Barroso optimism ei suutnud eurorealiste nakatada

Euroopa Parlamendis toimus arutelu riigijuhtide poolt euroala kriisiga seoses saavutatud kokkulepete teemal. Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso (Euroopa Rahvapartei) nägi selles liikumist kriisi lahendamise poole, kuid Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni esimees Jan Zahradil (Tšehhi, Kodanike Demokraatlik Partei) ei olnud nii optimistlik.

Ma suudan näha mõningaid häid asju selles paketis, milles lepiti kokku eilsel tippkohtumisel. Üks nendest headest asjadest on see, et me kõik toetame tasakaalus eelarveid. Ma ainult ei tea, kuidas see võetakse vastu nende poliitikute poolt, kes on andnud pistist oma rahvastele ülekulutamisega.

On ühtlasi ka halbu asju, mis sellest tippkohtumisest välja tulid: suurel hulgal nii era- kui ka avaliku sektori vahendeid valatakse võlgade väljaostmisse. Teised võlad kirjutatakse lihtsalt maha ning luuakse võlakirjaliit. Me oleme tohutu fiskaalülekande alguses, millist me ei ole näinud kunagi varem oma ajaloos. See on pretsedenditu samm Euroopa Liidu ajaloos.

See tekitab tohutu koorma Euroopa Liidu majandusele – majanduskasvu kaotus, rahvusvahelise konkurentsivõime kaotus; see on see, mida võib oodata.

Aga need tagajärjed ei saa olema vaid majanduslikud. Veelgi hullem on see, et eurotsooni päästmise poliitilistel ja sotsiaalsetel tulemitel saab olema kõrvalmõju teistele, elujõulistele ja tegelikku väärtust loovatele strateegiatele ja ettepanekutele – nagu näiteks ühisturu lõpuni viimisele.

See on põhjus, miks mul oli hea meel näha, et pühapäevane ülemkogu andis uuesti lubaduse see ära teha.

Me ei tohi lasta ühisturul lihtsalt moest välja langeda sel ajal, kui me üritame päästa ühisraha.

Mina esindan seda poliitilist fraktsiooni, kus on kõige rohkem eurotsooni mittekuuluvaid liikmeid. Täna on meil euro osas kokkulepe, mis tuleb kasuks selle seitsmeteistkümnele liikmele – kuid ma rõhutan, et üksnes ajutiselt. Pikemas perspektiivis ei ole see ei jätkusuutlik ega ka kaitstav.

Tänane eurotsoon ei teeni kõiki oma seitsetteist liiget, vaid ainult väheseid. Sellise eurotsooni puhul on ainsaks vastuseks selle koomale tõmbamine.

Me peaksime ühtlasi lubama eurotsooni mittekuuluvatel liikmesriikidel, sellistel nagu minu kodumaa Tšehhi Vabariik, otsustada uuesti, kas nad soovivad selle liikmeks astuda. Meie panime ennast oma ühinemislepinguga kirja rahaliitu, mitte ülekandeliitu või võlakirjaliitu. See on see suur põhjus, miks Tšehhi peaminister soovib korraldada rahvahääletuse selles asjas. Mina toetan täielikult teda.

Et otsad kokku võtta – kuhu me oleme nüüd jõudnud?

Me oleme tulnud välja kulukate ja ajutiste lahendustega. Vabandage väga, härra president, aga see ei anna mingit põhjust optimismiks. Kõik mida te eile tegite oli lamamistoolide ümberpaigutamine Titanicu tekil.

Vaata ka
Barroso idee hävitaks Euroopa panganduse
Kesk-Euroopa konservatiivid näitasid õiget suunda