MATTI ILVES: POPULISMIST

Võib ütelda, et viimasel ajal on populismi mõiste muutunud. Vikipeedia käsitleb poliitilist populismi selliselt: "Poliitiline populism on poliitikastiil, mis rajab jäiga jaotuse "rikkumatud inimesed" ja "korrumpeerunud eliit". Kategooriad on pigem moraalsed. Poliitilistel populistidel on poliitikasse mitmekülgne suhe: ühelt poolt peavad nad seda räpaseks, amoraalsele eliidile iseloomulikuks, teiselt poolt vajavad nad poliitikat selleks, et anda võim tagasi tavainimestele."
Blogist "Memokraatia" leidsin aga sellise ütluse: "Populismi uus definitsioon on selline: populistlik on otsus, mis on õige, mis tuleks ära teha, mida valijad ootaksid aga mis on poliitikule ebamugav."
"Postimees" kirjutab: "Populismi on Balti riikide poliitikas üsna vähe ning seda kasutavad pigem uustulnukad ja poliitikas hääbujad. Selle põhjusi võib otsida nii meie poliitilise süsteemi stabiliseerumisest, riikide ajaloolisest kogemusest kui poliitilise turunduse strateegiate suuremast edust 21. sajandil.
Hääbujate poole pealt tõi ta Eesti kontekstis esile Rahvaliitu ja Rohelisi. «Varasemalt on nende programmid olnud teistsuguse retoorikaga, populistlik retoorika neile samuti edu ei toonud,» nentis ta." (Mari-Liis Jakobson)

Toon nüüd ka "Postimehe" gallupi:

Millist Eesti erakonda peate kõige populistlikumaks?
Reformierakonda (1428)
31%
Isamaa ja Res Publica Liitu (172)
4%
Keskerakonda (2690)
58%
Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda (309)
7%
Konservatiivset Rahvaerakonda (33)
1%
Eestimaa Rohelisi (46)
1%
Küsitluses on osalenud 4678 inimest

Populismi mõiste on üsna laialivalguv ja ühtset definitsiooni on siin võimatu tuua. Võib aga analüüsida populismi käsitlusi meedias ja siin on üks kindel suundumus. Populismi silt riputatakse külge konservatiividele aga ka teistele poliitilistele vooludele, kes seisavad rahvuslike huvide kaitsel. Tavaliselt nimetatakse neid nüüd äärmuslasteks.
Hea näide on siin Soome rahvuslik erakond Põlissoomlased, kelle rahvusvaheline- ja ka meie meedia kuulutas kohe populistideks ja seda ainuüksi mõnede programmiliste seisukohtade alusel, mis ei ühildunud E Liidu imperialistlike huvidega.
Seda, kas mingi partei on populistlik või ei, saab kindlalt ütelda vaid sellel juhul, kui see erakond tuleb võimule. Siis on hästi näha, milliseid programmilisi eesmärke on nad suutelised realiseerima.
Nii kui gallupist selgub, hindab rahvas populismi märksa objektiivsemalt. Populismi tipus on kaks suurimat erakonda, valitsev Reformierakond ja opositsiooniline(?) Keskerakond, kes ka valisuse vastutust kandnud ning on võimul suurimas omavalitsuses Tallinnas.

Euroopa Liidus ja meil on mindud isegi niikaugele, et rahva huvidega arvestamine on kuulutatud populistlikuks! Sest rahvas olevat kergesit manipuleeritav ja langetab valesid otsuseid. Selle väite lükkavad aga ümber edukad riigid, kus on kasutusel otsedemokraatia ja rakendatakse palju siduva jõuga referendumeid. Poliitikud kardavad, et rahvas võib otsustada nende tahte vastaselt ja hirm on neil ka, et nad kaotavad osa võimust. Otsedemokraatia on tõeline demokraatia ja sellele kuulub tulevik.

Lõpuks võibki ütelda, et populistliteks saab nimetada vaid erakondi, kes on või on olnud võimul. Teiste erakondade nimetamine populistlikeks on sisuliselt vaid sildistamine, mis tuleneb erapoolikust soovmõtlemisest.