Mart Helme | Charlie Hebdo: alternatiivne vaatenurk

Mart Helme, suursaadik, EKRE
 

(TIINA KÕRTSINI)

Algatuseks: ma tunnen sügavalt kaasa Charlie Hebdo toimetuses hukkunute lähedastele ja kogu Prantsuse rahvale.

Aga – mõistusega olendina ei saa ma jätta tegemata mõningaid omapoolseid tähelepanekuid.

Kõigepealt. Ühtsusmarss, mille poliitikud emotsioone ära kasutades kokku kutsusid, oli klassikaline näide sellest, kuidas põhiteemalt tähelepanu kõrvale juhtida. Põhiteemadeks on aastakümneid aset leidnud massimmigratsioon ja ühiskonnas järjest süvenenud kultuurikonflikt. Valitsejad pöörasid selle aga väitluseks sõnavabaduse teemal.

Tegelikult on kultuurikonflikt

Kusjuures: iga poliitkorrektses Lääne-Euroopas kauem viibinu teab, kui silmakirjalik see on. Meenutagem vaid, kuidas mõni aasta tagasi mõisteti kõige kõrgemal poliitilisel tasandil hukka Muhamedi-teemaliste pilapiltide avaldamine Taanis, nimetades seda solvavaks moslemitele ning seesugusena lubamatuks ja ühiskonda lõhestavaks. Nüüd on needsamad poliitikud või nende mantlipärijad äkitselt võtnud diametraalselt vastupidise hoiaku.

Hoiak, mis pole aga muutunud, on see, et moslemeid ei tohi nende kvartalites ja lähinaabruses endiselt solvata jõulude pidamise ja sealiha söömisega. Niisugusel puhul tuleb korrale kutsuda korralik kristlikust traditsioonist juhinduv kodanik, mitte teda vägivallaga ähvardav moslem.

Me kõik teame ka, et Lääne-Euroopa maad, mis suuresõnaliselt nimetavad ennast õigusriikideks, ei tule tegelikkuses kuidagi toime moslemikogukondades leviva tüdrukute vägivaldselt abieludesse sundimisega, nende ümberlõikamise ja aumõrvadega. Ei saa sageli hakkama isegi politsei ja riigiametnike saatmisega oma elu elavatesse moslemite getodesse. Sõna- ja meelsusvabaduse garanteerimisest seal rääkimata.

Teiseks. Eespool kirjeldatud olukord paljudes Lääne-Euroopa riikides pole tekkinud ju üleöö. Tegelikult vastutavad selle ees kõik need Euroopa poliitikud, kes aastakümneid on jutlustanud multikultuursusest ja süüdistanud selle ohtudele tähelepanu juhtivaid inimesi äärmusluses. Eelkõige on kujunenud olukorras süüdi aga Euroopa vasakpoolsed ja liberaalsed erakonnad, kes on tõstnud multikultuurse propaganda ja elluviimise doktriini tasemele ja sildistanud kõik need, kes sellega nõus ei ole, foobideks, äärmuslasteks ja sallimatuteks. Siin sõna- ja meelsusvabadus ning vihakõnele seatud piirangud ei päde. 

Multi-kulti krahh

Kes külvab tuult, see lõikab tormi. Nüüd olemegi olukorras, kus doktrinäärselt moslemikogukondades lokkava kristlastevastase sallimatuse mahavaikimine ning Euroopa õigusruumi sobimatute julmade tavade praktiseerimine on kontrolli alt väljumas. Samuti nagu ka põlisrahvaste vastureaktsioon.

Kurta selle üle, et Prantsuse Rahvarinne on lubamatult populaarne, on lihtsalt jabur. Nagu on jabur seegi, kui Saksamaal jõudu koguvad immigratsioonivastased marsid kuulutada äärmuslaste manifestatsioonideks. Ja eks ole jabur seegi, kui Suurbritannia valitsuse muret selle pärast, et massiimmigratsiooni jätkumine ähvardab ka vana head Inglismaad sotsiaalsete vapustustega, üleeuroopalisel tasandil naeruvääristatakse.

Jabur on see kõik aga ühel väga lihtsal põhjusel: sest esitamata jäetakse küsimus – miks? Nimetatud küsimust ei saa aga esitada, sest aus vastus sellele oleks vasakliberaalsele doktrinalismile hävitav.

Kõige selle juures jääb õhku siiski veel üks otsustava tähtsusega küsimus: aga miks moslemid, kes on sageli oma asukohamaades juba mitmenda seal elanud põlvkonna esindajad, põliseurooplase seisukohast irratsionaalselt käituvad?

Vastus on jälle niisugune, mida ühe korraliku sotsi või liberaali kõrvad kuulda ei taha: moslemid käituvad niiviisi sellepärast, et nad põlgavad meid. Nad põlgavad moraalse koordinaadistiku kaotanud tarbijarahvast, põlgavad eluviisi, mis on loobunud igasugusest pühadusest, sealhulgas pühadest perekonnasidemetest, põlgavad ühiskonda, mis inimõiguste sildi all võitleb homoseksualismi, eutanaasia ja alaealiste abordiõiguse eest.

Nad peavad meie ühiskonda põrguks ja soovivad seda hävitada. Neil ei ole selleks kindlasti mingit õigust ega objektiivset õigustust. Aga kas ei peaks Vana-Euroopa praegu siiski oma „progressiivse inimkonna“ eestvõitleja rollis hetkeks peatuma ja küsima, kas pilt, mille Euroopa poliitikud aastakümnete jooksul ajupesu korras kokku maalinud on, väärib ikka üksnes kiidusõnu?

Ehk: kas me elame ikka kõigist mõeldavatest universumitest selles kõige paremas?

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/658120/mart-helme-charlie-hebdo-alternatiivne-vaatenurk