HENN PÕLLUAAS: Väärtuspõhise poliitika võimalikkusest Eestis

Ettekanne väärtuste konverentsil

Saue Gümnaasiumis 03.01.2014

Ükskõik millise riigi poliitika aluseks on eeskätt rahvuslikud huvid, mille põhjal pannakse paika eesmärgid, ehitatakse üles argumentatsioon, sise- ja välispoliitika taktika ja strateegia. Lisaks mõjutavad poliitikat terve hulk muid aspekte ja väärtushinnangud.

Võib muidugi küsida, kas väärtused ja poliitika pole hoopis teineteist välistavad mõisted? Kindlasti mitte. Poliitika ja väärtused ei ole vastuolus, kui otsused lähtuvad sotsiaal-poliitilistest kategooriatest ja väärtustest nagu õiglus, ausus, eetika, moraal, rahvuslik kultuur, vastutus, demokraatia jne.

Eesti dilemmaks on läbi aegade olnud küsimus, kas väikeriigi sise- ja välispoliitikas on kohta idealistlikel tõekspidamistel ja kas rahvusvahelisel õigusel, väärtustel ja moraalil on maailmas kaalu. Äratundmine, mida on võimalik teha väärtustele truuks jäädes ning millal poliitika hakkab pärssima põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti Vabariigi põhiülesannet - kaitsta Eesti rahvast, keelt ja kultuuri -, moodustab meie väärtuspõhise poliitika raami.

Paraku räägitakse väärtuspõhisest poliitikast palju, praktikas ollakse aga kinni seda suuresti välistavas pragmaatilises reaalpoliitikas.

Taasiseseisvumise järel tundus, et eksistentsiaalsed eesmärgid on saavutatud ning rahvuslike huvide ja väärtuste defineerimine on väikeriigile liigseks ambitsiooniks. President Meri ajal sai määravaks välispoliitiliste sihtide kokkulangevuste leidmine ja sobitamine teiste, eeskätt suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide huvidega. Nagu kõlas siinsamas saalis vabariigi aastapäeval ka välisminister Paeti suust, olevat meie huvides liituda võimalikult paljude rahvusvaheliste organisatsiooniga ja oleme seda teinud märksa suuremas mahus kui põhjamaad.

Aga kas täna on enam vaja saada igasse organisatsiooni ja maksta liikmemaksudeks tohutuid summasid, millel oleks siin paremat kasutust. Liikmeksolek on põhjendatud vaid siis, kui eesmärgid ja suunad kattuvad. Vastasel korral tuleb valida rahvuslikest huvidest ja väärtust lähtuv kurss, kuid selliseid korrigeerimisi ei ole tehtud. Tundub, et eesmärk ja abinõu on segi läinud.

See on aga viinud Eesti huvid teisejärgulisteks – kardetakse eristuda multikultuuristuvast ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast, mille eestvedajad on võtnud suuna Euroföderatsiooni loomisele. Eesti erihuvide kaitsmist on hakatud häbenema ja tajuma vastandumisena ning algne rahvusriiklusele ja traditsioonilistele väärtustele suunatud poliitika on asendunud teiste soovituste kriitikavaba omaksvõtuga. Isegi kui sellega minnakse vastuollu Eesti põhiseadusega (näiteks EL seaduste ülemuslikuks kuulutamine Põhiseaduse ees).

Rahvusvaheline õigus on meie aatompomm, ütles kunagi Lennart Meri. Paraku pole väärtuspõhisusel ja õiguslikel alustel poliitikute aruteludes ega tegevuses enam kohta. Väärtuspõhisetus on kandunud üle ka sisepoliitikasse. Taganemisele nendest printsiipidest pani aluse Meri ise, kui ei kasutanud seda aatompommi Eesti huvide kaitsel, kui algatas taganemise meie õigustest siseriikliku elu korraldamisel (keele- ja kodakondsusseaduste lahjendamised), merepiiridelt (territoriaalvete vähendamine poole võrra), algatas kümnete tuhandete vene sõjaväepensionäride ja nende perede siiajätmise jne. Tänaseni kardetakse ja korrutatakse, et Eesti huvide eest seismise korral Venemaa suunal (mis on normaalne ja milles pole midagi taunitavat) võidakse meid pidada nn „ühe teema riigiks“.

Kuna jõud ei ole meie argument, siis ei tohi Eesti kunagi vabatahtlikult loobuda oma aatomipommist, ainsast tõhusast relvast, mis meil on. Eestit puudutab ju otseselt, missugused põhimõtted maailmas domineerivad, missugune on rahvusvahelise õiguse ja väärtuspõhise poliitika jõud. Peaksime tugevdama, mitte nõrgendama seda nagu näiteks uue piirilepingu sõlmimine, mille järgi puudub igasugune poliitiline ja majanduslik vajadus, seda teeb.

Kui pärast taasiseseisvumist oli Venemaa rahvusvahelisel areenil Eesti suhtes kaitseseisukorras, siis nüüd on Eesti taandunud positsioonidelt, millel püsides saavutati kunagised võidud ja ei ürita end Kremli propagandarünnakute vastu isegi kaitsta. President Ilvese sõnul polevat seda vajagi. Lisaks on Ilves öelnud, et demokraatia ja inimõiguste rikkumistele Venemaal ei tuleks tähelepanu  pöörata – aktsepteerime Venemaad sellisena, nagu ta on. Erinevalt Lätist ja Leedust ei nõua Eesti ka okupatsioonikahjude heastamist.

Ent küsimus ei ole ainult Venemaas, kuhu meie välisminister on nõus enne vabariigi aastapäeva meie riiki alandama minema. Me ei nõua Iisraeli tuumarajatiste kontrollimist, aga saadame inspektorid Iraani. Ei võta sõna islamiriikide inimõiguste rikkumiste kohta. Ei tunnusta ühtesid diktatuure, ent teisi küll. Ajaloodoktor Jaak Valge on nentinud, et kakskümmend aastat peale taasiseseisvumist on Eesti poliitika küüniline, pugev ja allaheitlik.

Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud Põhiseaduse preambulas. Selleks on eesti rahva kui natsiooni, keele, kultuuri ja suveräänsuse säilitamine ühise edu ja tuleviku nimel. Selle ülesande täitmise kohustus on Põhiseadusega seatud kõikidele avalikele institutsioonidele. Riigi edukust saab hinnata aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse, kõik ülejäänu tuleb siduda sellega.

Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist – vastupidi, eesti rahva säilimine on negatiivse sündimuse, väljarände, immigratsioonisurve ja teiste tegurite poolt pea samamoodi ohustatud kui okupatsiooni ajal. Me teame meetmeid, mida Eestis on rahvastikukriisi vastu rakendatud:  vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised lastetoetused, maksusoodustused kahe lapse puhul, isapuhkus, vanemapension jt. Kahjuks pole need osutunud küllaldaseks sündimuse viimiseks taastetasandile – puudu on neljandik sünde. Puudub ka terviklik rahvastikupoliitika ja institutsioonid, kes tegeleks igapäevaselt rahvastikutaaste problemaatikaga.

Ligikaudu 90 000 inimesel puudub ravikindlustus. Tervena elatud aastate arv ja eluiga on Euroopa Liidu madalamaid ning sotsiaalkaitse kulude osakaalult SKPst oleme Euroopa Liidus viimaste seas – meist tagapool on vaid Läti ja Rumeenia. Eurotsoonis oleme aga vaieldamatult kõige vaesem riik.

Maapiirkondades suletakse riigiasutusi, koole, panku, apteeke, poode, kaovad töökohad ja inimesed - varsti on korstnasuits maal sama haruldane nagu Põhjasõja järel. Lõputute reformide tõmbetuul raputab haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut.

Inimesed ei suuda oma kodulaenusid tagasi maksta – 2011 aastal korraldasid pangad 833 kinnisvara sundmüüki, mullu 1300. Riik jookseb kodanikest tühjaks ja 60 000 last nälgivad. Statistikaameti andmetel elas 2012. aastal suhtelises ja absoluutses vaesuses 26 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 345 000 inimest. 

Kas inimeste rahulolematust tohib selle taustal vingumiseks ja asjatuks virisemiseks nimetada, nagu peaminister ja president on teinud? Kui riigikontrolör kõigele sellele tähelepanu juhtis, oli peaministri reaktsiooniks, et sai ju küll pandud riigikontrolöriks uus mees, aga näed, jutt on ikka sama.

Samal ajal lubatakse väliskapitalil ja -pankadel siin teenitud kümned miljardid maksuvabalt Eestist välja viia ja liituti ESM-iga, millele antud hiigelgarantiide, miljardite eurode väljamaksmine, mõjuks hävitavalt Eesti majandusele ja sunniks võlaorjusesse isegi meie lapselapsed.

Kas me ikka peame toetama endast rikkamaid riike, samas kui oleme eurotsooni vaeseim, meie palgad ja pensionid on kordades väiksemad abistatavatest ja sotsiaalne kaitse pea olematu. Ainuüksi Kreekale kingitud intresside arvelt oleks vähemalt lastelegi saanud pikaks ajaks sooja söögi garanteerida.

Riik on sügavas kreenis, kuid räägitakse eduloost. Kõik kinnitab vajadust  kriisiplaani ja arengumudeli järgi, mis tagaks elu hoidmise Eestimaal. Rahvuslike huvide määratlemine tähendab vastuse andmist küsimusele: millised on vältimatud tingimused tagamaks eesti rahva säilimist, identiteeti, hüvangut, arengut, demokraatiat, vabadust ja turvalisust. Nii sise- kui ka välispoliitikas tähendab see selgelt ja väärtuspõhiselt seatud sihte ning ressursside optimaalset rakendamist, et luua siseriiklikud tingimused ja ka rahvusvahelised suhted, mis vastaks kõige paremini meie eesmärgile.

Väärtuspõhisusest eemaldudes oleme järjest enam silmitsi olukorraga, kus demokraatliku hääletusega võetakse vastu ebademokraatlikke otsuseid, ehk teisisõnu loobutakse demokraatlikest ja väärtuspõhistest printsiipidest ning moraalist sallivuse, tolereerimise ja inimõiguste sildi all. Nagu Euroopas ja üha enam ka Eestis, viib see näiteks traditsiooniliste pereväärtuste toetajate sildistamise ja diskrimineerimiseni.

Meenutagem kasvõi kodanikualgatusena korraldatud allkirjade kogumise kampaaniat traditsiooniliste pereväärtuste toetuseks, millele anti ligi 40 000 allkirja. Rahvusringhääling vaikis selle olematuks ning homoaktivistid tembeldasid selle vihateoks. Samal ajal toetas Sotsiaalministeerium suvel peetud perekonnanädala raames homoväärtusi propageeriva ürituse korraldamist 30 000 euroga.

Teades valdava enamuse seisukohta homoabielude suhtes, kardavad võimulolijad selliseid küsimusi, nagu ka laste adopteerimist homopaaridele, referendumile panemast. Nagu muuseas kõikides riikides, kus homoabielud on legaliseeritud. Tundub, et homo-, multikulti- ja ultraliberaalsete ringkondade survel on tekkimas omalaadne inimõiguste diktatuur, mis kuulutab kõik neist erinevad arvamused lubamatuks ja karistatavaks.

Me näeme ka, kui vähe kaitstakse lääneriikides kristlikule traditsioonile tuginevaid euroopalikke väärtusi ja alistutakse võõraste väärtuste pealesurumisele. Mitmete maade koolides ja lasteaedades ei tohi Jõule tähistada, Inglismaal on shariaadikohtud jne, justkui oleks mitmekümnel miljonil Euroopasse immigreerunud moslemil õigus dikteerida enda usku ja kombeid. Tulekahjud Pariisis, Londonis ja Stockholmis räägivad iseenda eest ja isegi Saksa kantsler Angela Merkel oli sunnitud tõdema, et multikulti on kaputt.

Eesti on juba üks Euroopa enim globaliseerunud riikidest. Väliskapitali osa sisemajanduses ning välispäritolu rahvastiku osakaal elanikkonnast on maailma suurimaid. Eestis elab 192 erinevat rahvust ja põlisrahvastiku väljarände poolest oleme esirinnas. Oleme kosmopoliitsemad kui teised Euroopa ühiskonnad ja meie säilimajäämine eeskätt väiksuse tõttu on oluliselt ohustatum.

Samas võib karta, et valitsus annab nõusoleku Euroopa Liidu kavale hakata immigrante kõigi liikmesriikide vahel jagama. Meie pea olematu sotsiaalsüsteem, mis seni massiimmigratsiooni tõrjus ei pruugi varsti enam kaitsekilbina ei toimida, sest Sotsiaalministeeriumi kavade järgi, mida tutvustaval seminaril oktoobri kuus osalesin, kavatsevat Eesti hakata maksma igale asüüli saanud pagulasele kahe aasta jooksul ca 1000 eurot kuus, lisaks töötu abiraha ja tervisekindlustus. Võrdluseks – uus, vajaduspõhine lastetoetus eesti lastele on vaid 9 eurot sentidega kuus.

Sääraseid poliitilisi otsuseid ei põhjendata ratsionaalsete argumentidega, rääkimata analüüsist või diskussioonist, vaid viidates „paratamatusele“, „vajadusele“, välismaiste organisatsioonide, Brüsseli ja teiste soovitustele. Puudub dialoog valitsuse ja kodanike vahel, inimestel ei ole võimalik otsustusprotsessides kaasa rääkida, neile ei anta informatsiooni ja neilt ei küsita.

Hästi toimiv esindusdemokraatia vajab aga legitiimsuse säilimiseks kodanikkonna osalust. Kuigi Põhiseaduse kohaselt on kõrgeim võim riigis rahvas, edeneb kodanikuühiskond Eestis vaevaliselt. Kahekümne aasta jooksul on korraldatud ainult üks referendum, kuigi küsimusi, milles oleks pidanud kuulama rahva arvamust on olnud palju.

Kehtiva riigikogu valimisseaduse tõttu ei teostu ka valimistel rahva, vaid valimisnimekirjade koostajate tahe. Praegune esindusdemokraatia ei ole piisav, kuna võimalus 4 aasta pärast sama saadiku poolt mitte hääletada ei paku võimalust kaasa rääkida. Seda enam, et antud hääl läheb reeglina üle kellelegi teisele. Kui valija ja ka valitu ei tea, kes kelle häälega sisse sai, siis puudub ka poliitiline vastutus. Demokraatlikud institutsioonid justkui toimivad, kuid tegelikult on otsustusprotsess koondatud väheste kätte. See õõnestab riigijuhtide sidet rahvaga ja rahva suhtumist oma riiki.

Vaatamata Ausa Poliitika eest peetud meeleavaldustele ja Harta 12-le, ei ole positiivseid muutusi märgata – üks skandaal ajab teist takka. Püüd demokratiseerimise ja väärtuspõhise poliitika poole muudeti Jääkeldrisse suunamise ja Rahvakogu kokkukutsumisega vaid auru väljalaskmiseks. President ja põhiseaduskomisjon on juba maha teinud rahvaalgatuse, referendumiõiguse ja presidendi otsevalimise ettepanekud. Valitsevatel ringkondadel pole kavatsustki rahvast võimule ligemale lasta. Rahva arvamuse küsimine on porno, ütles Jürgen Ligi. Närigu seemneid ja kandku fooliummütse – kinnitas peaminister Ansip.

Meenutades elamislubade, keelatud annetuste, idaraha jt. skandaale, tundub, et poliitilisele korruptsioonile ei soovitagi päitseid pähe panna. Rahastamisskandaal oleks pidanud viima kontrolli tugevdamisele, kuid võta näpust – uue eelnõu järgi pole erakonna rahastamispiirangute rikkumine enam kuritegu. Uutel Silver Meikaritel pole mõtet politseisse pöördudagi.

Riigikogu erakonnad ei ole õppust võtnud ja suure hurraaga alanud poliitiku eetikakoodeksi loomine on lootusetult takerdunud. Võiks öelda, et eetika- ja moraalikriis on poliitilise ladviku loomulik olek ja sõna vastutus ei tähenda midagi.

Ka president ei teinud muud, kui hoiatas, et selliste skandaalide ilmsikstulekul võivad riigikogu valimistel võita hoopis uued jõud, mis olevat üks kole asi.

Olgem aga ausad – just seda Eesti vajakski – uut poliitilist jõudu Toompeale. Ja mõeldes presidendipaari häbiväärsele maksumaksja rahadega skeemitamisele nii Ärma talus, kui kleidiostudel, ka Kadriorgu. Uue all ei pea ma silmas praeguse koalitsiooni endisi, riigipiruka juurest eemaletõrjutud liikmeid, kuigi usun ka inimeste meelemuutuse võimalikkusesse. 

Üks meie hädasid on, et Toompeal ja Kadriorus ei usuta meie võimetesse ega võimalustesse ja seetõttu tehaksegi just seda, mida mujalt oodatakse. Me ei püüagi eristuda, defineerida rahvuslikke huve, seada suuri eesmärke, tuua väärtuspõhisust poliitikasse tagasi ega seda kaitsta. Ka isamaalisele kasvatusele ei pööra riik, erinevalt esimesest vabariigist, tähelepanu. Eestil puudub rahvusriigile kohane eneseväärikus ning eesti rahva enesemääramisõigusest oma kodumaal ei räägita. Väärtuspõhisusest ja usust meie enda võimekusse sõltub aga Eesti tulevik.

Kõige lihtsam on muidugi eitada probleemide olemasolu, kuid et muutused oleks võimalikud, tuleb neid tunnistada. Kuid olgem ausad - ka pelgast tõdemusest, et olukord vajab muutmist paraku ei piisa. On vaja leida mõistlikud ja töötavad lahendused. Ja see ei ole sugugi lihtne.

Me vajame ausust, sirgeselgsust ja riigimehelikkust. On aeg pöörduda tagasi ideaalide ja väärtuspõhise poliitika juurde ning seada endale taas selged sihid. Me ei saa lubada mängu, kus panuseks on riigi ja rahva jätkusuutlikkus.

Esikohale peab seadma oma rahva vaimse, füüsilise ja majandusliku heaolu ning hooliva mõtteviisi, olgu teemaks siis suveräänsus, sotsiaalvaldkond, tervis, haridus, perepoliitika ja moraal, majandusküsimused või energiajulgeolek. Väärtuspõhine poliitika tähendab kõike muud kui poliittehnoloogiaga läbipõimitud demagoogiat ja valimiskampaaniaid. Kuni meil puudub väärtuspõhine poliitika, on kogu poliitika väärtusetu.

Kokkuvõttes tahan kinnitada, et aus ja väärtuspõhine poliitika on vältimatu ja selline poliitika ON võimalik. See nõuab kehtiva poliitilise paradigma põhjalikku revideerimist. Et riik oleks tugev, peavad võimulolijad õppima kuulama oma kodanikke, sest kodanik peab teadma, et teda on riigile vaja ka muul ajal kui valimiste ajal. Et ühiskond oleks tugev, peavad kodanikud olema aktiivsed ja ei tohi jääda suletud suudega kõrvaltvaatajateks. Riik ja rahvas peavad teineteist usaldama. Meil tuleb seda õppida. Ja tegutseda vastavalt.

Mina usun Eestisse. Usun, et meil on tulevikku ja meil õnnestub oma riik ja rahvas üles töötada ja säilitada.Õnnestumise eelduseks on muidugi see, et need, kes on üllitanud kõlbmatuks osutunud riigipoliitikat, asuvad tegelema millegi kasulikuga.

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2014/01/vaartuspohise-poliitika-voimalikkusest.html