MATTI ILVES: FEMINISMI MÕJUST ÜHISKONNALE

Feminism sai alguse 19. sajandil kui poliitiline liikumine, mis nõudis naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi, kuid on 21. sajandiks laienenud ka teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Tänapäevane, ehk radikaalne feminism, seda nimetatakse ka feministliku liikumise teineseks laineks, ning see laienes naistele kodanikuõiguste nõudmisest veel poliitika ja majanduse valdkondadele. Nüüd lisaks veel ka seksuaalsusele, kehale ja emotsioonidele ning teistele "ühiskondliku" elu sfääridele, mida oli varem peetud isiklikuks, kaasa arvatud majapidamisele. Naised tuleb ka sellisest "koormast" vabastada ja seeläbi on võimalik tungida lausa perekondade, mitte ainult naiste isiklikku ellu.

Meil viljeldav radikaalne naisõiguslus sisaldab ka marksistliku feminismi elemente. Marksistliku feminismi esindajad peavad naiste rõhumist eraomandi institutsiooni (neomarksistid tahavad koondada rõhuva osa eraomandist suurkorporatioonide kätte)  otseseks tulemuseks. Feminismi nähakse osana laiemast võitlusest eraomandi kaotamise ja kommunismi eest. Klassikalised marksistid usuvad, et naiste rõhumine tuleneb nende traditsioonilisest positsioonist perekonnas. Sellised vaated sobivad hästi kokku uusmarksistliku E Liiduga. Radikaalse feminismi mõningate aktuaalsete seisukohtadega Euroopa Liidus saate tutvuda SIIN

Toon nüüd mõned näited feministide saavutustest:

1. Perekondade lõhkumine
Sellel on juba vana ajalugu ja teoreetiline alus on välja toodud Marksi-Engelsi "Kommunistliku Partei Manifestis". Nüüd on lisandunud veel mitmed elemendid, nagu vabaarmastuse viljelemine ja homopropaganda, mis on otseselt suunatud traditsioonilise perekonna vastu. Abielu lahutuste propaganda, siin kasutab ajakirjandus just tuntud inimeste moraalitut käitumist eeskujuna. Lisaks nn. ebakindlad "vabaabielud", kui kaasaegne kooselu variant. Kõigile vaatamata ei ole perekonda lõplikult suudetud hävitada, need pingutused ei kuulu ka ainuüksi feministidele.
Olgugi, et Eestis on üksikemade arv leibkonnas konkurensitult kõige suurem, ulatub see siiski vaid 7.%-ni.
2. Abordid
Siin peab ütlema, et feministid on saavutanud suurt edu ja lapse elusloote surmamine on muutunud lausa tavaliseks sündmuseks. Loote tapmine on antud ainuüksi naise otsustada. Eesti on jõudnud niikaugele, et iga teine-kolmas rasedaks jäänud naine katkestab raseduse abordi teel. Seni, kui meil jätkub sellise surmakultuuri viljelemine, pole  lootust ka rahva positiivsele iibele. Siin tuleks rakendada süsteemi, et rasedaks jäänud terve naine peaks olema kohustatud sünnitama, kuid hiljem võib ta lapsest loobuda ja riigil on kohustus kasvatada see laps üles.
3. Naiste tähelepanu kõrvalejuhtimine perekonnast
Selline propaganda käib täie hooga. Naistele taotakse pähe, et kõige tähtsam on neil teha tööalast või poliitilist karjääri ja mõtlelda perakonnale on aega küllalt, kusagil peale 30. eluaastaid. Siis võib aga selguda, et perekonna loomiseks on juba lootusetult hilja. Need hilised kooslused ei kujune ka üldjuhul õnnelikuks, sest nii naisel kui mehel on raske kohandada pikaaegseid väljakujunenud harjumusi perekonnaga.
Vanasti, veel tsaari ajal ja Eesti Wabariigi aegadel, jäi naine üldjuhul peale abiellumist koju hoolitsema perekonna eest. Tolleaegsed palgad võimaldasid meestel üleval pidada mitmelapselist perekonda ja seda isegi kvalifitseeritud töölistel.
4. Sookvoodid
Sookvoodid on radikaalsete feministide uusim saavutus ja need on E Liidus alles juurutamise järgus. Mis on siis nende kvootide eesmärk? Aga mis muud, kui panna naise õlule järjest pingelisema töö koormus, emadus on surutud kolmandajärgulisele positsioonile. Tõsi, kvoote püütakse esialgu rakendada kõrgemate poliitikute, ametnike ja firmade jutkondade puhul. Aga olen kindel, et need kvoodid jõuavad tulevikus isegi töölisameteid haarata. Ega siis naiste hulgas ei propageerita asjata mehelikke elukutseid ja seda isegi sõduri ja sepani välja.
5. Võrdsed töötasud
Õige on põhimõte, et võrdse töö eest võrdne palk ja vaevalt keegi sellele vastu vaidleb. Kuid siin minnakse ka absurdini ja püütakse võrrelda võrreldamatut. Unustatakse ära, et mehed ja naised on puht füüsiliselt juba erinevate võimetega, rääkimata intelektuaalsetest võimekusest, kus naised võivad mõnel spetsiifilisel erialal, mis nõuab rutiinsust, isegi mehi ületada.
Õnneks pole veel naisõiguslastel õnnestunud üles kasvatada sooneutraalset uut põlvkonda, kus kõik oleksid absoluutselt võrdsed.
Võiks veel mõne näite tuua, aga piisab nendestki radikaalsete feministide saavutustest. Nende pingutuste viljana on kujunenud välja Euroopa Liidus tervikuna olukord, kus kõikides osariikides on rahva iive negatiivne! On ainult üks riik Euroopas, kus iive on positiivne ja see on väljaspool EL-i asuv Island.