Alo Lõhmus: fosforiit kummitab taas

Meie iseseisvusvõitlusele hoo sisse andnud Virumaa fosforiit on taas muutumas kuumaks teemaks. Viru Keemia Grupp on selgelt väljendanud soovi alustada Rakvere maardla Sonda piirkonnas leiduva maavara uuringuid ning positiivse uurimistulemuse korral mõistagi ka selle kaevandamist.
Kui aastas kaevandataks näiteks 4,4 miljonit tonni fosforiidimaaki, võiks see suurendada kogu Eesti sisemajanduse kogutoodangut kuni 1,1 protsenti, anda kuni 69 miljonit eurot maksutulu aastas ning luua üle tuhande otsese töökoha, rääkimata kaudsetest töökohtadest.

Eesti maapõues on fosforiiti aga tervelt 2936 miljonit tonni, seda on rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Lisaks kõigele on meie fosforiit parema kvaliteediga kui paljud Aafrika, Lähis-Ida ja Hiina fosforiidimaardlad. Üha suuremas toidu- ning seetõttu ka väetistenäljas maailm näeks küllap hea meelega võimalust meie maapõue arvelt oma põllumajandust turgutada.

Kuid mida tooks fosforiidi kaevandamine kaasa Eestile? Keskkonnaprobleemid, millele osutati fosforiidivastases võitluses veerand sajandit tagasi, ei ole aktuaalsust kaotanud praegugi, ükskõik millist mesijuttu "vahepeal arenenud tehnoloogiast" meile ka ei räägitaks.

Fosforiit paikneb põhjaveekihi sees, selle maavara kätte saamiseks tuleb põhjavett suures koguses välja pumbata, mis mõjutab kaeve, soid, rabasid ja allikaid mitmekümne kilomeetri ulatuses.

Jah, praegu himustavad mäetöösturid suhteliselt väikese, vaid 90-ruutkilomeetrise allmaakaevanduse rajamist. Kuid süües kasvab isu ning on väheusutav, et fosforiidi kaevandamine peagi ei laieneks, kui sellele kord juba roheline tee on antud. Ka põlevkivikaevandused olid kunagi väikesed ja tagasihoidlikud.

Töösturite ning neid toetavate teadlaste ja poliitikute retoorikas kõlab sageli mõte, et maavarad on riigi omad ning riik peab nad "teenima panema", neist tulu saama. Sellega võib isegi nõus olla, kuid täpsustada tuleb, millist tulu silmas peetakse.

Olen veendunud, et Eesti peamine vara on puhas loodus, see tähendab puhas vesi, õhk, metsad, maapind ja kõige selle keskel elavad inimesed. Kaevandamine ohustab neid kõiki, otseselt aga just vett, kogu ülejäänud elu allikat. Eesti on paik, kus loodus, keel ja kultuur on ühevanused ning kasvanud üheskoos, on öelnud semiootik Valdur Mikita. Loodusest vett välja kurnates teeme seda märkamatult ka oma keele ja kultuuriga. Kaevandusalalt lahkuvad inimesed, kaob kohapärimus, lõpeb kollektiivne mälu.

Ent kuidas siis jääb nende raskete rahapakkidega, mida fosforiidi vastu pakutakse? Vastuseks võiks küsida, kas majanduskasv, mida kaevandamine tõotab, on enam üldse taotlemist vääriv eesmärk.

Kaupo Vippi mõtlemapanev teos "Globaalpohmelus", mida hiljuti lugema juhtusin, maalib üsna sünge pildi meie majanduskasvule rajatud tööstusühiskonna saatusest. Liiga arvukaks paisunud ja samal ajal naftast tühjaks jooksev inimkond seisab väga raskete aegade lävel, õieti on need juba pihta hakanud. Praeguse kriisi järel oletatavasti saabuvas üldises kollapsis kaob tööstustsivilisatsioon sellisel kujul, nagu me harjunud oleme.

Selles uues maailmas ei lähe inimestel vaja SKTd, krediidireitingut ja finantstooteid, vaid loodust ning oskust omal käel toime tulla. Eesti võiks muutusega suhteliselt edukalt kohaneda: meil on veel üsna palju metsa, põllumaad, vett ning talupojatarkust. Kui me suudaksime oma töösturite kaevandamishimule piiri panna, jääksid meil kriitilisteks aegadeks alles ka põlevkivi ja fosforiit. Siis võib neist tõesti saada eesti rahva päästerõngas, mis mõistlikult ja vähesel määral oma tarbeks kasutatuna võimaldaks meil muutunud oludes ellu jääda.

Ent kui me fosforiidi praegu rahaks teeme, jäävad meile vaid õõnsad kõnnumaad ning virtuaalsest rahast pungil arved pankades, mis on oma uksed selleks ajaks võib-olla juba ammu sulgenud. Toimetas: Rain Kooli

Allikas: http://www.uudised.err.ee/index.php?06294406#.Us7mqyILZmw.facebook