TIIT ALEKSEJEV: "Leegionärid"

Tere!

Kirjanduse ja Keele ajaveeb: kirjandusjakeel.blogspot.com, mille Eesti Kirjanduse rubriigist leiate ka ülevaatliku arvustuse Loomingu Raamatukogus ilmunud ajaloolase Tiit Aleksejevi näidendile Porkuni lahingust 1944, pealkirjaga "Leegionärid." Selle eest on autor saanud Virumaa kirjandusauhinna, hiljuti pälvis ta oma loomingu eest Euroopa kirjandusauhinna:

Ajaloolane Tiit Aleksejev sai hiljuti Euroopa kirjanduspreemia, see tähendab loodetavasti sedagi, et tema loomingut, eesti kirjandust, tõlgitakse ka Euroopa keeltesse. Olen eelmisi romaane „Valge kuningriik” (2006) ja „Palveränd” (2008) tutvustades kinnitanud, et olen ka ajalookirjanduse suur huviline, seega sobib Aleksejevi looming minu kirjandusliku maitsega igati. Tema väljendusstiil ja keel nagunii. Näidend „Leegionärid”, ärge peljake žanrit, see ei häiri sedapuhku üldse, kõneleb meestest, kelle saatus märgistati 1944. aasta septembrikuu päevil. Kes langesid, kes jäid invaliidideks, kes põlu alla. Kellele anti aega... Autor selgitab järelsõnas ajendeid, miks ta on kirjutanud „Leegionärid”. Põhjused, miks lugu topelt korda läheb, on sarnased kirjaniku sõnastatule - keegi on suguvõsas 21. septembril 1944 Porkuni lahingus osalenud.
Tiit Aleksejev edastab belletristika kaudu üht meie ajaloo keerulist sõnumit rahulikult, inimliku mõistmise ja taktitundega. Meie n.-ö. ajaloolist mälu avavad põhiliselt neli meest: kolm langenut, üks sõjast puutumatu. Tekst mahub viiekümnele leheküljele, öeldes draamavormis võib-olla rohkem, kui mõni tuhandeleheküljeline monograafia. Rahvaraamatukogud, ärge unustage seda oma lugejatele soovitamast - koolipoisist vanurini!

Tervitades,
Margit-Mariann Koppel

Tiit Aleksejev. Leegionärid.

Hiljuti kuulsime, et Tiit Aleksejev sai Euroopa kirjanduspreemia, see tähendab loodetavasti sedagi, et tema loomingut, eesti kirjandust, tõlgitakse ka Euroopa keeltesse. Olen eelmisi romaane „Valge kuningriik” (2006) ja „Palveränd” (2008) tutvustades kinnitanud, et olen ka ajalookirjanduse suur huviline, seega sobib Aleksejevi looming minu kirjandusliku maitsega igati. Tema väljendusstiil ja keel nagunii. Näidend „Leegionärid”, ärge peljake žanrit, see ei häiri sedapuhku üldse, kõneleb meestest, kelle saatus märgistati 1944. aasta septembrikuu päevil. Kes langesid, kes jäid invaliidideks, kes põlu alla. Kellele anti aega... Autor selgitab järelsõnas ajendeid, miks ta on kirjutanud „Leegionärid”. Põhjused, miks lugu topelt korda läheb, on sarnased kirjaniku sõnastatule - keegi on suguvõsas 21. septembril 1944 Porkuni lahingus osalenud.
Tiit Aleksejev edastab belletristika kaudu üht meie ajaloo keerulist sõnumit rahulikult, inimliku mõistmise ja taktitundega. Meie n.-ö. ajaloolist mälu avavad põhiliselt neli meest: kolm langenut, üks sõjast puutumatu. Tekst mahub viiekümnele leheküljele, öeldes draamavormis võib-olla rohkem, kui mõni tuhandeleheküljeline monograafia. Rahvaraamatukogud, ärge unustage seda oma lugejatele soovitamast - koolipoisist vanurini! Kuulakem kõigepealt, mida arvab üks vana mees, sõjast puutumatu siis, toimunust näidendi viimases stseenis: „SUUR-EINAR: Andrei kohta öeldi, et noor mees, kogu elu jäi tal elamata... et mida ta kõike oleks võinud korda saata... no ma ei tea... muidugi olen ma temast kauem elanud, aga kas see on mõni asi, millega kiidelda... kilpkonn elab saja aastaseks... ja krokodill saja viiekümneseks... kas neid peab siis kuidagi kadestama või?... Ja kui ma nüüd omaenda elu peale tagasi mõtlen... Mida mina siis nii erilist korda olen saatnud?... Kõik need järved, mida me kaevasime, on kinni kasvanud... neid ei olnudki lõpuks kellelegi vaja... naisega oleme võõraks jäänud... poegadega samuti... neist ei saa ma üldse aru... ega ma neid väga tihti ei näegi... kaks või kolm korda aastas... Noorem õpib usuteaduskonnas... vanem poiss elab üldse välismaal... pildistab seal ajakirjadele sildu ja sambaid... kõiki neid betoonist jurakaid... ütles mulle: isa, tule Pariisi, näitan sulle Eiffeli torni! (Ägestub.) Kurat, ma võin ise Lasnamäel tornkraana otsa ronida ja sealt alla vaadata, mul pole mingit Eiffeli torni vaja! Ja vaevalt seal Pariisis on midagi sellist, mida ma näinud ei ole! (Rahuneda püüdes.) Ja teinekord tundub mulle, et see, mis mu elus üldse olemas oli... mis seniajani kestab... oligi mu vend... Ja mida vanemaks ma saan... seda lähedasemaks ta mulle muutub... ei lähe päevagi mööda, mil ma tema peale ei mõtleks... Et kuidas ta seal küll oli... ja mida ta tundis... kui ta üldse midagi tundis... Ja teinekord ma mõtlen, et kuidas ma ise tema asemel... (Paus.) Einoh, nemad olid ikka kõvad poisid... mina oleksin kindla peale vedelaks löönud... (Paus.) Ja siis ma mõtlen, et kas sellel Leegioni asjal üldse mingit tähendust oli... ehk veidi oli ka. Võib-olla need mehed võtsid mingit häbi vähemaks... sedasama orjapilku, millest too kagebiit rääkis... kuigi ega me seda kellelegi teisele selgeks ei tee, ainult endale... Aga mõned asjad tulebki enda teada jätta, ei ole mõtet neist laia ilma ette pasundama minna... (Paus.) Ma olen teinekord üritanud poistega sellest kõigest rääkida... vanem poiss ütleb, et teda ajalugu ei huvita... et miks see maa peab kogu aeg ühte jalga pidi minevikus olema nagu kukk sõnnikuhunnikus... (Paus.) Ja noorem poiss on mulle öelnud: ära otsi seda valu. Ära kisu teda üles. Surnud tuleb vabaks lasta, võib-olla nad seda meilt ootavadki. Võib-olla siis sa leiad, mida sa nii väga otsid. (Trotslikult.) Aga kust tema seda teab, mida mina otsin!... Ma ei tea seda isegi! (Paus. Resigneerunult.) Aga võib-olla teab ka, tema on jumalamees, mitte mina... Mina olen maaparandaja. (Seisab mõnda aega.)”
Nõnda kui piinab Ene Mihkelsoni romaanide tegelasi mäletamisvalu ja mingi vaimne jõuetus kõike toimunut mõista, jutustavad Aleksejevi mehedki kohati talumatult keerulistest valikutest, mida aeg oli nende ette seadnud. Kes olid leegionärid Euroopa ajaloos ning kes meie mineviku seisukohalt, ja millise dilemma või vandega nad silmitsi pidid seisma, võiks iga lugeja juba ise avastada. Mida vähem seletussõnu, ümberjutustamist, seda enam pakub tekst ise. Vähemalt „Leegionäridest” kõneldes küll. Teemal võõras munder eesti mehe seljas, on kirjutatud palju ridu, ja küllap kirjutatakse edaspidigi, sest ajalugu liigub ikka veel elavate väsinud ajusoppides. Iga väiksemgi ohe või õhkõrn puudutus äratab meeled ja lööb need pingesse kui terastraadid. Nende meeste hinged ei leia vist kunagi igavest rahu, see ongi üks nende valiku tagajärgi. Kuid toona ei osatud nõnda mõelda, ja praegu ei suudeta tõega leppida.

Postitaja Maire Liivamets