RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 7. oktoober 2011

DIPLOMAATIA: Al-Qaeda elab edasi

Sõda jätkub Afganistanis ka pärast NATO lahkumist.

Afganistanis Kabulist kagus asub tolmu mattunud muistne Ghazni linn. Künkal linnast põhja pool võib näha mõningaid lagunevaid savitellistest müüre – need on kunagise võimsa Ghaznaviidide islamiimpeeriumi keskuse jäänused.
Just turk Mahmud Ghaznist, kes ei kaotanud eales ühtegi lahingut, pani paika, et Afganistani põhiliseks religiooniks saab sunniitlus. Just tema tõi Põhja-Indiast sellesse piirkonda islami. Aastail 1001–1025 ründas Mahmud, kes soovis muuta Ghazni islamimaailma keskuseks ja nägi ennast selle liidrina, 17 korral Indiat, rüüstates templeid ja hävitades ebajumalakujusid.
Mekas hävitas  ebajumalakujud, mida araablased kummardasid, prohvet Muhammad. „Allahu akbar” ei tähenda mitte „Jumal on suur”, vaid „Jumal on suurim”. Tõeline Jumal, üksainus Jumal on suurem kui mis tahes ebajumal.
India valitsejad, keda me vääralt kipume nimetama hindudeks, sest tegelikult leidus seal palju usulahke, võitlesid üksteisega sajandeid, aga just Mahmudi rüüsteretked muutsid ta India mütoloogias arhetüüpseks muslimist sissetungijaks.
„Kõik sissetungid meie maale on tulnud läänest,” ütles 2006. aasta detsembris Rawalpindis pandžabist Pakistani armee pressiosakonna ülem kindralmajor Shaukat Sultan. Seda tasub kindlasti meeles pidada, kui tahetakse mõista, miks Pakistan, mille armee ja bürokraatia koosneb põhiliselt pandžabidest, toetab Talibani.
1398. aastal tungis Indiasse Samarkandist pärit Timur. Tema jälgedes tuli 1526. aastal Timuri järglane Babur, kes rajas Suurmogulite islamiimpeeriumi, mille sissetulekud olevat ületanud Osmanite ja Pärsia riigi tulusid kokku. 1739. aastal rüüstas Delhit veel üks muslim, Pärsia Nadir-šahh.
Muslimid valitsesid sajandeid Põhja-Indiat. Siis aga jõudsid Kolkatasse britid, tungisid edasi põhja suunas, ületasid Induse jõe ja jõudsid puštude maale, keda nad pärslaste eeskujul nimetasid afgaanideks. Nad pidasid Afganistanis kaks ränka sõda aastail 1839–1842 ja 1879–1880 puštude vastu.
1893. aastal leppis India välisminister Sir Henry Durand nüüd sõdadest nõrgestatud Afganistani puštust emiiri Abdur Rahmaniga kokku niinimetatud Durandi liini, millega emiir oli sunnitud loovutama Indiale valdused, mida britid nimetasid „hõimualadeks”. Piir, mida kunagi maha ei märgitudki, lõhestas  puštud, lõigates pooleks neile kalli Pakhtunkhwa (Puštunistani) – uhkete meeste maa, kes seavad ülimaks au, Koraani ja relva –, millest oli armastanud laulda tänapäeva Pakistanis Multanis sündinud Ahmad-šahh Durrani, kes 1767. aastal vallutas Delhi.
Puštude silmis kulgeb nende maa piir endiselt piki Induse jõge, mööda Pakistani toitvat nabanööri, mille taga asub Pakistani tähtsaim provints Pandžab. Suurem osa Pakistani armeest ja riigi ametnikkonnast on pandžabid. Ükski Afganistani parlament pole kunagi Durandi liini tunnustanud. Afganistan oli ainuke riik, mis hääletas 1947. aastal Pakistani võtmise vastu ÜROsse just Durandi liini tõttu. Kui Taliban oli võimul, ei tunnistanud nad seda. Sõda Afganistanis on osaliselt sõda puštude ja pandžabide vahel.
Pakistan rajati 1947. aasta augustis. Oktoobris tungis Pakistan Kashmiri, kasutades sissivõitlejatena “islami nimel” hõimualadelt pärit puštu sõjamehi. Neil jäi vähe puudu, et vallutada Kashmiri pealinn Srinagar. 1962. aastal tungis Afganistani peaminister Daud Khan hõimualadele, et kehtestada seal Kabuli võim, kuid Pakistani armee surus nad tagasi. 1973. aasta juulis kukutas Daud, keda nimetati liberaalse sisepoliitika, sealhulgas naiste emantsipeerimise poliitika tõttu „punaseks printsiks”, oma naisevenna ja onupoja, kuningas Zahir-šahhi, ning kehtestas vabariigi.
Esimesed kontaktid
Kaks kuud hiljem sõitsin koos oma noorema vennaga Volkswagenis Saksamaalt Kabuli, mis oli toona vaikne ja kena 300 000 elanikuga linn. Koolitüdrukud kandsid lühikesi seelikuid ja põlvikuid ning naersid tänavail. Seal leidus välirestorane, diskoteeke ja kinosid ning linna kohal hõngus hašiši, kanalisatsiooni ja puuküttega ahjude suitsu lõhn. Ei olnud televisiooni, ega ka telefoniühendust välismaailma. Mööda tänavaid venisid aeglaselt ja vaikselt pikad kaamelikaravanid.
Samal aastal põgenesid kaksteist noort islamiaktivisti, keda juhtisid Gulbuddin Hekmatyar ja Ahmad Shah Massud ning kes ei olnud rahul Daudiga, Pakistani Peshawari, kus neid võttis vastu piirikorpuse peainspektor kindralmajor Naseerullah Babar. „Me mõistsime, et vajame poliitilist juhti,” sõnas ta, „ja nii me kaasasimegi Rabbani.”1 Burhanuddin Rabbani oli Kabuli ülikooli islamiõiguse professor. Ta oli õppinud al-Azhari ülikoolis Kairos, kus luges Muslimi Vennaskonna teoreetiku Sayyid Qutbi teoseid. Neid lugesid ka Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri. „Me asutasime Peshawaris šuura [nõukogu],” sõnas Rabbani.2 Babar ütles, et ta olevat läinud toetust paluma USA saatkonda.
1975. aasta juulis ründasid mässulised, kelle read olid kasvanud, Afganistanis valitsusasutusi. Nad nimetasid ennast mudžahiidideks ehk püha sõja pidajateks. „Enamiku neist valitsus tappis või võttis vangi,” ütles Babar. Kuid mässulised ei lasknud ennast kohutada.
Mudžahiidid kasutasid Pakistani, et selle abil luua Afganistanis puhtislamistlik valitsus, ning Pakistan kasutas neid võitluseks Afganistanis, võimaldades sel moel pead tõsta moodsal islamifundamentalismil maal, kus sel polnud varem õieti mingit pinda olnud.
Nii USA endine kaitseminister Robert Gates oma raamatus „From the Shadows“, mis kõneleb tema elust CIAs töötamise ajal, kui ka president Jimmy Carteri riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski 1998. aasta intervjuus ajakirjale Le Nouvel Observateur on kinnitanud, et USA toetas mudžahiide enne Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani. „Salaoperatsioon oli hiilgav mõte,” sõnas Brzezinski, „tõmmates venelased Afganistani lõksu.”
Liitlastest vaenlasteks
1979. aasta detsembris tungiski Nõukogude Liit Afganistani. 1981. aastal naasin ajalehe korrespondendina Peshawari, kohtusin Hekmatyari ja Rabbaniga, kel olid selleks ajaks oma erakonnad, ja teiste juhtidega ning suundusin koos mudžahiididega, kes olid nüüd meie liitlased sõjas Nõukogude Liidu vastu, hõimualadele ja sealt edasi üle mägede Afganistani, kus elasin noore väepealiku Jalaluddin Haqqani juures.
Meie juures peatus üks Egiptuse sõjaväe major. Ta oli ülbe ega meeldinud kellelegi, kuid teda taluti, sest tal paistis olevat Haqqani üle mingi mõju. Aastaid hiljem sain aru, et tegemist oli tulevase Al-Qaeda algetega. „1980. aastatel tuli Pakistani umbes 5000 araabia päritolu vabatahtlikku,” sõnas Babar. 11. septembri komisjoni sõnul saabus ajavahemikus 1996. aastast 11. septembrini Afganistani 20 000 välismaist võitlejat, keda õpetati välja Al-Qaeda laagrites. Tähtsaimad laagrid asusid piirkonnas, mida Haqqani valitses.
Silmapaistvate tulemustega medrese lõpetanud Haqqani õpetas kunagi väikeses savitellistest mošees Khosti linna külje all, kust pole piirini palju maad. Ta sai lähedaseks Osama bin Ladeniga, kelle laagrid asusid samuti Haqqani territooriumil. Haqqani teine abikaasa oli araablanna. Tänapäeval kõrgub Khostis Haqqani hiiglaslik marmorist ja türkiissiniste minarettidega mošee otsekui katedraal mõnes Prantsusmaa või Hispaania külas.
1984. aastal moodustasid mudžahiidid Pakistani soosingul pagulasvalitsuse. USA ja Pakistan viisid selle juhid USAsse, kus neid pidi esitletama ÜROs ja vastu võetama president Reagani poolt. Valitsust juhtis Hekmatyar. Ühel õhtul istusin parasjagu tema hotellitoas New Yorgis, kui saabus kõne riigidepartemangust. „Öelge härra Hekmatyarile, et tema ja teised valitsuse liikmed kohtuvad president Reaganiga Ovaalsaalis,” ütles helistaja. Ta teatas kuupäeva ja kellaaja. Ma andsin teate Hekmatyarile edasi. „Ma ei saa seda teda,” sõnas ta vaikselt. Ma ütlesin seda riigidepartemangu ametnikule. Too karjus otse telefoni: „Kelleks ta ennast õige peab?”
Mõni kuu hiljem sain kõne USA ajakirjanike kaitsmise komiteest. Hekmatyar olevat teinud avalduse, et kui ma peaksin Afganistani tagasi pöörduma, ei ole võimalik minu turvalisust garanteerida. See oli sisuliselt tapmisähvardus. Küsiti, kas ma ei sooviks kirjutada arvamuslugu New York Timesile? Ma keeldusin.
1988. aastal said kümme araablast, nende seas bin Laden, kokku ühes Peshawari majas ja rajasid Al-Qaeda. Nad soovisid, et džihaadi idee elaks edasi muslimite seas, kes olid asunud võitlema Nõukogude Liidu vastu.
Mudžahiidid lõid Nõukogude Liitu ning tulid 1992. aastal võimule. Presidendiks sai Rabbani. Peaministriks tõusis Hekmatyar, kuid ta pidas uut valitsust „mitteislamistlikuks”, lahkus ametist ja tulistas rakettidega Kabuli, tappes enda kaasmaalasi. Võitlus jätkus ja maa vajus kaosesse.
Esile kerkis uus noorte meeste rühm, kes tõi kaasa rahu ja rajas lõpuks tõelise islamivalitsuse. Talibid paiknesid Afganistani ruraalses ühiskonnas peaaegu kõige madalamal. Nad elasid mošeedes ja neile tasuti sageli toiduga selle eest, et nad peaksid palvusi, jutlustaksid ning registreeriksid sünde, surmi ja abielusid. Nad võitlesid Nõukogude vägede vastu.
Üks USA riigidepartemangu telegramm3 väidab, et 1994. aasta lõpul vallutas Taliban, kuhu kuulus tollal ligikaudu 200 meest, lõunapiiril asuva Spin Boldaki linna. Pakistanist toetati neid suurtükkidega. Samal ajal jõudis piirile 30 Pakistani veoautost koosnev konvoi, mida juhtis peaminister Benazir Bhutto ajal siseministriks tõusnud Naseerullah Babar. Taliban pidas neid mitu päeva kinni. Pakistanlased veensid neid, et nende „islamikohus on abistada oma muslimist vendi Kesk-Aasias”, kuhu konvoi pidi suunduma.
Riigidepartemangu telegrammis märgitakse, et tegemist on kohapeal tekkinud liikumisega ja et Taliban soovib olla Pakistanist sõltumatu. On ebaselge, millal või kuidas Pakistan saavutas Talibani üle mõjuvõimu, või otseselt võimu.
1996. aastal vallutas Taliban Herati ning Pakistani ISI ohvitser Sultan Amir Tarar, Pakistani sealne konsul, kelle tuntud nom de guerre oli 1980ndatel Kindral Imam ning kes teatavasti treenis mudžahiide, saatis oma ülemustele telegrammi: „Täna Herat, homme Toshkent.” Pakistan soovis rajada kaubatee sunniitlikusse Kesk-Aasiasse ning luua Afganistani kaasa haarates uue Suurmogulite impeeriumi.
11. septembri järel naasin Afganistani juba CBS Newsi kaastöötajana. 2006. aasta detsembris tõusin esimest korda veerandsaja aasta järel piiriala mägedesse. Teadsin, et olin seal varem koos Haqqani meestega olnud. Kõik oli samamoodi, ainult et nüüd olin ma vaenlane. Minu teejuht osutas itta: „Taliban tuleb üle piiri selle oru kaudu,” lausus ta vaikselt. „Jalaluddin on ka seal.” Täna on ta Haqqani võrgustiku, mis kujutab endast Afganistani kõige vihasemat sissirühmitust, patriarh . USA ja NATO võitlevad nüüd oma endise liitlasega. „Ma soovin, et Haqqani oleks üle tulnud,” ütles üks CIA töötaja mulle 2006. aastal.
Šariaat või pashtunwali?
Ma tahtsin kohtuda Haqqaniga uuestsi ja tema abiga Al Qaedast rohkem teada saada. Kuid ma tahtsin ka Talibani mõista ja seletada seda ameeriklastele samamoodi, nagu olin kunagi tutvustanud mudžahiide. 2007. aasta novembris istusin Kunari provintsi mägedes koos ühe Talibani juhiga. Tema püss oli suunatud allapoole, aga minu peale. Ta turbanil olid öönägemisprillid. Keegi pidi teda toetama. Miks ta võitleb? „Me peame džihaadi,” vastas ta. Kes teda toetavad? „Hõimupealikud,” vastas ta. „Pakistan. Me elame mägedes, aga väljaõppeks läheme Pakistani. Mõnikord tuleb armee ja õpetab meid. Me teame, et nad on armeest, aga neil on hallid habemed nagu teil.”
Ma tundsin, et ta ei tapaks mind. Ta oli puštu. Adab, nende hõimukoodeksi pashtunwal’i käitumisjuhised, käsivad kohelda vanemat austusega. Mis on tähtsam, pashtunwali või islam? „Islam,” vastas ta.
1980. aastatel ütles üks Kandahārist pärit hõimupealik, kes elas Pakistanis Quettas nagu Talibani juhid tänapäeval, et lõunas on pashtunwali tähtsam kui islam, kuid idas on islam Pakistani mõju tõttu kõrgemal kohal. Selles osas polnud midagi muutunud.
1973. aastal külastasin kutšide ehk nomaadide laagrit. Üks mees kutsus mind oma telki, oma koju, ning tema abikaasa, loorita nagu kõik rändlejate naised, käis paljajalu graatsiliselt edasi-tagasi toomas klaase ja suhkrut tee kõrvale. Ma istusin koos nende ja nende lastega varaõhtuse päikese käes. Olin nende külaline. See oli minu esimene tutvus pashtunwali’ga. Kutšid on puštud, suurem osa neist on tänaseks paikseks jäänud. Taliban on puštud. Wali tähendab puštu keeles koodeksit ehk viisi. Pashtunwali niisiis tähendab „puštude viisi”.
Peamine väärtus on au. Kõik teised väärtused – külalislahkus, kättemaks, varjupaigaõigus, pärimine, abielu, lahutamine ja kõikvõimalikud karistusvormid – tulenevad aust. Au on puštu olemus. Ei ole võimalik sallida kedagi, kes ründab kellegi isiklikku, perekonna või hõimu au.
Kõik peavad rääkima tõtt, sest valetamine on arguse vorm. Kui keegi otsib varjupaika, tuleb teda kaitsta oma elu hinnaga. Pashtunwali nõuab veritasu, minnes sel moel vastuollu Koraaniga, mis sätestab, et muslim ei tohi muslimit tappa. Solvangut ei tohi jätta mingil juhul karistamata. Šariaat ehk islamiõigus on huvitatud rohkem vahendamisest, vaidluste lahendamisest, mõrva eest vereraha tasumisest kui mõrvari tapmisest ning rohkem varastatu tagasisaamisest kui varga karistamisest.
Pashtunwali kohaselt on kõik mehed võrdsed ja üllad, aga kui mees vaatab naisele kas või veidigi viltu, solvates tema au, annab see õigustuse mõrvaks. Haruharva peetakse naist autuks või häbistatakse teda, samas ei ole naised siiski mehega võrdsed. Kurameerimine ja romantiline armastus on keelatud. Mees abiellub oma isa venna tütrega. Mees ja naine, kes põgenevad kallimaga, kaotavad au. Perekond võib au ja staatuse tagasi saada ainult siis, kui tapab põgenikud. Naine peab surema esimesena. Kui nad põgenevad teisele maale, ei tohi nad kunagi tagasi pöörduda. Mehi ja naisi loobitakse kividega surnuks või maetakse elusalt. Šariaadi kohaselt peab abielurikkumist tunnistama neli inimest. Pashtunwali järgi võib juba kuulujutt naise elule lõpu teha.
Ma küsisin 28-aastaselt väepealikult, mille poolest ta erineb mudžahiididest. „Me oleme ühesugused,” vastas ta. „Nemad võitlesid Nõukogude vägede väljaajamiseks, meie võitleme ameeriklaste väljaajamiseks.”
Mõned mehed nägid meid kõnelemas, nende seas ka kõhn noormees, kes kandis punavalget keffiyeh’t. Ta oli Al-Qaedast. Ma küsisin väepealikult, kes asju juhib, kas Taliban või Al-Qaeda. „Meie juhime,” vastas ta. „Al-Qaeda võitleb samuti islami eest ja nad on meie sõbrad.”
Kuu aega hiljem viibisin mägedes Tora Borast lõuna pool. Pea kohal hõljus Predator. Neljakümne ringis Talibani väepealik ütles, et nende toetus tuleb Jumalalt, hõimudelt ja Pakistani usuparteidelt. Ta oli pärit Waziristanist. Ma pärisin Al-Qaeda kohta. „Taliban ja Al-Qaeda on üks ja sama,” vastas ta. „Me võitleme mulla Muhammad Omari alluvuses. Ta alustas mägede tipust nagu meie praegu.” Meie kõrval istus tosin teismelist ja kahekümnendate eluaastate alguses meest. Ma küsisin, kuidas käib nende väljaõpe. „Nad on mudžahiidide pojad,” vastas ta uhkelt. „Võitlemine on neil veres, nagu see oli ka nende esivanematel.”
Nad kandsid samasuguseid riideid ja kasutasid samasuguseid relvi: Nõukogude AK-47, PK kuulipildujad, granaadiheitjad. „Me elame koobastes,” sõnas üks võitleja. „Meil on tekid ja toitu, kõike, mida vajame.” Kas on raske perekonnast eemal olla? „Ma olen uhke, et olen mägedes,” sõnas nende juht. „Ma võitlen millegi eest, millesse ma usun.”
Suundusin üle mägede Chitrali, et kohtuda Talibani väepealikuga, kes oli tulnud sinna Afganistanist haigusest taastuma. „Meil on siin laagrid ja nad hoolitsevad meie eest.” Kes hoolitsevad? „Hõimupealikud, valitsustegelased, ISI.” ISI on Pakistani luureteenistus. Kuidas ta Talibaniga liitus? „Kui ma olin väike, saatis isa mind medresesse ja sealt saadeti mind laagrisse. Ma tulin kuulipilduja ja teiste relvadega hästi toime,” sõnas ta uhkelt. „Ma olin tark.” Miks ta võitleb? „Paradiisi pärast. Ma võitlen, kuni suren.” Kas ta on võidelnud mulla Omari alluvuses? „Kes see mulla Omar on?” küsis ta ülbelt. „Teda pole olemas.” Ta ülistas Hekmatyari. See oli tema territoorium. Ta oli võidelnud 35 aastat. Tema mehed võitlesid Talibani eest, nagu nad olid kunagi võidelnud teiste mudžahiidide ja venelastega. Tema perekond elas Pakistanis.
Talibani vang
Ma läksin taas Kunari mägedesse uuele kohtumisele. Väepealik hoidis taas püstolisuud allapoole, aga minu suunas. „Me oleme edukad,” sosistas ta õhtul. „Kui me sureme, saame märtriteks ja see tähendab edu.” Ka mudžahiidid kõnelesid austusega märtrisurmast, aga 1980. aastatel ei olnud ühtegi suitsiidirünnakut. Need algasid hiljem, koos Al-Qaedaga. Ma küsisin tema sidemete kohta Pakistaniga. „Kui meie juht käsib, läheme Pakistani ja võitleme seal.” Kas tõesti? „Miks mitte, Ameerika ja Pakistan on ju ühes pundis.”
Niinimetatud Afganistani Talibani ja Pakistani Talibani vahel ei tundunud olevat mingit vahet.16. veebruaril 2008. aastal suundusin koos tõlgi ja ihukaitsjaga Afganistanist üle mägede hõimualadele, et kohtuda Talibani juhiga, kes ütles, et viib mind Haqqani ja Hekmatyari juurde. Ma olin närvis, eriti Hekmatyari pärast, aga tundsin, et see juht kaitseb mind. Mudžahiidid olid kaitsnud mind 1980. aastatel ja juht oli öelnud, et teeb seda ka nüüd. Pashtunwali. Meiega liitus veel üks ihukaitsja. Kuus tundi hiljem, kui läbisime orgu, piiras meid sisse Talibani salk, sidus mu silmad kinni ja viis meid kõrgemale mägedesse, kuni jõudsime pimedasse savitellistest ruumi, mille põrandal lebasid ahelad. Ma otsisin seinalt verejälgi.
Neljandal õhtul asus Talibani väepealik mind üle kuulama. Kes ma olen? Mida ma siin teen? Miks on mul kaamerad kaasas? Tosin meest jälgis seda vaikides. Ta lõpetas ning ruumi tulid sõjaväekuues ja päikeseprillidega mehed, mille järel väepealik hakkas mind mu enda kaameraga filmima. Ma ei suutnud sirgelt seista. Ma teadsin, et mind ootab surm. Üks mees asetas mulle püssi meelekohale. Ma püüdsin endas selgusele jõuda, kas ma eelistan mahalaskmist või pea maharaiumist. Teine mees asetas käe kuuetaskusse ja võttis välja noa. See võttis aega terve igaviku, aga lõpuks seisin ma sirgelt püsti ning mõtlesin Daniel Pearli ja Nicholas Bergi ja oma perekonna peale. Ma suren auga. Ma ei ole argpüks. Vaatasin otse kaamerasse, sisemiselt värisedes.
Järgmisel hommikul tõi kinnipidaja mulle rituaalseks puhastamiseks sooja vett. Ma pidin vastu võtma islami, kui tahtsin üldse pääseda. Nad rääkisid minu neerude müümisest ja soovisid, et minust saaks suitsiidiründaja. Me kuulasime Talibani värbamislinte, noored lummava häälega mehed laulsid puštude ajaloost, geograafiast, luulest ja märtrisurmast. Nad olid Talibanist, aga nad olid ka puštud. „Afganistanis ei tulistata ühtegi lasku ilma Pakistani loata,” ütles mu vangistaja. Nad võitlesid islami nimel, neid toetas Pakistan, aga ometi ülistasid värbamislindid puštu rahvuslust. „Osamat hoiab kinni institutsioon,” sõnas ta. Ta pidas silmas ISIt. Ükski hõimujuht ei riskinud öelda, et ta suudaks kaitsta bin Ladenit üle ühe päeva. Ta oli peitmiseks liiga suur, liiga tähtis. Paljud olid vihased hävingu pärast, mida ta Afganistanile põhjustas. Kui ta tapeti, ei teinud Taliban mingit avaldust.
Igal ööl lubati meid kolmeks minutiks välja. Meie ruum oli pime, aga meile anti latern. Me saime kolm korda päevas süüa. Nad ei tõstnud kordagi mu vastu kätt. Ma olin nende külaline. Minu vangistaja ütles, et kaitseb mind teiste talibite eest, kes soovisid mind kinni võtta ning maha müüa või ära tappa. Pashtunwali. Ma tahtsin teda uskuda. Tegin iga mõne päeva tagant varahommikul füüsilisi harjutusi. Õppisin puštu keelt ja lugesin islami kohta raamatuid, mis mulle anti. Andsin endale lubadusi, mida ma ette võtan ja kuidas elan, kui siit eluga pääsen. Ma heitsin pilgu otse ääretusse sügavikku. Olin vabanenud igasugustest kujutelmadest, kestast, olin lihtsalt see, kes ma olin ja ei midagi muud. Kavandasin iga päev põgenemist ja unistasin päästmisest. Nautisin kongikaaslastega tekkinud seltsimehelikkustunnet, ent siis üks neist reetis mind ning tõlk lakkas tõlkimast. Tundsin end täiesti üksi. Palvetasin Jumala poole, keda olin noorest peast tundnud, ja öösiti pimedas vahtisin mind reetund meest ja soovisin talle halba teha. Mulle ei meeldinud see, mida endas sel ajal nägin.
45. päeval teatas väepealik, et mind lastakse vabaks. Ta ütles, et hoiab silma peal, kas ma ikka võtan islami vastu. Kui ma olin Haqqani juures, tõusis ta ühel õhtul kivile ja hoidis Koraani käes ning mehed suundusid tema eest läbi lahingusse. Islam andis neile jõudu, nagu annab ka Talibanile. Nad on vaadanud kaugelt pealt araabia kevadet ning soovivad nagu Pakistangi hävitada ilmaliku ja Lääne toetusega Karzai valitsuse. Nad usuvad Jumala, mitte inimese võimu. Pakistan kasutab ka edaspidi Talibani fundamentalistliku kiilu löömiseks puštude vahele, nende lõhestamiseks samamoodi, nagu tegid britid Durandi liiniga. Nad kasutavad ka edaspidi Talibani võitluses Indiaga, nagu nad kasutasid sisse 1947. aastal, ainult et sedakorda on sihiks takistada Indial ennast Afganistani abil sisse piiramast.
Mõnede analüütikute meelest peaks NATO jääma Afganistani, et hoida vaos Iraani, piirata sisse Hiina ning pääseda ligi piirkonna nafta- ja gaasivarudele. Võib-olla on selles oma ivagi, kuid Al-Qaeda ja selle liitlased on Pakistanis ikka veel täies elujõus.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
______
1 Autori intervjuu Peshawaris 2003. aasta mais.
2 Autori intervjuu Kabulis 2006. aasta detsembris.
3 “Finally, a talkative Taliban; origins and membership of the Religious Students’ Movement”. USA saatkonna telegramm. Riikliku julgeoleku arhiiv, 1995ISLMA01792, 2/20/95.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP