TEISE MAAILMASÕJA AJALOOST

2.OSA

Stalin valmistus rünnakuks

Vaatamata Stalini peas kumavatele Euroopa vallutusplaanidele ning sellele, et mitte üheski N. Liidu sõjaväemäärustikus ei räägitud riigi kaitsmisest vaid ainult pealetungist, oldi kolmekümnendatel aastatel siiski mingil määral mõeldud ka riigi piiride kaitsele. Endine Vene-Poola piir oli üsna võimsalt kaitstud. Piirile oli rajatud 30 kindlustatud rajooni (KR). Igas KR-is oli oma staap ja komandopunkt. Selle tulejõud vastas korpusele. Kaitse sügavuseks oli 30 kuni 50 kilomeetrit. KR-is oli hulgaliselt raudbetoonist kaitserajatisi, maa-aluseid ladusid, tunneleid, elektrijaamu, haiglaid, sööklaid, oma veevarustus, sidekeskused, vaatluspunktid ja isegi oma punanurgad - lenkomnatad. Iga KR võis ka vaenlase poolt ümber piiratuna iseseisvalt sõda pidada. KR-ide vahel olid vahekäigud, milliseid sai kiiresti mineerida või paigutada sinna kaitserajatisi ja väeosi.
KR-i ülesandeks oli takistada ründava vaenlase kiiret edasiliikumist. Selle ees olid miiniväljad, laskepesad ja mitmesugused tõkked. Olid ka meeskonnad, kes vajadusel võisid kiiresti õhkida tunnelid, veevärgid, elektrijaamad, sillad ja muud rajatised, et tekitada KR-i ründajale ootamatusi ja takistada selle kiiret edasiliikumist.
Soome Talvesõjas oli soomlastel peakaitseliin viidud 40 - 60 kilomeetri sügavusse. Selle maa läbimiseks kulus punavägedel 25 päeva. Poola ja Balti riikide vallutamine andis N. Liidul võimaluse luua kaitsesüsteem sügavuseks 200 - 300 kilomeetrit. See olnuks ideaalne kaitse. Kuid mis tegi Stalin?
1939. aastal, peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, andis kindralstaap KR-idele käsu, mille sisu võib kokku võtta nelja punktiga:

• Kõik kaitserajatised (KR-id) hävitada. Õhkijate komandod ära viia, miiniväljad demonteerida ja kaitsetõkked maha võtta;
• Uutel vallutatud aladel kaitseehitisi mitte rajada;
• Punaarmee peajõud viia otse piirile. Nende ette kaitseehitisi mitte rajada.
• Alustada lennuväljade ja teedevõrgu rajamist Lääne-Ukrainas ja Valgevenes;

Kartuses, et maa võib langeda vaenlase kätte, olid Valgevenes, Ukrainas ja Leningradi oblastis loodud partisanide grupeeringud. Partisanide jaoks olid loodud salajased baasid, konspiratiivkorterid, oma sidesüsteemid. Olid isegi koolid nende koolitamiseks. Ja äkki, pärast 1939. aasta augustit kõik baasid likvideeriti ning koolid saadeti laiali.
Mida see kõik tähendas? Vastus saab olla vaid üks - kui ei mõelda kaitsele, siis mõeldakse rünnakule, mis kindlasti toimub ja mille edu on karanteeritud. Stalin ja tema kindralid olid rünnaku edus ja oma üleolekus täielikult veendunud. Kuna selleks oli väed vaja viia otse piirile, siis seal olnud kaitserajatised ning miiniväljad oleksid vaid seganud. Pealegi oli piiri äärde vaja ehitada lennuvälju ja teid, et tagada ründavate vägede varustamine nende kiirel edasiliikumisel.