Poliitkorrektne sundtolerants – marksismi tänapäevastatud versioon
Mõnedki meist on kokkupuutunud olukorraga, kus kõneldes rahvusteemadel, rasside vaheliste suhete teemadel või
pedeõiguste teemadel täiesti neutraalsel tasandil, tuleb mõnede poolt vastu laussõimu, kõigevihkajaks tembeldamist vms. Seda tuleb kohati nii massimeediast kui ka kartellipoliitikuilt ja nende kaasajooksikutelt. Seda tehakse isegi siis, kui sinu välja öeldu/kirjutatu pole muud kui statistiliste faktide loend ilma ideoloogilise või arvamusel põhineva lisandita. Saage tuttavaks, see on poliitkorrektsus tänapäeva mõistes ehk sundtolerants ehk teatud kliki poolt peale sunnitud dogmade kogum, kus kõik sellega mittenõustuv on olenemata faktidest vale, äärmus, ebanormaalsus vms, isegi, kui see seda tegelikult pole.
Mitmed kaasajooksikud järgivad seda puhtalt seetõttu, et neile on loodud kujund, et selline poliitkorrektsus on õige, popp ja edumeelne.
Peale sunnitud kõigevõrdsus, vendlus(ka nende vahel, kelle juures see pole võimalik), rahvuse ja kultuuri kõrvaldamine on nüüdseteks sõnadeks, mille abil doktriini läbisuruda.
Kõik sellise korrektsuse vastane on “vale,” sest see ei lähe kokku ebateadusliku, kuid siiski paljude juures siira soovmõtlemisega või unelmaga reaalsusest.
Sellised mõttelevikud said hoogu peeale II MS traagikat, kus vasakpopulistid on “uute” massimeelitamis hüüdlausetega – võrdsus, armastus, vendlus – taas lagedale tulid. 1989-date lõpul olid aga suured illusioonid pidanud taanduma, sest ootused olid muutunud, NSVL lagunemas, rahvuslik ärkamine mitmel pool, illusioon võrdsest vasakpoolsest superriigist kadunud, kuid midagi sellist ei juhtunud. Pigem olid muutused kosmeetilised. 1990-datel hakkas hoopis uus vasakpoolsete ja marksismiideede esiletõus.
Nn “uus” poliitiline suund mängis ja mängis inimtunnetele näidates igasuguseid vähemusi – pederastid, feministid, rahvusvähemused jne – kui ainuõigetena ja läbinisti headena, samas kui enamus on vihkav ja ebanormaalne.
Elas 1889-1979. aastal juudi päritolu filosoof H. Marcuse. Ta oli marksist, kuid erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi isast K. Marxist ei pidanud tema revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid, igasuguseid vähemusi. Just nende vähemuste abil soovitakse lammutada varasem ühiskond, kindlustamaks omale sobiv võim.
Marcuse kirjeldab oma raamatus “Repressive tolerance,” kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalsuseks, et vähendada enamuse nö lööki. Enamuse haarde vähendamisel on kasuks kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “piinatud” vähemuste – anarhistid, immigrandid, peded, jne - taotluseid tuleb teatud piirideni soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli(sh protsentuaalset osa rahvastikus aga ka osa juhtivrollides) nende omas riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda.
Seejärel tuleb anda otsustav löök ja tuua senise võimu asemele “uus” marksistlikule eliidile kasumlik ja lojaalne süsteem.
Samat efekti omab ka poliitkorrektsus, kus sa pead( Mingit avalikku arutelu neil teemadel lihtsalt pole! )olema tolerantne, isegi nii tolerantne, et kõik mis nende dogmadega ei haaku, tuleb ründeobjektiks muuta. Poliitkorrektsus on võimutsev suund Euroopa Liidus, mille seadustik üha rohkem mitte sarnane, vaid identne NSVLi rahvust alla suruvatele seadustele, kuid mis surub jõuga(mingit alternatiivi lihtsalt ei antagi!) peale ebanormaalsete vähemuste soove, millise eesmärgi Marcusegi kõneles.
Allikas: SIIN
pedeõiguste teemadel täiesti neutraalsel tasandil, tuleb mõnede poolt vastu laussõimu, kõigevihkajaks tembeldamist vms. Seda tuleb kohati nii massimeediast kui ka kartellipoliitikuilt ja nende kaasajooksikutelt. Seda tehakse isegi siis, kui sinu välja öeldu/kirjutatu pole muud kui statistiliste faktide loend ilma ideoloogilise või arvamusel põhineva lisandita. Saage tuttavaks, see on poliitkorrektsus tänapäeva mõistes ehk sundtolerants ehk teatud kliki poolt peale sunnitud dogmade kogum, kus kõik sellega mittenõustuv on olenemata faktidest vale, äärmus, ebanormaalsus vms, isegi, kui see seda tegelikult pole.
Mitmed kaasajooksikud järgivad seda puhtalt seetõttu, et neile on loodud kujund, et selline poliitkorrektsus on õige, popp ja edumeelne.
Peale sunnitud kõigevõrdsus, vendlus(ka nende vahel, kelle juures see pole võimalik), rahvuse ja kultuuri kõrvaldamine on nüüdseteks sõnadeks, mille abil doktriini läbisuruda.
Kõik sellise korrektsuse vastane on “vale,” sest see ei lähe kokku ebateadusliku, kuid siiski paljude juures siira soovmõtlemisega või unelmaga reaalsusest.
Sellised mõttelevikud said hoogu peeale II MS traagikat, kus vasakpopulistid on “uute” massimeelitamis hüüdlausetega – võrdsus, armastus, vendlus – taas lagedale tulid. 1989-date lõpul olid aga suured illusioonid pidanud taanduma, sest ootused olid muutunud, NSVL lagunemas, rahvuslik ärkamine mitmel pool, illusioon võrdsest vasakpoolsest superriigist kadunud, kuid midagi sellist ei juhtunud. Pigem olid muutused kosmeetilised. 1990-datel hakkas hoopis uus vasakpoolsete ja marksismiideede esiletõus.
Nn “uus” poliitiline suund mängis ja mängis inimtunnetele näidates igasuguseid vähemusi – pederastid, feministid, rahvusvähemused jne – kui ainuõigetena ja läbinisti headena, samas kui enamus on vihkav ja ebanormaalne.
Elas 1889-1979. aastal juudi päritolu filosoof H. Marcuse. Ta oli marksist, kuid erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi isast K. Marxist ei pidanud tema revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid, igasuguseid vähemusi. Just nende vähemuste abil soovitakse lammutada varasem ühiskond, kindlustamaks omale sobiv võim.
Marcuse kirjeldab oma raamatus “Repressive tolerance,” kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalsuseks, et vähendada enamuse nö lööki. Enamuse haarde vähendamisel on kasuks kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “piinatud” vähemuste – anarhistid, immigrandid, peded, jne - taotluseid tuleb teatud piirideni soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli(sh protsentuaalset osa rahvastikus aga ka osa juhtivrollides) nende omas riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda.
Seejärel tuleb anda otsustav löök ja tuua senise võimu asemele “uus” marksistlikule eliidile kasumlik ja lojaalne süsteem.
Samat efekti omab ka poliitkorrektsus, kus sa pead( Mingit avalikku arutelu neil teemadel lihtsalt pole! )olema tolerantne, isegi nii tolerantne, et kõik mis nende dogmadega ei haaku, tuleb ründeobjektiks muuta. Poliitkorrektsus on võimutsev suund Euroopa Liidus, mille seadustik üha rohkem mitte sarnane, vaid identne NSVLi rahvust alla suruvatele seadustele, kuid mis surub jõuga(mingit alternatiivi lihtsalt ei antagi!) peale ebanormaalsete vähemuste soove, millise eesmärgi Marcusegi kõneles.
Allikas: SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar