Priit Hõbemägi: Twitteri avangard
Juba siis, kui
ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias arutati ägedalt kooseluseaduse üle,
panin tähele, et omavahel vaidlevatele rühmadele on lisandunud uus
grupp. See sarnaneb intellektuaalse K-komandoga: ümberlükkamatute tõdega
hambuni relvastatud, purustavad nad igaühe, kellel on julgust arvata
midagi teisiti, kui “euroopalikud” väärtused ette näevad. Keegi pani
neile tabava hüüdnime “Twitteri avangard”.
Nende meetod on iseenesest lihtne – tekitada olukorrast primitiivne võrrand, mille ühel pool seisab “euroopalik väärtus” ja teisel pool selle seisukoha ülimuslikkus ükskõik millise teistsuguse, “mitte-euroopaliku” seisukoha suhtes. Euroopalikku väärtust ei tohi panna kahtluse alla, see on aksioom ega kuulu arutelu alla. Isegi siis mitte, kui aastasadade jooksul välja kujunenud väärtused satuvad vastuollu viimaste aastakümnete jooksul tekkinutega. Milline neist on “õige”, selle otsustab avangard.
Mul on paha olla, sest diskussioonist on saanud diktatuur. Neid, kes julgevad välja öelda teistsuguse seisukoha, saavad kohe peksa, sest avangardi jaoks on ajalehtede arvamusküljed kogu aeg avatud. Veel halvem on see, et mõned toimetused on loobunud diskussioonide tasakaalukast käsitlusest ja toetavad ainult ühte poolt (nagu oli selgesti näha kooseluseaduse käsitlemisel). Ja keskustelu tooni jälgides paistab silma, et eesmärk ei ole mitte selgitada, vaid sundida vastane jõuga taanduma, taguda ta maa sisse ja häbistada nii, et ta enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla. Twitteri avangard ei ole huvitatud kompromissist, vaid nõuab tingimusteta alistumist.
Ma ei arva, et Twitteri avangard oleks eesmärgiks seadnud Eestis valitsevate väärtuste ja mõtete maailma muutmise mägede ja orgudega kaetud maastikust lamedaks arhipelaagiks (laenasin selle väljendi ühest transgressiivsele kirjandusele pühendatud artiklist). Pigem on tegu teatud enesekontrolli kadumisega (mida meedia oma päevakajaliste kolumnide tellimustega tagant kütab) ning õhinapõhise tegutsemisega, mille eest pole kaitsutud ka väga hästi haritud inimesed.
Küll aga annab olukord selgelt märku: ühiskondlik diskussioon Eestis viibib pikaleveninud infantiilsuse seisundis ning neid, kes korvaksid kadunud Lennart Meri, Jaan Krossi või Enn Soosaare targa ja tasakaalustava rolli, olgu poliitikas, ühiskondlikus elus või avalikus arutelus, pole ühiskonnas juurde tulnud. Eelmise põlvkonna kadumisega tekkinud kultuuriline katkestus jätkub ikka veel.
Nende meetod on iseenesest lihtne – tekitada olukorrast primitiivne võrrand, mille ühel pool seisab “euroopalik väärtus” ja teisel pool selle seisukoha ülimuslikkus ükskõik millise teistsuguse, “mitte-euroopaliku” seisukoha suhtes. Euroopalikku väärtust ei tohi panna kahtluse alla, see on aksioom ega kuulu arutelu alla. Isegi siis mitte, kui aastasadade jooksul välja kujunenud väärtused satuvad vastuollu viimaste aastakümnete jooksul tekkinutega. Milline neist on “õige”, selle otsustab avangard.
Mul on paha olla, sest diskussioonist on saanud diktatuur. Neid, kes julgevad välja öelda teistsuguse seisukoha, saavad kohe peksa, sest avangardi jaoks on ajalehtede arvamusküljed kogu aeg avatud. Veel halvem on see, et mõned toimetused on loobunud diskussioonide tasakaalukast käsitlusest ja toetavad ainult ühte poolt (nagu oli selgesti näha kooseluseaduse käsitlemisel). Ja keskustelu tooni jälgides paistab silma, et eesmärk ei ole mitte selgitada, vaid sundida vastane jõuga taanduma, taguda ta maa sisse ja häbistada nii, et ta enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla. Twitteri avangard ei ole huvitatud kompromissist, vaid nõuab tingimusteta alistumist.
Ma ei arva, et Twitteri avangard oleks eesmärgiks seadnud Eestis valitsevate väärtuste ja mõtete maailma muutmise mägede ja orgudega kaetud maastikust lamedaks arhipelaagiks (laenasin selle väljendi ühest transgressiivsele kirjandusele pühendatud artiklist). Pigem on tegu teatud enesekontrolli kadumisega (mida meedia oma päevakajaliste kolumnide tellimustega tagant kütab) ning õhinapõhise tegutsemisega, mille eest pole kaitsutud ka väga hästi haritud inimesed.
Küll aga annab olukord selgelt märku: ühiskondlik diskussioon Eestis viibib pikaleveninud infantiilsuse seisundis ning neid, kes korvaksid kadunud Lennart Meri, Jaan Krossi või Enn Soosaare targa ja tasakaalustava rolli, olgu poliitikas, ühiskondlikus elus või avalikus arutelus, pole ühiskonnas juurde tulnud. Eelmise põlvkonna kadumisega tekkinud kultuuriline katkestus jätkub ikka veel.
See leht on trükitud EESTI EKSPRESSI internetiväravast
Aadress http://ekspress.delfi.ee/archive/article.php?id=70597545
0 kommentaari:
Postita kommentaar