Paastu, palveta, armasta (valitsust)!

Usukommete jõuga juurutatud ühiskonna käitumismustrid on visad kaduma ka pikka aega  pärast seda, kui kirikud riigist lahutatud ning usuorganisatsioonide teednäitav osa ühiskonna arengus ilmalikule võimule üle kantud. Kui teadlikult või kogemata võimu saavutamisele ja kasutamisele pühendunud organisatsioonid (näiteks erakonnad) neid mustreid oma huvides kasutavad, on keeruline hinnata. Nähtavaid märke religioosse käitumise elujõust leiab igapäevases uudistevoos küllaga. Eesti pole siin mingi erand, me ju enamasti ikka matkime seda, mida „suures ilmas” näeme. Ja me arvame nägevat õhtumaade allakäiku. Hesiodost ja Spenglerit asendavad tänapäeval analüütikud ja agentuurid, kelle kaudu jõuab hulkadeni jumalate tahe kas mingi reitingu või majandusprognoosi kujul. Jõudumööda konkureerivad erapreestritega avalike võimuinstitutsioonide kõnemehed. Allakäik on loomulik arengusuund, mida saab takistada ainult üleinimlike pingutustega, rangelt preestrite ja  teadmameeste näpunäidete järgi.       
Mudel on lihtne. Kuskil on praegusest parem maailm, kuhu pääsemine tuleb väja teenida. Preestrid näitavad sinna teed ja tuld. Aga et nad seda kindlalt saaksid teha, peab just preestritel kõht täis olema. Sest ainult täis  kõht võimaldab täpselt määrata kollektiivse ohvri suuruse. Ja midagi pole teha, ohver peab olema kollektiivne. Juutide jumal võis ju loomise aegadel ka üksikisiku ohvri vastu võtta – inimesi oli vähe ja tal oli aega igaga ühekaupa jahtida. Nüüd on ainuüksi Euroopaski pool miljardit hinge, ookeanitaguste „patustega” koos saame hulga, kellest kõneldakse kui jõukast või õnnelikust miljardist.      
Lääne ökoteoloogiline traditsioon jõudis Eestisse mõningase hilinemisega kalendri  järgi, kuid täiesti enneaegselt ühiskonna ainelise heaolu mõõdupuu järgi. Me alles asusime looma seda heaolu, millest keskkonnapreestrite nõuete kohaselt juba loobuma pidime hakkama. Koos vabadusega tulnud heaolu algeid hakkas lahutamatuna saatma kriitiline taustamuusika: see pole kestlik, see tuleb tulevaste põlvede arvelt, me hävitame oma jalgealuse jne. Ei saa öelda, et väited oleksid valed. Tõepoolest on olemas täiesti veenvad  arvutused selle kohta, kuidas, kui ulatuslikult ja hukatuslikult inimkond ja eestlased selle osana oma maalapil maakera tulevikku muuta suudavad (eriti tingimusel, et tehnoloogiline areng peatub).    
Iga propaganda eeldab usutavat faktilist baasi ja maailma finantssüsteem ei maganudki kaua. Kui globaalne vabaturumajanduse süsteem mõne aasta eest ummikteele jooksis, võeti märkimisväärse kiirusega üle seni keskkonnaprohvetitele kuulunud retoorika ning kohaldati see mittetootlikule ja ainevabale  raharinglusele. Ja näib, et kogudus neelaski petujutu alla. „Raha on majanduse vereringe!” kõmistavad finantsistid. See kulunud metafoor peab tõrjuma iga katse propageeritavat kollektiivset ohvrit kuidagi õiglaselt jaotada. Vereringe peab jääma paastust puutumata. Vereringejutt katab ja kaitseb kenasti väidet, et pangad (euroopalikus retoorikas ka riikide finantssüsteemid) on liiga suured selleks, et need võiks põhja lasta, ja et iga töökoha kadumine  Wall Streetil või Londoni Citys on keeristormi sünnitav liblika tiivalöök. Vereringe on muidugi tähtis, kuid iga pangatööline peaks koolipingist mäletama, et kõigi teiste organismi osade-elundite ülesanne pole vereringe teenimine, nad ei ole allutatud olekus, vaid koostöös võrdsete vahel jaotatud rollides.  
    Eesti valitsusjuht ja tema lähimad abilised nõuavad kohalikult rahvalt järjekordset kollektiivset  ohvrit. Ja mitte ainult, suurusehullustusest tabatud ülempreester Ansip asus lõppeval nädalal ka oma kolleege hurjutama ja õpetama (unustades taas valmi konnast ja härjast ehk pisiasja, et Eesti riigieelarve tuludest moodustab üle kümnendiku välisabi neiltsamadelt, keda õpetama kipume). Kollektiivne ohver ei seisne seekord enam kartulikoorte söömises, nagu inimpõlv tagasi. Nüüd on tegu täispaastuga ajani, mil „majandus on taastunud”. Kuigi  tulupool on külmutatud, ei takista see ometigi nõudmast, et majanduskasvu soodustamiseks peaks julgemalt ja suuremas mahus tarbima. Kuna rõhutatult on me elunormiks veel ka pandud laenuvõtmise keeld (see olla ju tuleviku, laste arvelt elamine!), siis järelikult saaksid kodanikud tarbimist kasvatada ainult säästude kasutussevõtu korral. Ainult et neid sääste ei ole. Neid ei ole kodanikel, leibkondadel ega tervel avalikul sektoril. 
Niisiis, selleks et kindlustada laitmatu vereringe, lülitatakse maks, kopsud (aga arvatavasti ka aju) kolmeks-neljaks aastaks lihtsalt välja. Pärast aastat 2015 toob valitsus ühiskonna koomast tagasi ning asetab ohvrimeelsed otse paradiisi värava ette – koos vahepeal kasvanud majanduse küpsete magusate viljadega. Seda muidugi tingimusel, et valijad hääletusel senistele preestritele uuesti truudust vannuvad.
Riigikontrolör Mihkel Oviir rõhutas oma aruande sissejuhatuses värskelt, et „kulude külmutamisele tuginev eelarvepoliitika oli sobilik kiireks, buumiaegsete eelarvevigade paranduseks, aga pikaajalise abinõuna ei saa see olla kestlik, nagu on sedastanud ka OE CD oma viimases majanduse ülevaates”. Valitsusele see ei loe. Ta seisab tohtrina haigevoodi ääres ja seletab patsiendile, et praegusel ajal on täiesti vastutustundetu rohtu küsida, kui on  kaugele näha, et paraneda saab soovi korral ka sisemiste reservide arvelt.      
Ilma vähemagi uurimise ja analüüsita on valitsuse tegevus ja eelarvepoliitika rajatud eeldusele,  et järgmised kolm aastat püsivad Eesti tervishoiu- ja haridussüsteem, nagu ka vaimuelu (teadus ja kunst) püsti kahaneva reaaltulu tingimustes. Ega võimulolijad ei ole asjaosalistelt endilt nende vastupanuvõime reservide kohta midagi küsinud, veel vähem pakkunud seletusi, millega võiksid vastutajad süsteemi sees põhjendada palkade alandamist või töötajate koondamist (küttearve tuleb ju maksta, sest see on majandus ja käive ja kasv). Ei peagi  küsima. Tegemist on usuasjaga ning siis on tingimusteta armastus kirjutamata reegel.  
Kaarel Tarand
Allikas: http://www.sirp.ee/