Venelased Eestis ja venemaa
Eestis on palju väitlusi esile kutsunud teema, kas venelased Eestis on "Eestimaa venelased" või "venemaa baltlased" (kaasmaalased?).Ka teisiti saab küsida - kas nad on eestimaalased või kolonistid ja kolonistide järeltulijad e. kas omad või võõrad?
Kodurahu huvides ning Euroopast "multikulti" nime all imporditud juurtetuse kiidusäras, mida toetab Eesti valitseva eliidi poolt sisse viidud väärastunud kodakondsuse poliitika, punnitakse hommikust õhtuni, et kõik on OK, lõimumine JEE, me KÕIK oleme eestimaalased.
Kuid kas ikka on nii? Külalised või kolonistid?
Ühte piiritletud inimgruppi ühes riigis iseloomustaks austus selle riigi ja rahva kultuuri vastu, lojaalsus riigile ning selle riigi tekkele ning ajaloole ning tahe kanda kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi. Vastasel juhul ei ole konkreetne eelnimetatule vastustav indiviid selle piiritletud inimgrupi osa. Seega kui selleks piiritletud inimgrupiks on eestimaalased, siis on võimalik sinna kuuluda või mitte kuuluda.
Ma ei hakka järgnevalt rääkima sellisest imelikust substantsist nagu venekeelsed, sest tegemist on ilmselge värdväljendiga (kõlab nagu "vigane inimene"), vaid nimetan vene keelt rääkivaid inimesi lihtsalt venelasteks ja ei pea silmas siin pelgalt venelasi kui ühe rahva osa. Vaid neid, kes ei räägi eesti keelt ja kelle jaoks Maarjamaa ei ole koht, kus juured kasvavad.
See on ka arusaadavam lihtsalt seetõttu, et eestlaste jaoks on "venelane" kasutatav tavakeeles ka üldmõistena isikute suhtes, kes pole eestlane ja kasutab oma igapäevasuhtlemiseks vene keelt.
Nad kannavad ühe kultuuri pärandit, on saabunud Eestimaale venemaa poliitiliste ja majanduslike himude tõttu möödunud sajandi teisel poolel ja saanud sellega seonduvalt kanda endas erilisi privileege, millised eestlastel puudusid. Tõsi - nende siin sündinud järglaste suhtes, eriti nende osas, kes sündisid peale eesti iseseisvuse taastamist, peaks eeltoodud väiteid pisut korrigeeri, kuid nad on ikkagi samast puust ja mis kõige peamine - suhtumine näitab, kuhu nad kuuluvad.
Loomulikult nende nimetamine okupantideks TÄNASES olude kontekstis on ilmselgelt ebaõige, kuid kui sellist väljendit kuskil kohtab, siis on pigem tegemist emotsionaalse ülepingutamisega kui sellega, et nii mõeldakse tõsiselt.
Kui ikka väga püüda määratleda neid isikuid, kes ei kuulu vaimselt eestimaalaste hulka, kuid viibivad füüsiliselt siin, siis on võimalik, et on tegemist meie külalistega, keda peab ilmselgelt austama. Külalise põhitunnuseks on asjaolu, et ta on siin ajutiselt.
Külalise suhtes peab üles näitama igat pidi külalislahkust, teda abistama ja aitama, sest see on normaalne, inimlik ja eetiline. Loomulikult ei tohiks külalised rünnata meie kultuuri ega ka rahvuslikke väärtusi, kuid selline nõue on loomulik ja puudutab igat meie territooriumil olevat isikut, isegi eestlasi ja eestimaalasi. Selline rünnak, olgu kelle poolt tahes, tuleb tõkestada eos ja kasvõi riigi sunnijõu abil.
Või teisalt - on tegemist kolonistidega1 (või kolonistide järglastega). Nendelt ei saa eeldada, et nad austaksid allutatud rahva ning tema kultuuri austamist, kuid kui aeg ja olud võimaldavad, siis on loomulik, et allutatud rahvad püüavad koloniste sundida neid ja nende kultuuri austama. Ja siin pole midagi muud teha. Nii lihtsalt on.
Kolonistidel endil olukorras, kus allutatud rahvad on võimu omal maal tagasi saanud, ei jää muud üle kui teha valikud - kas taanduda emamaale, võtta omaks loomulikud nõuded uuel kodumaal elamiseks e. asuda aktsepteerima kunagi koloniseeritud rahva pärandit, kultuuri, kombeid ja tavasid VÕI kolmanda võimalusena assimileeruda uude (taastunud) ühiskonda.
Neljas võimalus on veel - ignorantsus.
Venemaa juhtimisel, sealse infovälja mõjul ning Eesti valitsejate vigade toel on paljud kolonistide järeletulijad valinud neljanda tee e. meie ignoreerimise.
Kõik, mida teeb meie riik, seda loetakse valeks ja seda peab ignoreerima või selle vastu olema. Kõik, mis on oluline meie rahva ja kultuuri jaoks, see väärib ignoreerimist või vähemalt naeruvääristamist jne.
Kolonistid loovad rõhutatult oma kultuurikildu meie maa südames ning seovad selle demonstratiivselt vene riigi poliitika ja arusaamadega. Taaskordselt ja lihtsalt välja öelduna - nad seovad end rõhutatult venemaaga, mistõttu ei ole meil põhjust neid pidada eestimaalasteks vaid just nimelt kolonistideks.
Ning meil on õigus ja isegi kohustus samaga vastata. Seda mitte sellepärast, et "kuidas sina külale nii küla sinule" vaid selleks, et kaitsta oma maad, oma kultuuri, oma eneseväärikust.
Riigi kohustus on siin meie toetamine, eestlaste ja eestimaalaste toetamine. Paraku vähemalt kodakondsuse poliitikas toetab riik pigem koloniste, andes neile isegi presidendi valimise õiguse (läbi kohalike omavalitsuste valimiskorralduse).
Suhete dünaamika
Lõpetab selle kirjutise väikese kokkuvõttega dünaamikast kolonistide ja eestlaste/eestimaalaste suhete arengus iseseisvumise järgsetel aastatel.
Hästi kokkuvõtlikult võetuna oli märgata, et peale Eesti Vabariigi taastamist suhted kolonistide ja eestimaalaste vahel pikka aega luuravad.
Eesti riik pühendas end majanduse turgutamisele ning jättis kolonistid rahule, patriotismi kasvatamise tagaplaanile ning lojaalsusest ning kodumaa-armastusest tehti mittetõsiselt võetav mängukann, mida kord-paar aastas meedias esitleda.
Eeltoodu tulemusena kasvas aasta-aastalt kolonistide seas venemaa infovälja mõju ning mida tugevamaks sai venemaa sisemiselt, seda tugevamalt hakkas venemaa mõjutama oma piiririikides asuvate kolonistide (nn kaasmaalaste) teadvust taas imperialistliku ülbusepisikuga.
Kolonistid muutusid üha julgemaks ning hakkasid üha häälekamalt nõudma oma kommete ning arusaamade juurutamist Eestis, eriti aga Tallinnas, kus neid toetas valitsev Keskerakondlik võimuladvik.
2007. aastal paisus siseriiklik konflikt Tallinnas lõkkeks ja kolonistide karjad koos pättidega rüüstasid Tallinna kesklinna (nn pronksimäss).
Pronksiööd näitasid selgelt, et Eesti valitseva eliidi jutt lõimumisest ei ole tõele vastav ning eestlaste/eestimaalaste suhted kolonistidega halvenesid. Selle halvenemise mõju on tunda ka täna. Haavad pole paranenud.
Enamgi veel - kuivõrd kolonistid ei tunne hirmu Eesti võimu ees ja ei tunne ka vajadust Maarjamaaga samastuda, siis nad kultiveerivad isekeski ning omade seas järjepidevalt ignorantset suhtumist Eesti riiki ja eestlastesse.
Värskeimaks näiteks on loomulikult suhtumine eestimaalaste jaoks pühalikku kurbpäeva - küüditamise aastapäeva e. leinapäeva.
Küsimus - kelle jaoks see päev polnud väärt selgitamist ega ka märkamist? Kellele see päev nalja tekitas ja ilkumiseks põhjust andis?
Vastuse saamiseks palun vaid hinnata venekeelse meedia (eelkõige Eestis ilmuva) venekeelse meedia sisu sellel päeval. Vaadake artiklite arvu eestikeelses meedias ja venekeelses meedias ning ERITI artiklite juures olevate kommentaaride sisu.
Kui keegi tahaks vastu vaielda mu väitele, et nende inimeste nimetamine kolonistideks ebaõige, toon värske näite venekeelsest kohalikust meediast, mis vägagi hästi valgustab koloniaalset mõtteviisi ja toetab imperialistliku vene riigi suhtumist meie rahvasse ja riiki.
Pean siin silmas artiklit "Kas peaks venemaa vabandama küüditamise pärast?"
Artiklis selgitab üks kolonist, et EI PEA.
Artiklis märgitakse muuhulgas, et Eesti president oma küüditamise päeval peetud kõnes avaldas arvamust nagu peaks venemaa kui NSVL'i õigusjärglane vabandama oma riigi kuritegeliku käitumise pärast.
See repliik ei jätnud artikli kirjutajat ükskõikseks. Tema, kes väidetavalt suhtub austusega Eesti Vabariiki, ei suuda aru saada, miks riigi esimene mees järjekordselt lööb terava hoobi põlisrahva ja siinse venekeelse ühiskonna suhete paranemise pihta.
Selline asi ei tekitavat muud kui vaid seda, et vähendab venkeelsete (loe: kolonistide) integreerumissoovi (loe: saada eestimaalaseks) nullilähedaseks.
Mida loen sellisest suhtumisest välja mina?
Lihtsa asja. Seda, et isegi kui eestlased ja eestimaalased sooviksid pelgalt siin venemaa poolt kordasaadetud kurja kahetsemist, siis seda asjaolu loeb kohalik vene kogukond e. kolonistid solvanguks ja pingete üleskruvimiseks.
Seega - esiteks pole koloniaalne mõtteviis kuhugile kadunud, toetus vene impeeriumi ebaõigele tegevusele on säilinud ning venekeelne kogukond loeb ennast selle mõtteviisi kandjaks.
Loomulikult, kes suudab, peaks lugema ka venekeelseid kommentaare sellele artiklile.
Ja veel tahan ma kirjutise lõpuks rõhutada, et mitte kõik inimesed, kes ei räägi eesti keelt, pole sellise koloniaalse mõtteviisi toetajad.
Külalised pole seda.
Samuti pole seda need eestimaalased, kes küll eesti keelt ei räägi, kuid peavad end tõeliselt eestimaalasteks. Nende juured on siia juurdunud ja nad seovad oma tuleviku meie maa, meie kultuuri tunnustamise, traditsioonide väärtustamisega ning on meie ühisel isamaal oma koha leidnud, misläbi tekkinud ühiste esivanemate poolt peetud võitluste ning soovide austamise oma hingega sidunud.
Üks mõttemõõde on siin veel. Nimelt kui venemaale on tehtud kurja, siis nii venemaa kui ka kolonistide arvates peab seda igavesti meeles pidama ning kogu maailm peab venemaa võitlust kurja vastu tänutundega meenutama, kuid kui tegu on vastupidise olukorraga, siis nende arvates ei peaks sorkima ajaloos vaid peaks mõtlema vaid olevikule ja tulevikule. Kui selline mõtteviis pole labane topeltstandard, siis mis see on?
Anar Rand
BHR
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
0 kommentaari:
Postita kommentaar