“Mille vastu protestite?”

Eile toimus meeleavaldus rahva raha finantseksperimentidele kulutamise, rahvale võlaorjuse pealesurumise ja riigi mahamüümise vastu. Arvestades eestlaste aastakümnete pikkusel töötlemisel tekkinud üldist vaimu kastreerimist ja apaatsust, mis vananevale ja põlisrahvast tühjaks jooksvale ühiskonnale omane, oli kohale tulnud eriandmeil 100-200 inimest. See on eelnevaid meeleavaldusi arvestades Eesti mõistes tubli saavutus.
Nagu võis arvata, asusid süsteemimeelsed väljaanded jagama “eksperthinnanguid” justkui vana lindi pealt, kuidas Eesti alles arengutee alguses, pidevalt läheb paremaks, 2 miljardi euro mahamängimine siesta rahvaste päästmiseks on hea ja, kui tagasiviivad on protestijad. On ju kõik süsteemikritiseerijad propagandas alati kesikud, venemeelsed või noored. Valitsus teeb kõik õieti.
Aga mille vastu siis protestiti?
Solidaarsus on mugav sõna, millega kohalik eurovõim tähtsaid otsuseid põhjendab.
Solidaarsus oli see imeline sõna, millega tehti eestlastele selgeks, et tuleb oma raha anda Kreeka valitsusele, et see saaks oma aastaid kestnud siesta tulemusena tekkinud hiigelvõlgade tõttu lõpuks ära maksta oma protsendid Saksa ja Prantsuse pankadele.
Solidaarsusega otsustati Eestis väliseliidi soove täites ära ka rahva suunamine pikkadadeks aastateks intressiorjusesse, mis kajastub maksutõusudes, sest EFSF-i minev raha tuleb omakorda laenata ja intressiga tagasi maksta. Samuti otsustati sellega ära anda ka finantspoliitika(sh maksupoliitika)üle otsustamise õigus ehk rahva rahakoti saatus läks täielikult võõrvõimu kätte. Mis siin veel rääkida iseseisvusest?
Teatud väliseliidi huve teeniv valitsus on süstemaatiliselt teinud kõik selleks, et muuta EV europrovintsisks, kus rahval üha vähem otsustusõigust selle üle, mis tema omal maal toimub! Siin ei aita ka demagoogide lood sellest, kui halb oli kõik NSVLi ajal.
Samuti ajab mind muigele süsteemimeese ajakirjaniku Sulev Vedleri Vikerraadios räägitud jutt nagu läheks kõik paremaks ja tema arusaamatus, et keegi protestis.
Vaadates töötustatistikat, keda osariigis ametlikel andmetel 46 000 ja mitteametlikel ligi 100 000, näeme, et igal nädalal lisandub 1500-1800 uut töötut, töökohti aga töötukassal pakkuda 5929 Eestis ja 702 välismaal. Neist enam kui 1900 on ajutised küsitleja töökohad, mis on tõenäoliselt seotud eelseisva rahvaloendusega. Olukord seega üsna sama juba aastaid.
Seega mille vastu protestida? Võim ütleb demagoogiliselt, et on vaid kaks teed: kas ida või lääs. Ütleks, et on ka kolmas tee, milleks on õiglus. Rahvas ei pea andma oma raha selleks, et aidata finantsmagnaatidel säilitada oma vigadest hoolimata kasum või selleks, et päästa mädariike, mis ühisesse rahaliitu kuulumagi ei peaks.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/