Miks paisati eesti keel tagasi tsaariaega?

Taasiseseisvumise järgsel ajal on eesti keel taandarenenud tasemele, kus ta viimati oli tsaariajal. See taandareng ei pruugi aga olla juhuslik.

Kui eestlased endale Vabadussõjas vabaduse välja võitlesid, siis ei olnud neil ühtegi relva ega kahurit, olid vaid sõjariistad ja suurestükid. Palju mehi sai surma, kuid polnud mitte ühtki laipa, olid vaid surnukehad.
Pärast iseseisvumist hakkasid meie keeleteadlased Johannes Voldemar Veski (1873-1968) ja Johannes Aavik (1880-1973) moderniseerima eesti keelt, mis oli 700 aastat olnud saksa ja vene okupantide võimu all maha tallatud. 20 aastaga sai keel kaasaegseks. Võeti kasutusele sõnu eesti murretest, soome ja inglise keelest, Aavik lubas hea sõnatüve esitajale viis krooni (sel ajal suur raha) preemiat. Võeti kasutusele palju uusi sõnu mitmesuguste nähtuste väljendamiseks, moderniseerus grammatika.
Nõukogude võim ei hakanud Aaviku loodud sõnu keelama ega grammatikat ringi tegema, kuigi Aavik oli 1944. a. Rootsi põgenenud ja sai punastelt tiitli „kodanlik natsionalist”.
Laulva revolutsiooni ajal võisime esineda ja kasutada Aaviku loodud keelt.
Siis äkki, kui Punaarmee 1994. a. Eestist lahkus, ei tohtinud me oma taasiseseisvunud riigis enam esineda. Pidime „astuma ülesse” (vene keeles astutakse välja). Lisandus veel palju „vanandusi”. Käändkonnad kaotati, vähemalt hakkasid kõik käänama, kuidas juhtub. Laipu ei tohtinud enam olla, surnukehad tulid tsaariajast tagasi. 1950-ndatel olid „surnukehad” vaid koolipoiste lorilauludes, keegi ei proovinud neid koolikirjandis kasutada.
Kõige suurem vanandus oli mitmuse osastava lühivormi keelamine. Ütlen keelamine seepärast, et mitte keegi telekas ega raadios, isegi mitte Nõmme Raadios, ei ole lühivormi enam kasutanud.  Küsisin kord vanalt koolikaaslaselt, keelekandidaat Karelsonilt, kes eluaeg keeleinstituudis töötanud: kes selliseid korraldusi annab? Ta ei teadnud.
Vanasti, NSVL-i ajal, juhtus mõnikord, et keegi ütles raadios valesti. Nüüd ei iialgi, nagu oleks surmaähvardus taga. Ükskord siiski kuulsin raadiost väärvormi „esineja astus üles”. Kui ei ole esinemist, siis ei saa olla ka esinejat ja tuleb öelda „ülesastuja astus ülesse”. See on väga täpne ja piltlik väljend, eriti kui „ülesastuja” tuli presiidiumi laua tagant kaks sammu allapoole ja hakkas kõnelema.
Loeb tänapäeva koolipoiss eestiaegsest raamatust „kanu” ja imestab, kuidas autor ei osanud kanuud kirjutada. Nii et olgu kanasid, sigasid. Kui nüüd tulnukad, kellele eesti keelt vägisi peale surutakse, hakkavad eesti keelt nii rääkima: kanasid, kanasit, kanasitt, siis arvamus eesti keelest eriti kõrgele ei küüni. Nad ütlevad: teie keel on sitt ja seda me õppima ei hakka.
Milleks see lohisev, tsaariaegne vorm ajaloo prügikastist välja kougiti, ei suuda mõista. Võib arvata, et varsti pannakse ka relv põlu alla ja tuleb ilus kombinatsioon „mahasõjariistastamine”. Praegune maharelvastamine tähendab ju selgesõnaliselt miinide mahapanemist, mitte desarmeerimist.
Ei julge uskuda, et Lennart Meri 26. juulil 1994 Moskvas käies sai Jeltsinilt korralduse eesti keelt 75 aastat tagasi paisata. Küll aga tundub, et käändkondade ignoreerimine, ülesastumine ja sid-mitmus võib küll olla tehtud tulnukate rõõmuks, et nad saaksid julgelt, vigu tegemata purssida eesti keelt. Sellise, küllaltki kapitaalse ja järsult, ilma eelneva aruteluta tehtud keelereformi põhjus saab olla ainult poliitiline.
Olen kahel korral raadiost kuulnud, kui meie suur keelejuht Sutrop kuulutab: „Emakeelt ei saa valesti rääkida!” Siit saab olla ainult üks järeldus: eesti keele grammatika õpetamine eesti koolides tuleb kohe lõpetada kui mittevajalik ajaraiskamine.
Nii et sõnadega kanasitt, sigasitt, koerasitt jne. astume üles, viie kõige kultuursema keele suunas.

FELIKS SAAREVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 8. numbri (mai-juuni 2012) 2. leheküljel ilmunud kirjutis.
_____________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564