Kristlaste diskrimineerimine Euroopas on tõusuteel

Gudrun Kugler 

Austria advokaat Gudrun Kugler juhib organisatsiooni, mis kannab nime Observatory on Intolerance and Discrimination against Christians. Tema mõttekoda avaldas hiljuti raporti diskrimineerimisest Euroopas. MercatorNet uuris tema vaateid meie kontinendi sekulariseerumisele.

Miks te selle raporti koostasite?

Meie eesmärgiks on võrdsed õigused kõigile, mitte ainult kristlastele. Religioonivabadus on Euroopas ohtu sattunud. Privaatsuses võivad inimesed palvetada ja mõelda nagu soovivad, ent avalikus ruumis kohtame üha enam piiranguid. Oleme kõik teadlikud, et sallimatust ja diskrimineerimist kohtavad nii juudid kui ka moslemid. Ent selle all kannatavad ka kristlased, hoolimata sellest, et nad moodustavad ühiskonnas nominaalse enamuse. Loodame, et selle üha süveneva probleemi teadvustamise nimel töötamine kujutab endast esimest sammu lahenduse suunas. Meie uuringu tulemused on meie kodulehel kättesaadavad poliitikuile, kodanikeühendustele, ajakirjanikele, religioossete ühenduste juhtidele ja kõigile asjast huvitunuile.

Millised on teie raporti kohaselt peamised kristlaste diskrimineerimise vormid Euroopas?

Uurisime seda nähtust ja leidsime mitmeid problemaatilisi valdkondi nii Euroopas kui lääne kultuuriruumis üldiselt:

• sõnavabadus, eriti kristlik arusaam inimisikust, usust ja moraalsusest;
• südametunnistuse vabadus, teiste hulgas meditsiinipersonali, kristlike õpetajate ja kohtunike puhul;
• vanemate esmane õigus kindlustada, et nende laste haridus oleks kooskõlas nende endi religioossete ja filosoofiliste veendumustega;
• vihakuriteod isikute ja vara vastu, pühaduseteotamine ja vandalism;
• kristlike sümbolite avalikust ruumist väljatõrjumine;
• kristlastest negatiivse kuvandi kujundamine meedias;
• diskrimineerimine töö saamisel ja ametiredelil edutamisel usuliste veendumuste pärast.

Vihakuritegude ja anti-diskrimineerimise alane seadusandlus põhjustab tihti ise diskrimineerimist kristlaste suhtes, pirates olulisel määral nende sõnavabadust, südametunnistuse vabadust ja lepinguvabadust.

Kas tõesti levib kristalste diskrimineerimine Euroopas, mis on olnud sajandeid kristluse kants?

Aastast 2005 oleme seisnud aktiivselt kristlike väärtuste taaskinnitamise eest olukorras, kus toimub ühiskonna kiire dekristianiseerimine. Kuuleme pidevalt kristlaste diskrimineerimise juhtumitest, kuid neid ei mainita pea kunagi inimõiguste alastes aruteludes. Seepärast asutasimegi oma organisatsiooni.

Kas sallimatust kristlaste suhtes ja kristlaste diskrimineerimist võiks nimetada juba kristianofoobiaks?

Mõiste “kristofoobia” võttis esimesena kasutusele ortodoksest juudist õigusteadlane Joseph Weiler. ÜRO võttis selle kasutusele “kristianofoobia” vormis ning seda mõistet on kasutatud enam kui 20 dokumendis. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) eelistab mõisteid “sallimatus” ja “diskrimineerimine”. Sallimatus tähistab ühiskondlikku probleemi, mis ilmneb nt kristlike sümbolite avalikust ruumist väljatõrjumises või kristlike vaadete avalikus naeruvääristamises. Diskrimineerimisel on aga õiguslik aspekt. See võib seisneda nt kristlasest kandidaadi kõrvaleheitmises tema usu pärast või kellegi vallandamises seepärast, et ta kannab krutsifiksi ⎯ nagu on juhtunud nt Inglismaal.

Meie eelistame rääkida pigem sallimatusest ja diskrimineerimisest kui kristianofoobiast, sest sõna “foobia” tähistab “irratsionaalset hirmu”. See ei ole aga probleemi juurpõhjuseks. Siiski on kõnealuste terminite deskriptiivne tähendus sama.

Kas sallimatus kristlaste suhtes on Euroopas kasvuteel?

Nii arvame mitte üksi meie, vaid ka nt OSCE. Suursaadik Janez Lenarcic, kes on OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Osakonna juhataja, on öelnud: “Sallimatus kristlaste suhtes ja nende diskrimineerimine avalduvad erinevates vormides üle terve OSCE ala. Kristlaste õiguste rikkumine või mittetunnustamine on tõsiseks probleemiks piirkondades, kus kristlased moodustavad vähemuse, ent kristlastele võib ühiskondlikust elust kõrvaletõrjumine ja nende marginaliseerimine osaks saada ka seal, kus nad moodustavad ühiskondliku enamuse.”

Meil ei ole Euroopa kohta täielikku statistilist teavet, ent meieni jõuab üha enam teateid sallimatuse ja diskrimineerimise juhtumitest. Nt on Saksamaal üha enam rünnakuid kirikuhoonete vastu, ent neid ei klassifitseerita usuvägivalla aktidena. Kui vandalismi objektiks osutuvad aga sünagoogid või mošeed, siis on lugu vastupidine ning meedia hoiatab meid kasvava sallimatuse eest juutide ja moslemite suhtes.

Teiselt poolt lahte pärineb üks huvitav uuring: 2009. aasta jaanuarikuu küsitlus näitas, et rohkem kui neli viiesti kirikuskäijast (84%) arvas, et usuline sõnavabadus ja usuliste veendumuste kohaselt käitumise vabadus on Ühendkuningriigis ohustatud. Sarnane proportsioon vastanutest (82%) leidis, et on üha keerulisem elada kristlasena aina sekulariseeruvas riigis.

Ka Cherie Blair, brittide ekspeaministri abikaasa, ütles mitte kuigi ammu: “Kuhu te ka ei vaata, kõikjal suletakse kirikuid; tihtipeale kristlasi marginaliseeritakse ja usk on midagi sellist, millest ei peeta enam kombekaks avalikult rääkida.”

Kas te ei karda, et liialdate? Kristlaste olukord paljudes teistes maailma paikades on ju märksa hullem.

Ebaõiglust siin ei saa võrrelda ebaõiglusega nt Põhja-Koreas, Indias või Pakistanis. Sealsed kristlased, kes kannatavad vihase tagakiusamise all, on meile suureks eeskujuks. Samas on usuvabadus Euroopas raskelt võidetud saavutus, mida ei saa pidada iseenesestmõistetavaks. Selle elushoidmine vajab tõsist pingutust, et Euroopa kristlik iseloom kaotsi ei läheks.

Kes on nendes riikides toimuva diskrimineerimise eest vastutav?

Mulle näib, et ajakirjanikud ja poliitika kujundajad on sageli märksa anti-kristlikumalt meelestatud kui nende kaaskodanikud. Ent just nemad kujundavad ühiskondlikke hoiakuid. Oleme tunnistajaks sellele, kuidas kristlasi kirjeldatakse avalikkuse ees üha tihemini “homofoobidena”, seksistlikena, sallimatuina ja eluvööraina.

Miks on kristlaste suhtes kujunenud selline negatiivne hoiak?

Kristlus ja rist on pidevaks erimeelsuste allikaks. Krutsifiksid ja muu religioosne sümboolika tuletavad inimestele  meelde, kuidas peaks elama. Samuti on kristlased viimaseks takistuseks püüdluste ees realiseerida selline nägemus sekulaarsusest, milles valitsev poliitiline korrektsus piirneb totalitarismiga.

Kas ennustate kristlaste tagakiusamise elluäratamist Euroopas?

Jah, kuid mitte sellisel moel, nagu see esines Rooma impeeriumi või kommunismi ajal. Siiski on olemas selged märgid, et vaenulikkus usu vaba ja avaliku väljendamise suhtes on kasvuteel. Kristlased on üha marginaliseeritumad ning aina tihemini sattuvad nad oma usu tõttu kohtupinki. Seega on alust arvata, et oleme suundumas veretu tagakiusamise poole.

Kas kristlased on toimuvast teadlikud?

Kristlaste juhid on kindlasti mures. Fakt, et OSCE on probleemi tunnistanud näitab, et tegemist ei ole pelgalt asjast huvitatute subjektiivse ettekujutusega, vaid tegelikkusega.

Mida soovite oma ettevõtmisega saavutada?

Esiteks soovime, et poliitikud, õpetajad ja ajakirjanikud teadvustaksid, et sallimatus kristlaste suhtes ja nende diskrimineerimine on Euroopas reaalne ja tõsine probleem. Samuti püüame tõsta vastavat teadlikkust rahvusvahelistes organisatsioonides. Hiljuti publitseerisime viis aastat ettevalmistatud raporti, et dokumenteerida see probleem ja esitada poliitiliste otsuste langetajaile ümberlükkamatud faktid.

Mida saavad kristlased teha?

Ennekõike probleemist rääkida. Paljud Euroopa kristlased ei mõista, et oma tõekspidamiste kaitsmine on üks võimalus seista väetite, puudust kannatajate ja kaitsetute eest. Tõepoolest, selles mõttes kujutab oma demokraatlike õiguste eest seismine endast iseeneses kristliku halastuse tegu. Selle asemel, et vaikselt taanduda, peame leidma inspiratsiooni neist vendadest ja õdedest, kes vapralt vägivaldse tagakiusamise all kannatavad.

Kristlased peavad leidma julguse seista avalikus elus vastu religioonivabaduse piiramise püüdlustele. Olles religioonivabaduse õõnestamise ambitsioonide elluviimise tunnistajaks peaksid kristlikud juhid ja ilmikud märksa selgemalt ja julgemalt sõna võtma. Ütlematagi on selge, et peaksime kõik olema tõelised kristlased, kes kuulutavad Evangeeliumit ilma hirmu ja vale-alandlikkuseta. Eelarvamusi saab haihtuma panna vaid läbi sõbraliku ja lugupidava dialoogi.

Dr Gudrun Kugler tegutseb advokaadina Viinis, Austrias, ning on organisatsiooni nimega Observatory on Intolerance and Discrimination against Christians asutaja. Ta on nõunik Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuuri juures tegutseva Põhiõiguste Platvormi (Fundamental Rights Platform of European Union’s Fundamental Rights Agency) juures. Intervjuu avaldati algselt portaalis MercatorNet.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=118