Lugeja: riigiettevõtteid ei tohiks juhtida bürokraadid, kelle jaoks rahvustunne on formaalsus

Ruuben Kaalep, EKRE

toimetas: Ragnar Teeveer

Elroni logo

Foto: Andres Putting

Kõik nimed ei ole ilmselgelt mõeldud kõlama pateetiliselt. Eestimaa rongireisijaid sõidutab 1. jaanuarist riigiettevõte Elron. Meile esimeste üldlaulupidudega samal ajal saabunud raudtee on vana, vagunid tuttuued. Uueks võib nimetada ka rahvuslikke tuuli Euroopa poliitikas. Kuid kõigepealt sellest, kuidas Elroni nimi emotsionaalselt süvendab kodanike nn riigitüdimust.

Oleme ammu pidanud tõdema, et paljude eestlaste – valijate, maksumaksjate, demograafilise valimi – jaoks on teatud mõisted kaotanud oma sisu. Riik näiteks on puhas bürokraatia. Riik on ka vägivald. Seda mõtet olen ma näinud kümnete kutsealuste silmis, nendega koos Kaitseressursside Ameti (milline kohutav nimi vabariigi sõdureid värbavale asutusele!) arstliku komisjoni järjekorras oodates. Valdavale osale kutsealustest ei ole oma riigi vabaduse kaitsmine ja selleks valmisolek paraku enam püha kohustus ja auasi.
Ühest küljest murendavad poliitikud inimeste usku Eesti Vabariiki oma tegudega, teisest küljest suhtumisega. Peale oma palga pideva tõstmise ja siiamaani pea selgitusteta loovutuslike piiriläbirääkimiste võime tajuda oma pea kohal järgmise löögina vaimuvaesust ja odavat kommertslikkust, millega juhitakse potentsiaalselt meie rahvusliku uhkuse allikaks olevaid riigiasutusi, näiteks Elroni.
See nimi on loomulikult tühiasi. Selleks ta eesti reisijale jääks, andestatava ja kohanemist nõudvana, kui ei oleks ookeani. Ookeani, mis koosneb samasugustest tilkadest nagu Elron ja mis on viimase kahekümne aastaga täis voolanud. Üks postmodernistlik, püüdlikult mittemidagiütlevasse vormi valatud tilk on sinna langenud iga kord, kui mõni ametnik on tugeva Eesti riigi tugeva sõnumi asemel jälle kirjutanud midagi bürokraatlikku. Ja tulemus on käes.
Orjamentaliteet, riigitüdimus, ignorantsus. Riik nagu ei olekski meie oma. Liiga kergekäeline leppimine sellega, kuidas käputäis bürokraate Toompeal ja Brüsselis meie tulevikku suunab. Eesti-suguse rahvusriigi puhul tähendab rahvustundest võõrdumine paratamatult kaugenemist poliitikast. Just sel põhjusel on nii lihtne jääkeldrite ja rahvakogudega altpoolt tulevaid algatusi kõrvale juhtida. Inimene, kelle jaoks laulupeol rahvuslipu lehvitamine on liigne butafooria, leiab tavaliselt ka, et õpetajate palgad või Kreeka abipakett temasse ei puutu.
Millise riigi eest me siis võitleme?
Erinevalt enamikust liberaalse demokraatiaga lääneriikidest on Eestis põhiseaduslikult sätestatud meie riiklikud ja rahvuslikud eesmärgid: tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on väga lahe, sest välistab võimaluse, et Toompea ülesandeks on lihtsalt 45 000 ruutkilomeetrise maakooreplönni haldamine uute isandate saabumiseni. Isegi kui Toompeal nii arvatakse, siis rahvas igatahes kavatseb püsima jääda, just nagu 1860ndatel. Tarvis on ainult seda endale teadvustada.
Pikemas plaanis on eestlaste uus rahvuslik ärkamine vältimatu, sest midagi sarnast on juba aset leidmas paljudes Euroopa riikides: Ungaris, Prantsusmaal, Kreekas. Möödunud aasta näitas seda eriti selgelt. Ka Ukraina Majdani väljaku protestide üks aktiivsemaid organiseerijaid oli natsionalistliku ideoloogiaga partei Svoboda. Või guugeldage kasvõi Eesti meedias kajastamata jäänud rahvuslaste tõrvikurongkäiku Riias, kus 18. novembril osales 12 000 inimest.
Igat masti oponentide veesogamise kiuste mõistab järjest rohkem inimesi, et olla oma rahvuse üle uhke polegi üldse hirmus ega vägivaldne. Vägivald on hoopis rahvustunde takistamine. Ja mida meeleheitlikumaks muutuvad euroföderalistide või globaalse unitaarriigi pooldajate vastulöögid, seda kindlamalt jõuab rahvuslik impulss ka Eestisse.
Minu jaoks ongi see vastus bürokraatia türanniale isamaa üle. Rahvustundele on ideaalne üles ehitada orgaanilise ühiskonnaga riiki, mida juhib otsedemokraatia. Mulle meeldiks istuda Balti jaamas oranžile rongile ja sellele tulevikule vastu sõita, aga kuni riigiettevõtteid juhivad rahvustunnet formaalsuseks pidavad bürokraadid, jääb sellele sõidule ometi sisse väike kipitus.
Raudteed, Eesti geograafilised veresooned, on nendesamade bürokraatide käes. Just neile tahaks hüüda: mõistke, et teie võimuses on Eesti riigi
elutähtis koostisosa ja olge ometi loomingulisemad!
Eestlaste uus põlvkond, kes otsekui sõidaks laulvast revolutsioonist rongiga Ülemiste lennuväljale ja sealt edasi Läände, võngub nende kahe rööpaharu vahel. Meist ei tohi kasvada bürokraate. Kui me vaatame maailma avatud pilguga, kuid jääme kodumaale, ei karda omaenda omapära, ja paneme aluse uuele rahvuslikule ärkamisele, on põhiseaduse eesmärgid meie põlvkonna poolt täidetud. Me tahame seda teha, meid lihtsalt ei julgustata seda tegema.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=67540866