vastu kibedalt täis. Padaorg ristiti rahvasuu poolt kiiresti Hädaoruks ning võrdsustati riigi kui niisugusega. Riigiga, mis oma inimestest ei hooli, riigiga, mis on administratiivselt suutmatu, riigiga, kus korruptsioon on ka kõige elementaarsemad igapäevased hooldustoimingud muutnud mõistusevastaselt kalliks, riigiga, kus valitsev klikk kujutab eht nõukogudelikult ette, et kõigi probleemide lahendamiseks piisab valest ja propagandast, riigiga, kus poliitikud keelduvad igasugusest, nii materiaalsest kui moraalsest vastutusest (mitte aga iseenda poolt endale määratud privileegidest), riigiga, kus valitsejate poolt hüljatud inimesed peavad ise vaatama, kuidas omadega toime tulla, riigiga, mille valitsejad kujutavad ette, et võivad alamate seljast nahka lõpmatuseni uute maksude kehtestamise, hinnatõusude ja toetuste kärpimiste teel koorida, riigiga, mis on solidaarne küll Haiti koolerahaigete ja kogu muu maailma hädalistega, kuid mis kerjab heategevuskontsertide abil raha haiglatele uute aparaatide ostuks, riigiga, kus räägitakse lakkamatult hariduse vajadusest, kuid kus haridus muudetakse üha kallimaks ja raskemini kättesaadavaks... Kahjuks võiks seda nimekirja pikendada lõputult.
Kui ma juba mitmeid aastaid tagasi esimest korda kuulsin noorte eesti meeste suust, et seda riiki ja selle valitsejaid nad küll sõja ajal kaitsta ei kavatse, ei mõistnud ma neid. Pean tunnistama, et nüüd mõistan. Nagu ma mõistan ka oma naabrimeest, kes algul üksi Rootsi tööle läks, nüüd aga kogu pere - naise ja viis last - endaga kaasa võttis. Kavatsemata Eestisse enam tagasi tulla. Tema sõnad: „Seal ma ei tunne, et mind kui lihtsat inimest kogu petetakse ja mõnitatakse.“ Valusalt õiged sõnad lihtsa mehe suust.
See on tragöödia. See on sügav rahvuslik tragöödia. Nii see, et vanemad inimesed leiavad, et okupatsiooniaeg oli lõppkokkuvõttes parem, kui ka see, et üha enamad täies elujõus inimesed otsustavad Eestist lahkuda. Mitte üksnes töö pärast, vaid ka solvumisest, alandatuse ja petetuse tundest.
2004. aastal lubas praegugi Toompeal ja Kadriorus laiutav seltskond meile, et ühinemine Euroopa Liiduga toob meile julgeoleku ning rikkuse. See osutus valeks. Meil pole endiselt ei julgeolekut ega jõukust. Eesti rahva enamik, muide, ei uskunud seda valet ja kriitiline maas inimesi jättis referendumil üldse osalemata. Kui ausad saadud tulemusedki olid, on küsitav, kuna vähemalt minu tutvusringkonnas moodustasid ühinemise pooldajad üsna tühise vähemuse.
Nüüd loobub meid üks kord juba petnud seltskond meie oma rahast. Meie kroonist, mis pole mitte lihtsalt raha, vaid on ka meie iseseisvuse praktiliselt viimane säilinud sümbol ja atribuut. Taas lubatakse meile Jumal teab mida. Et lubadused on kõike muud kui tõesed, taipab ajaloo rataste vahel kõik katsumused ära proovinud eesti rahvas jälle instinktiivselt ning seegi kord ei tea ma õigupoolest kedagi (kui tipp-poliitikud ja riigiametnikud välja arvata), kes euro tulekut sooviks. Ometi näib, et kell on kukkunud ja pääsu meil enam pole.
Et see tähendab järgmist valusat lööki tuhandete inimeste omariigi tunnetusele, on väljaspool kahtlust. Ja pole tarvis olla prohvet, ennustamaks, et järgmised rahavahetuse käigus kerjustatud tuhanded otsustavad lähiaastatel Eestimaa tolmu oma jalgadelt pühkida. Elame ju ainult üks kord. Ning me tahame seda teha inimväärselt, elementaarset inimlikku väärikust säilitades, mitte kogeda päevast päeva, kuidas me kodanikena pole mitte midagi muud kui küünilise vähemuse lüpsilehmad.