Malle Pärn: usu ja usuõpetuse kaitseks

Näitleja ja teoloog Malle Pärn kirjutab Postimehe arvamusportaalis jõululaupäeva õhtul, et ei mõista, mispoolest ristiusk nii halb on, et seda meie rahvale õpetada ei tohi.

Inimene suudab näha oma silmade kõrgusele. Muidugi me saame näha ka kõrgemale, kui meil ei ole takistusi ees. Ent see, kes vaatab välja näiteks teise korruse aknast, ise toas sellest aknast mõne meetri jagu eemal seistes, näeb ainult seda, mis talle sellest aknaavast tuppa paistab.
Kõik oleneb, niisiis, aknast, millest omakorda oleneb meie väljavaade maailmale. Vastavalt sellele, kui kõrgel ja kui kaugel meist asub meile vaatevälja pakkuv aken, võime me näha kas mulda, puu tüve, selle oksi-lehti-õisi või hoopis sinist taevast. Et tervikut nägemata teada, mida endast kujutab puu, mis meie akna all kasvab, on vaja õppida, mõtelda, ja ennekõike - uskuda.
Küllalt palju on lapsi, kelle suurim unistus on kodust põgeneda ja elada vaba tänavapoisi elu. Nad usuvad, et nad elavad oma vanematest sõltumatut elu, ent nad pole ilmselt kuigi sageli peeglisse vaadanud.
Me jääme seotuks oma vanemate külge ka siis, kui me nende juurest põgeneme. Meie ihud on alguse saanud nende seemnete ühinemisest, me oleme kasvanud nii ihu kui hinge poolest nende maailmas, söönud nende valmistatud toitu, oleme üle võtnud nii mõnedki nende eelarvamused. Isegi kui me neist eraldi elame, oleme nendega ühenduses, ja arukas inimene oskab talle osutatud hoolitsuse eest tänulik olla. Ka siis, kui seda hoolitsust otseselt enam ei ole.
Parim tänu on oma inimlike kohuste täitmine, ausalt ja püüdlikult, ning oma võimete maksimaalne arendamine ja rakendamine, meie kätte usaldatud varanduse eest hoolitsemine, et seda järgmistele põlvkondadele edasi anda.
Niisamuti peaksime oskama ja tahtma tänulikud olla ka Loojale, ükskõik millisena me Teda ette kujutame - kasvõi mingi abstraktse absoluutse vaimuna või vaimsusena.
Me ei pääse Temast niikuinii - ei elus ega surmas. Niisama nagu me ei saa elada lahus sellest maailmast, sellest loodusest, sellest ühiskonnast, ega iseendast.
Me elame maailmas, mis on kuidagi tekkinud, meie ise oleme siia kuidagi sattunud - me ei tea, kuidas ja miks. Kõige primitiivsem seletus, mis paljusid lihtsameelseid rahuldab, ütleb, et maailm on juhuslikult tekkinud, ja inimene on ahvist arenenud, ning surmaga lõpeb tema jaoks kogu see üürike illusioon.
Meid on siin maamunal nii palju, ja me aina kipume omavahel tülli. Kui me usuksime, et maailma valitseb absoluutne täiuslik heatahtlik Vaim, mis näeb ja teab kõike, isegi meie südameid, siis me käituksime tunduvalt arukamalt ja oskaksime olla hoolivamad. Kui me usuksime, et inimene on loodud selle kõigeväelise Vaimu palge järgi, siis me suudaksime endast - ja sellest lähtuvalt ka teistest - lugu pidada.
Ei maksa vastu väita, et miks siis on nii palju niinimetatud ususõdasid. Need ei ole ususõjad, need on isekate inimeste raha- ja võimuvõitlused, kes kasutavad oma tegelike püüdluste varjamiseks üht või teist usundit ja petavad fanaatilisi usklikke selle kaudu enda kasuks tegutsema.
Usklik inimene ei kipu kunagi teise uskliku vastu sõtta, sest ta austab teda, niisama nagu ennastki.  Usklik inimene austab ka teise inimese teistsugust ettekujutust Jumalast, sest ta teab, et Jumal on tegelikult üks ja seesama. Usklik inimene teab, et kellelgi ei saa olla täiesti õiget ettekujutust Jumalast, et me kõik mingis osas eksime.
Miks me kipume arvama, et Jumal on nii pisike, et Ta mahub ära meie sisse, või meie ettekujutusse Temast? Miks ei võiks see nii olla, et Jumal tahabki ennast erinevatele inimestele erineval kujul ilmutada, nii nagu keegi on võimeline vastu võtma?
Palju on neid inimesi, kes ise hakkavad otsima sidet Jumalaga, mõtisklevad iseenda, oma elumõtte ja maailma olemuse üle. Ent suurem enamus inimesi soovivad pigem, et mingi autoriteet neile ütleks, kuidas asjad on, kuidas nad peaksid elama ja käituma, et mitte hukkuda või haiget saada. Inimene vajab õpetust, ta ei saa ilma selleta hakkama. Inimeses on nii palju pimedaid, talle arusaamatuid jõude, kuidagi tuleb tal nendega hakkama saada, vastasel juhul võivad nad ta hukka viia.  Religioon on see, mis annab inimesele mingi hingelise tasakaalu ja vaimuliku arengu SUUNA.
Ma ei näe, mispoolest ristiusk nii halb on, et seda meie rahvale õpetada ei tohi. Kõik vihased vastuväitjad ja vastalised kinnitavad vaid üht: mina ei usu seda, ja sellepärast ei tohi seda ka teistele pakkuda. Või: paljud usuvad ju midagi muud, sellepärast antagu kõikidele kõike võrdses koguses.
Mis saab, kui me oma lastele maast-madalast hakkame õpetama korraga kümmet keelt, et igaüks ise valiks neist endale meelepärase. Siis ei saa me ju enam niigipalju üksteisest aru, nagu me praegu saame, ja rahvus laguneb laiali.
Või kui me jätame nad hoopis omapead, ja hakkame neile emakeelt õpetama alles siis, kui nad on piisavalt suureks kasvanud, et ise endale sobivat keelt valida ja seda õppima hakata. Nad on ju siis lootusetult lapsikud, ja jäävadki sellisteks. Rääkimata sellest, et meil oleks nendega sinnamaani koos elades tohutult palju probleeme ja konflikte.
Seesama toimib ju praegugi - noorte narkomaania ja kuritegevus on tingitud just sellest, et me ei anna neile võimalust millessegi uskuda, ja nende endi väärtus on seetõttu nende silmis tohutult madal. Mis väärtust saab olla ühel üürikeseks ajaks mingisse juhuslikku maailma, hingeta ja vaimuta rahvamassi hulka elama sattunud ahvist arenenud isendil?
Miks me õpetame lastele füüsikat ja keemiat ja matemaatikat, kui me nende käest ei küsi, kas nad seda üldse tahavad õppida? Kui palju me tegelikult anname oma lastele vabadust valida, mida õppida ja mida mitte, kuidas käituda, mida teha ja mida tegemata jätta? Miks me siis ühesainsast asjast - usust - neile kangesti vabadust nõuame, kõiges muus aga sunnime neid oma mudelit mööda elama nagu endast nõrgemaid kunagi?
Kas tõesti füüsika ja keemia on olulisemad kui nende hing, nende hirmud, nende üksindus, nende tasakaalutus, nende igatsus armastuse ja vajadus kindlustunde järele? Et nad teaksid, kuidas ehitada pommi, et ennast õhku lasta, või missugust mürki endale segada, kui kõik see, mille kohta neile keeldutakse seletust andmast, neil üle pea kasvab ja nad meeleheites selle elu, millega nad hakkama ei saa, endast tahavad ära heita?
Mis on halba selles, kui väike laps õhtul enne magamaheitmist käed kokku paneb ja palub, et Jumal teda ja tema armsaid vanemaid hoiaks, mille järel ta rahulikult magama jääb, ega ärka nuttes keset ööd halva unenäo peale, tundes end lootusetult pisikese, üksiku ja mahajäetuna selles kõledas maailmas?
Miks me küll üksmeelselt lubame tal uskuda jõuluvanasse, kelle kohta kõik täiskasvanud teavad, et teda tegelikult olemas ei ole, aga keelame talle Jumala, kelle olematust mitte keegi inimkonna pika ajaloo jooksul tõestada pole suutnud? See ei ole usuvabadus, vaid meie omaenda piiratuse, oma uskmatuse vägivaldne pealesurumine oma lastele.
Väikesed lapsed võtavad üllatava avatuse ja endastmõistetavusega vastu jutud usust ja Jumalast - see on neile nii loomulik nagu oleksid nad sellest juba enne teadlikud. Usun isegi, et lapsed ootavad meilt seda, ja tunnevad puudust, kui me seda neile ei paku.  Miks nad muidu nii väga tahavad uskuda jõuluvanasse, ja on lohutamatud, kui esimest korda keegi neile ütleb, et teda pole olemas.
Meie ise lõikame katki selle loomuliku sideme, sest meil on see kunagi katki lõigatud. Me röövime oma lastelt hiigelsuure varanduse, et nad oleksid niisama rumalad nagu meie, et me ei peaks kunagi tunnistama, et meie hingeelu on tegelikult ummikusse jooksnud. Me viskame nad kaldalt merre, jah, me õpetame nad küll seal ujuma, ent inimene ei ole veeloomaks loodud. Ta tunneb hirmu tema all lainetavast sügavikust, ning hakkab otsima petlikke päästerõngaid ja lauajuppe, mis tal mõnda aega aitavad pinnal püsida.
Me tahame oma lapsed siduda endi külge, et nad üksnes meie peale loodaksid, et meie neile ainsaks vastuvaidlematuks autoriteediks olla saaksime, ehkki me ise oleme ebakindlad, nagu tüürita purjekad avamerel tuule käes pillutada.
Et neil poleks kellelegi kaebama minna, kui me neile ülekohut või haiget teeme.
Kui Jumal oleks tõesti mingite võimuahnete petiste poolt väljamõeldud, siis peaks ju olema võimalik tema olematust tõestada. Miks siis mitte keegi seda siiani ei ole suutnud teha? Ometi on inimesed leiutanud fantastilisi, uskumatuid asju!
Kui nüüd keegi tahab vastu väita, et Jumala olemasolu ka ei ole teaduslikult tõestatud, siis - sõbrad, Jumala olemasolu ei ole vaja tõestada. Sellesse usutakse! Miks ma peaksin tõestama seda, millesse ma usun? Ent - kui ma ei usu Jumalasse ja kõik uskujad lollideks kuulutan, siis tuleb mul tema olematust tõestada - sest muidu ma ju vaid usun, et teda ei ole!
Usu poolel on tunduvalt suuremad kaalupommid. Me ei peagi olema kindlad, et see kõik just nii on, nagu me usume. Siis ei oleks inimesel võimalust vabal valikul Jumalasse uskuda, siis oleks inimene Jumala ori, kellel ei ole oma tahet, mõistust ega loominguvabadust. Siis oleks Jumal nagu Suur Vend Orwelli raamatus, ja meie kõigi hinges mängiks üksainus kohustuslik raadiojaam. Nüüd on meil võimalus ise raadio mängima panna, siis, kui me tunneme selle järele vajadust, ja ise otsida üles see raadiojaam, mis meile tuge ning julgustust, tarkust ja armastust pakub. See raadiojaam on olemas igaühes, tarvitseb ta vaid üles leida ja pisut valjemaks keerata.
Kirik on sajandite vältel välja töötanud teatud õpetused, teatud seadused, teatud rituaalid, mis inimese hinge peavad ülendama. Need on nagu hingelised ja vaimsed harjutused, mis inimest arendavad. Niisamuti, nagu me lihaseid kasvatame ja tugevdame teatud harjutuste abiga. Keegi ei keela kõrgemale arengutasandile jõudnud inimesel neid harjutusi endale ise luua, ning aidata ka teistel neid luua.
Ent muuta tasub midagi ikka vaid siis, kui on midagi paremat asemele pakkuda.
Tahaks öelda: sõbrad, ehitage uus kaev, kui oskate - kaev, millest terve rahvas puhast ja kosutavat vaimujooki ammutada saaks, siis alles hakake ristiusu kaevu kinni ajama. Muidu sureme kõik koos janusse.

foto: Marianne Loorents 

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/2639002/malle-parn-usu-ja-usuopetuse-kaitseks#.UrpYQhWN9GE.facebook