Õigusjärgse Eesti Vabariigi jaoks kehtib Tartu rahu igal juhul edasi
Austatud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu!
12. juulil pöördusite Te mureliku kirjaga Eesti Vabariigi avalikkuse poole. Tõite selles esile olulisi asjaolusid, mida kodu-Eesti meedias ei rõhutata. Kokkuvõttes kahtlete Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni piirijoont määratleva nn Eesti-Vene piirilepingu mõttekuses üldse ja püstitate ridade vahel ka kuulsa küsimuse „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”. Olles osa avalikkusest, loodame anda Teie algatatud tänuväärsesse mõttevahetusse ka oma panuse.
Leiame, et valestimineku mõistmiseks tuleb ajas tagasi minna. 1944. aastal määras Nõukogude Liidu juhtkond oma kommunistliku koloonia Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika (Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik) piiriks joone, mis jookseb ülal mööda Narva jõge ja all poolitab Setumaad. Novembris 1988 kuulutas kohalik verhovnõi sovet (Ülemnõukogu) mainitud piiri sees oleva koloonia suveräänseks. Mais 1990 kuulutas Ülemnõukogu nimetuse “Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik” kehtetuks ja asendas igal pool nimetusega “Eesti Vabariik”. Nii näiteks nimetati ENSV Ülemnõukogu ümber Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Juriidiliselt oli tegu absurdiga, Eesti Vabariiki okupeeriva N Liidu osariigil puudus igasugune seaduslik õigus kasutada Eesti Vabariigi nime, lippu ja vappi. Märtsis 1991 korraldas Ülemnõukogu referendumi, mille põhjal Eesti NSV elanikud kiitsid heaks iseseisvuse. Sama aasta augustis kuulutaski Ülemnõukogu iseseisvuse välja. Juunis 1992 asendas Ülemnõukogu järgmise referendumi abil ENSV 1977. aasta põhiseaduse uuega ja nimetas seeläbi ka enese järglase ümber Riigikoguks. Juulis 1994 sõlmis iseseisvunud riik N Liidu järglase Venemaaga lepinguid. Neis ei määratletud okupantidena isegi otseseid okupatsiooni teostajaid, vaid vastupidi, N Liidu erusõjaväelastel lubati turvaliselt siia edasi jääda; okupatsiooni tööriista Eesti NSV suhtes nad ju polnudki okupandid.
Rahvusvahelise õiguse üks põhiprintsiipe kõlab Ex injuria jus non oritur ehk ebaõiglusest ei saa sündida õigust. Kurjategija ei saa moonduda ohvriks, konkreetsel juhul ei saanud okupant mitte kuidagi taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki. Ajaloolisest ülevaatest nähtub, et aastail 1988–1994 toimus N Liidu osariigi Eesti NSV ümbertegemine iseseisvuse tingimustele vastavaks riiklikuks moodustiseks.
Lähtudest tõsiasjadest, et:
1918. aastal loodud Eesti Vabariik on taastamata;
1940. aasta juunist alates ei ole Eesti Vabariigi kodanikud saanud valimiste ega rahvahääletustega oma arvamust avaldada;
1940. aasta okupatsiooni alguse hetkel kehtinud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 2 ütleb: „Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik“;
Põhiseaduse § 102 ütleb: „Riigi piire võib muuta ainult Põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras kinnitatud välislepingutega“
järeldub järgmine:
1. Eesti Vabariigi piirid on jätkuvalt määratud Rahulepinguga Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruarist 1920 (RT 1920, 24/25, 94), Deklaratiivse protokolliga Eesti ja Läti vahel piiri lõpliku kindlaksmääramise asjus 31. märtsist 1927 (RT 1927, 37) ja Veeteede seadusega (RT 1938, 12, 96).
2. Euroopa Liidu koosseisu kuuluva Eesti NSV järglasriigi, mida selle valitsus nimetab Eesti Vabariigiks, ja N Liidu järglasriigi Venemaa Föderatsiooni vahel 2013. aastal sõlmitava piirilepingu jõustamine ei ole Eesti Vabariigile siduv. See ei muuda Eesti Vabariigi piiride määramiseks sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid mitte mingil moel olematuks.
Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni piirijoont määratleva lepingu objektiks on Eesti Vabariigi territooriumi jagamine, seda ilma 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi kodanike ja nende järglaste volituseta Eesti Vabariigi tükeldamiseks. Toimingul on sarnasusi Saksamaa ja Nõukogude Liidu lepinguga 23. augustist 1939 (tuntud kui Molotov-Ribbentropi pakt), iseäranis salajase lisaprotokolli osaga, mis käsitles Poola jaotamist.
Täna on juhtumisi Eesti NSV aastapäev, see kuulutati Molotov-Ribbentropi pakti täideviimise käigus välja 21. juulil 1940. On päevselge, et Eesti NSV vundamendiks ei ole Tartu rahu, vaid hoopis selle räige rikkumine. ENSV juurtega riiklusest pärit valitsuse ükskõiksus Tartu rahu suhtes on mõistetav. Samas aga ei ulatu sellise taustaga valitsus kuidagi ka Tartu rahust lahti ütlema. Sellel, mida okupandid ja politikaanid omavahel kokku lepivad, ei ole 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi suhtes mingit õiguslikku tähendust.
Kas Tartu rahuleping on jätkuvalt kehtiv?
Eeltoodu valguses on meie vastus: Jah!
Tartus, pühapäeval 21. juulil 2013
Erki Kangro erki@eestivabariik.org
Kaspar Rammo kaspar@eestivabariik.org
Mait Raun mait@eestivabariik.org
Allikas: www.eestivabariik.org
http://www.eestivabariik.org/2
Viide SI lehele:http://sikeskus.ee/2013
0 kommentaari:
Postita kommentaar