MATTI ILVES: PROBLEEMID SÕJA- JA TERRORIOHVRITE HAUDADEGA KESTAVAD

Raadi punamonumendiga ja seal igal aastal toimuva punasabatiga, ning Raadi mõisaparki maetutd terroriohvrite haudadega seotud küsimusi ei ole suutnud, või pole tahtnud, lahendada Tartu linnavalitsus juba pikka aega. Seetõttu saatis iseseisvuslaste ümarlaud kirja kaitseminister Mart Laarile, kirja ja vastusega saate tutvuda SIIN ja SIIN.
Sarnaseid probleeme, kuigi väiksemaid, on aga Eestis veelgi. Praegu loen Mati Laos`i raamatut "Härra seltsimees minister. Kilde Jüri Krafti eluteelt". Jüri Kraft meenutab seal: "Nägin kuueaastse poisina, kui Sakslased avasid kõigi külaelanike silme all praeguse vallamaja vastas olnud ühishaua, millest leiti pea neljakümne kohaliku elaniku laibad. Kohutav hais levis ümberringi ja nähtud pilt oli võigas. Hävituspataljonlased olid need inimesed igasuguguse halastuseta maha lasknud, sundides neid veel omale ühishauda kaevama. Mahalastud olid kõik vaid eestlased, ühtki vene nime nende seas polnud. Fakt."

Need sündmused toimusid Peipsi äärses Kasepää külas, hävituspaljon koosnes põhiliselt venelastest. Ja veel: "Sõja ajal pommitasid vene lennukid küla neli-viis korda põlema. Vene regulaarvägede tulek 44nda aasta algul jätkas hävitustöid. Huvitav on see, et Vene külad jäid samal ajal sõjatulest puutumata.
Juba 1990. aastast alates olen vend Ülo eestvedamisel koos poegade ja vennalastega austanud tollal tapetute mälestust. Siis istutasime külaelanikega hukkamispaigale tammed. Mõned aastad hiljem jäädvustasime hukkunute mälestuse graniidist mälestusmärgiga, millele kinnitasime plaadi 24 hukkunu nimega. Nüüd on meil teada ka ülejäänud süütult mõrvatute nimed, tahtsime mälestusmärgile lisada teisegi tahvli nimedega. Kahjuks jäi see jällegi minu kulu ja kirjadega valmis tehtud lisatahvel mälestusambale kinnitamata vallavalitsuse vastuseisu tõttu. Nüüd, 18 aastat pärast Eesti vabariigi taaskehtestamist! Keelduti pärast seda, kui nõusoleku pidulikule mälestustseremooniale tulla olid andnud nii mitmed kirikutegelased, Eesti Vabariigi ekspresident ja paljud teised.
Keeldumist põhjandate sellega, et kaks hukkunuist polevat olnud toona külaelanikud, ühel - Raudtitsil - olevat aga endalgi käed verega määritud.
Ma võin ainult aimata, mis olid tegelikud põhjused keeldumiseks. Võib-olla lähenevad valimised ja kohalike venelaste kaotsiminevad hääled.---
Võib-olla pole järgnev võrdlus päris kohane, kuid siiski meenutaksin üht teist Pepsiäärset juhtumit. Kui Pronksiöö sündmustes osalenud mustveelane Dima Ganin sai surma, tehti sellest rahvusvaheline sündmus. Kui meie tahtsime oma mälestustahvlit punaterrori ohvritele avada, siis see keelati. Millises riigis me elame? Mitte ei saa aru..."
Meile ja siin praegu elavatele venelastele tuuakse peipsiäärsesid venelasi kui integratsiooni musternäidist. Aga kas see on ikka nii? Suurrahvast venelasi pole minu arvates võimalik (võib-olla mõned üksikud) integreerida. Parim mida me saavutada suudame on see, et nad ilma märatsemata ja Vene Föderatsiooni povokatsioonidele allamata meie kõrval rahulikult elaksid. Isegi mõistlikke kokkuleppeid pole nendega võimalik saavutada, välja lööb ikka nende suurriiklik ja imperialistlik mõttelaad.