MATTI ILVES: VÕIDUPÜHAKS

                                                           Eesti sõjalaev "Wambola"

Väljavõtteid Eesti rahudelegatsiooni sekretäri William Tomingas´e raamatust "Mälestused", kus kirjeldatakse värvikalt ja tabavalt meie tolleaegseid riigijuhte ja sõjaväelasi:
"Sel koosolekul kohtasin esmakordselt Pitkat, Pätsi ja Tõnissoni. Johan Pitka on tuliseim Eesti patrioot, keda tunnen. Ta pani enda isikliku vara panuseks Eesti asja eest juba 1917. aastal, ta jättis oma elu sama asja eest septemris 1944, langes Eesti viimaste kaitsjate hulgas. Ta oli 45 a. vana, Balti päästeseltsi direktor. Ta energial ei olnud piire, kui ta midagi ette võttis. Iseloomult oli ta äkiline, tegutses tihti rahuiku kaalutlemise vastaselt.
Konstatin Päts oli 43 a. vana, hetkel lipnik, olles ühes kindluse kahurväe polgus - mitte riviteenistuse kohal. Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustes tegevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda. Tavaliselt peetakse oma auahnusel pidurid peal sünsuse piiride hoidmiseks.
Jaan Tõnisson oli 48 a. vana, Tartu päritoluga ülemaaliselt tuntud avaliku elu tegelane. Põhijoon Tõnissoni loomuses oli iseteadvus. Tal polnud autoriteeti üle tema. Ta pidas kõiki teisi endast nooremateks ja vähem kogenenumateks. Temast hoovas sedavõrd autoriteeti, et keegi ei söendanud suitsetada tema juuresolekul, ka mitte "Postimehe" K.A.Hindrey, kes suitsetada armastas niisama palju kui juua. Tõnisson oli kõige ausam Eesti riigitegelane, keda tunnen. Ka tema oli auahne, ja oma tõelisest demokraatlikust meelest andis ta tunnistust kogu rahvale, kui ta 1933.a. demissioneeris kogu kabinetiga, kohe pärast vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu läbiminekut. Tõnisson oli pannud kaalule kogu oma isikliku prestiiži võitluses vabadussõjalaste vastu, sulgenud nende organisatsioonid, kuulutanud välja üldkaitseseisukorra. Ta aga ei asunud vägivalla teele, vaid jäi ustavaks oma demokraatlikele põhimõtetele.
A.Tõnisson oli endine trahvipataljoni ülem. Sellest vanglakorrateenistusest oli ta pärinud mitmed iseloomujooned. Ta käitumine oli ikka kuidagi külm, ametlik. Ta nõuded sõjaväe distsipliini alal olid väga ranged. Saanud kindraliks Vabadussõjas, näitas ta I diviisi juhtimisel rasketes lahingutes oskust ja vahvust. Ta oli resoluutne mees.
Markantseks kujuks Eesti delegatsioonis oli kindralmajor Jaan Soots, Laidoneri staabiülem. Põhiliselt raske iseloomuga, äkilise temperamendiga, tsaariaegse vene ohvitseri mentaliteediga, mis suhtus üleolevalt tsivilistidesse, oli ta seejuures veendunud vankumata Eesti patrioot, vaatamata oma vene kasvatusele. Samasugune patrioot oli ka Johan Laidoner. Soots oli väga iseteadev, sest tema arvates mees, kes nagu tema oli lõpetanud Keisrliku Nikolai Sõjaakadeemia Peterburgis, oli ilmeksimatu ja tema tahe pidi peale jääma."

SOOVIN KÕIGILE BLOGI LUGEJATELE HEAD VÕIDUPÜHA!

Mõningaid Vabadussõjaaegseid pilte:
Sõjalev "Lembitu"

Kindlustuspatarei nr. 7 Komarovka juures

1. ratsadiviisi ratsaeskadron

Laiaroopaline soomusrong nr. 6

 Soomusauto "Toonela"

Vabadussõja sündmustega saate tutvuda SIIN