Impeerium ja rahvuslused

Elmer Joandi

Impeeriumi suhe rahvuslusse - tuleb meelde tänastest päevakajalistest mõtetest. Sel teemal on ilmas palju tegemist ja üsnagi vähe mõistlikku mõtet. Huvitav, et nii palju geopoliitilisi pingeid tekitav küsimus jääb ilma rahuliku kainestava aruteluta. Üritaks siinkohal taaskordselt omas versioonis lahti mõtestada mõned asjakohased väärarvamused, kolme suurema täna toimiva impeeriumi - USA, EU ja Venemaa näitel.

1. Impeerium vallutab rahvusi.

See on üksjagu pealiskaudne vaade. Impeerium vajab rahvusi. Impeerium vajab nii geneetilist kui vaimset värsket sisendit. Võõrtööjõu sissevool ei ole üksnes majandusküsimus. Tänasel päeval lahendaks majandusküsimusi robotid. Vene impeeriumi 20 sajandi alguse kataklüsmide väljendus oli seejuures üsnagi illustreeriv - tsaariperekond oli tõsiste geneetiliste probleemide ja vaimse nõrkuse küüsis, vajas oma probleemide lahendamiseks Lõhestajat maalt, metsast. Liigne ühtsus on samavõrra tappev kui liigne lõhestumine. Moodsas teaduskeeles võiks öelda - diversiteet on pikaajalise jätkusuutlikkuse alus. Lihtsamalt väljendudes - üherahvuslist impeeriumi ootaks kiire kultuuriline ja geneetiline kollaps. Mõistuslik impeerium ei vaja ka füüsilisi vallutusi, EU arvatavasti saab pikas perspektiivis rahulikult hakkama oma sisemiste ressurssidega.

2. Impeeriumi alam- ja ülemrahvad.

Ühe rahvuse kesksed impeeriumid on tavalised, USA erandina. Seda asjaolu ei peaks otseselt segi ajama vallutamistega. Impeerium vajab toimimiseks korda. Kord moodustub ühtsest mõistete-mõõdete süsteemist, ühtsest kommunikatsiooni- ja transpordisüsteemist. Seega, jättes kõrvale impeeriumi tekkefaasi, peame nentima, et vajatakse universaalset keelt. Vastavalt vajadusele see keel ka tekib. Samas, kas sel keelel on mingit seost oma algse rahvuskultuuri või geneetilise rahvaga, sellele võiks vastata USA näitel, et üsna vähe. Moodsas maailmas on palju keeleteadlasi ja tõlkijaid - seega pole ka impeeriumi pidamine koos kõigi tõlgetega kuigi kulukas, nagu meile näitlikult demonstreerib Brüssel.

3. Impeeriumi kese ja perifeeria.

Üks rahvuslikke pingeid tekitav asjaolu on osade rahvaste jäämine piiririigi või perifeeria staatusesse. Tundub, et impeerium "imeb ära" nende parima potentsiaali. Tunne ei peta, selleks impeerium vajabki rahvusi. Siinkohal tuleks tähele panna kaht asjaolu. Traditsioonilist - et ega see ainult halb ole. On ka inimesi, kes naudivad rahu ja vaikust, ning rõõmuga saadavad kärarikkad sellid kuskile kaugele, omasuguste seltsi, tegelema pealiskaudsete asjadega. Ebatraditsioonilist - me oleme viimase mõnekümne aastaga jõudnud olukorda, kus tänu arenenud transpordi ja kommunikatsioonivahenditele ei pea impeeriumi kese olema üks ja füüsiline. Seega - perifeerias mingi vaimse keskme tekkimine seisab pigem inimeste harituse kui füüsiliste piirangute taga.

4. Globaalne impeerium.

Globaalne impeerium kui idee on maailmas palju sõdu üles ärgitanud. Globaalne turumajandus toimiski kuni viimase kriisini üsna imperiaalsel kombel. Vaatamata lugematutele kurjadele filmidele ja globaliseerumise halbadele kõrvalnähtudele, ei tuleks seda siiski karta. Kui asja mõistuspäraselt võtta, siis on tegemist üksnes universaalse kommunikatsioonitasandi tekkega. Tekkeprotsessi juures tuleb arvatavalt tihti tegemist teha pisukeste füüreritega, kes näevad mõnes rahvusvahelises suurkorporatsioonis või muus piiriüleses ettevõtmises lugematuid võimalusi püüda kala sogases vees.

Tänasesse päeva tagasi tulles võiks aga meelde tuletada, et mida ei vaja ei impeerium ega rahvused - nad ei vaja harimatuid inimesi, kes selle teema ümber mõttetut hüsteeriat kütavad. Kurjus nimelt tulla rumalusest.

Allikas: http://www.kirikiri.ee/print.php3?id_article=502