Alaealiste abordi eelnõu tahetakse jõuga läbi suruda

Eelmisel nädalal osalesin riigikogu õiguskomisjoni istungil, kuhu olid kutsutud nende ühenduste esindajad, kes on ilmutanud huvi parlamendis ettevalmistamisel oleva plaani suhtes kaotada ära alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue. Sündmust kajastati põgusalt ka Seitsmestes Uudistes: http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2015/01/13/noored-voivad-saada-oiguse-rasedust-katkestada-ilma-vanema-nousolekuta/ Lahkusin sellelt istungilt väga raske südamega. Ent probleem ei ole minu tunnetes, vaid selles, millest need tunded olid tingitud. Kirjutasin sellest kõigest lähemalt oma blogisissekandes, millega palun Teil tutvuda, sest asi on oluline: https://vooglaid.wordpress.com/2015/01/14/alasti-kuningatest-ehk-kaasamise-nailisusest/ Nagu sellest postitusest näete, tuli abordiseaduse muudatuste arutelul sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhofile (SDM) ja ka teistele komisjoni liikmetele (Jüri Jaanson, Viktor Vassiljev jt) suure üllatusena isegi see, et nagu ka õiguskantsler Allar Jõkski on oma ametlikus arvamuses kinnitanud, lasub riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule: “Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. […] Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.” Kujutage ette – inimesed menetlevad tähtsate nägudega temaatilist seaduseelnõud, aga nii fundamentaalselt olulisest asjast ei tea absoluutselt mitte midagi – pole kuulnudki! Eelnõu seletuskirjas ei ole muidugi sellest, kuidas kõnealune seadusemuudatus mõjutaks sündimata laste õigust elule, mitte poolt sõnagi.

Kohe istungi alguses küsisin komisjoni esimehelt järgmise küsimuse: kuidas seletada lahti absurdne vastuolu praeguse seadusemuudatuse ajendiks olnud õiguskantsler Indrek Tederi kahe alljärgneva seisukoha vahel: 2009: põhiseadus nõuab, et “alaealistele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb kindlasti saada kõigiks sekkumisteks iga kord vanema nõusolek” (vt siit ); 2014: nõue, et alaealistele ei tohi aborti teha ilma nende vanema nõusolekuta, on põhiseadusega vastuolus (vt siit ). Ja milline oli vastus? Nagu ikka: vastust ei olnudki. Kui küsisin, kuidas on põhjendatud see, et ühelt poolt ei luba meie õiguskord alaealistel nende piiratud teovõime tõttu osaleda valimistel, juhtida autot, teha kinnisvaratehinguid, võtta pangalaenu ega osta isegi pakki sigarette või pudelit siidrit, ent teiselt poolt tahetakse neile anda palju kaalukama vastutusega õigus otsustada oma ihus kasvava väikese lapse elu ja surma üle, sain vastuseks mis te arvate mida? Jah, nagu ikka – vastust ma ei saanud ning selle asemel aeti seosusteta juttu sellest, et laps ei ole asi ja minu analoogia olevat kohatu. Ja nii edasi ja edasi ja edasi..

Jah, parlamendi hoones ma täna viibisin, aga mingit kaasamist ma seal ei näinud – arutelu samuti mitte. Vastupidi, nägin üleolevaid poliitikuid, kes vaatavad põlgusega argumentidele, mis nende omadega ei ühti ja ootavad kannatamatult, et tüütute kodanikuühenduste esindajad ja opositsiooniliselt meelestatud parlamendiliikmed läheksid ära. Nägin just nimelt seda näilikku demokraatiat, mille oskuslikku etendamisest riigikogu liige Aare Heinvee hiljuti harvanähtava avameelsusega kirjeldas . Tulemuseks on see, et 27. jaanuaril ehk täpselt nädala pärast toimub riigikogu suures saalis raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 2. lugemine, et alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude tühistamisega paljude kodanike protesteidest hoolimata edasi liikuda. Halvaks üllatuseks oli seejuures ka IRL-i seisukoht , sest nemadki ei väljendanud alaealiste abordi vanemliku nõusoleku kaotamise plaanile vastuseisu – IRL-i arvates on oluline vaid see, et vanemaid abordiotsusest informeeritaks. (Partei üldseisukohast erineva ja vanemalikku nõusoleku nõude säilitamist toetavat positsiooni väljendas vaid Priit Sibul.) Kas kõik see tähendab, et kodanike pöördumine riigikogu sotsiaalkomisjoni poole on mõttetu? Kindlasti mitte! Vastupidi, just selle pärast, et parlamendis ei olda harjunud kodanike häält kuulama – sellega arvestamisest rääkimata –, ongi nii oluline, et me järjepidevalt oma tõekspidamiste eest seisaksime ja need riigikogu liikmetele ka teatavaks teeksime. Seepärast ma väga tänan neid rohkem kui sadat inimest, kes on juba antud küsimuses riigikogu sotsiaalkomisjonile kirjutanud, ning kutsun seda tegema ka kõiki teisi, kel on veel oma arvamus saatmata. Nagu olen Teile varem juba kirjutanud, saab kõigile riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmetele kirjutada ühisel aadressil:

sotsiaalkomisjon@riigikogu.ee

Absoluutne miinimum, mida peaks riigikogult nõudma, on see, et naistearstil oleks vähemalt KOHUSTUS INFORMEERIDA VANEMAID alaealise abordisoovist – see aitaks välistada selliseid väga traagilisi olukordi, kus alaealine, kes on teinud vea ja jäänud lapseootele, teeb abordi näol veelgi suurema vea kantuna hirmust rääkida vanematele oma rasedusest, olugugi, et vanemad oleksid tegelikult pakkunud tuge ja aidanud olukorraga toime tulla.

Lõpetuseks juhin Teie tähelepanu veel sellele, et alaealiste abordi vanemliku nõusoleku kaotamise küsimus oli kõne all ka Vikerraadio 19. jaanuari saates Uudis+ , mille raames oli stuudiosse kutsutud Eesti Naistearstide Seltsi president dr Made Laanpere (pildil) ja kus küsiti napp kommentaar ka minult. Kuivõrd dr Laanpere väitis saates mitmeid asju, millega ei saa kuidagi nõus olla, kirjutasin tema seisukohtade suhtes oma blogisse mõned kriitilised kommentaarid, mille leiate siit: https://vooglaid.wordpress.com/2015/01/15/2720/ Muu hulgas tõin seal välja ka ühe saatelõigu , milles dr Naima Toomikas räägib abordiarstide seas harvanähtava aususega abordi tegelikust tähendusest. Siit saab igaüks aru, et tegu ei ole pelgalt pereplaneerimise või reproduktiivmeditsiini teenuse, vaid millegi eetiliselt määratult problemaatilisemaga. ​Günekoloogid teavad väga hästi, mida nad aborti tehes tegelikult teevad – sealt ka see õõnes tunne, millest dr Toomikas räägib ja millega ta 25 aasta jooksul ei ole ära harjunud.

Huvitav on märkida sedagi, et saate Uudis+ käigus läbiviidud küsitluse tulemuste kohaselt 64% kuulajaskonnast ei poolda hoolimata Laanpere propagandistlikest selgitustest alaealiste abordi vanemliku nõude tühistamist.

Siit nähtub, et ilmselt on meil tegu järjekordse perekonnavaenuliku seadusandliku projektiga, mis ei ole kooskõlas rahva moraalsete tõekspidamiste ja arusaamadega, vaid lähtub nö eliidi ideoloogilistest kinnisideedest ja pimedast püüdlusest talitada vastavalt sellele, mida mujalt ette öeldakse.

Mina püüan jätkuvalt seaduse menetlemisel silma peal hoida ja informeerin sellest ka Teid.

Tänan Teid veel kord, kui olete juba parlamendile oma seisukohta väljendanud – ent kui ei ole, siis palun, et teeksite seda võimalikult pea.

Ainuüksi see, kui parlamendi liikmed näevad, et nad sõidavad inimeste tõekspidamistest üle, on oluline. Ehk paneb see pikapeale kellegi südametunnistuse valutama ja aitab taas õigele teele.

Teid tervitades,

Varro Vooglaid