RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 30. jaanuar 2015

Märdi Kelder: Kuidas me kasvatame põlvkonna ennast täis tõpraid

Enne kui ma alustan sellega, et ma peksan mähkmenuusutajatele reaalsusega piki vahtimist, siis pean oluliseks jagada teile, kuidas mina üles kasvasin. Ei mingit Ameerikalikku “Mu isa oli Türi lillelaadal hobune ja ema oli Kaika-Laine lehma lellepoeg”, vaid selline lihtne lugu: Ma ei käinud lasteaias, sest ema oli kodune ja sain oma maakodus esimesed 7 eluaastat vabalt mulda sisse süüa ja õnnelik olla. Mind on “kehaliselt” karistatud ühe korra. Olin oma toas põhimõtteliselt aatompommi lõhanud ja isa andis rihmaga mulle piki säärt. Kõik. Ei mingit “jalast kinni ja peksis vastu maad” lugu.
Nüüd siis asja kallale.
Põhimõtteliselt on meil selline seis, et Nõukogude kasvatus tegi meie vanematest(või vana-vanematest) sellised asjalikud masinad, millel on head ja vead. Hea on see, et mõni mees on kokk-kondiiter-keevitaja. Halb on see, et vanemad inimesed kipuvad arvama, et kui sa näitlejaks õpid, siis saab sinust näitleja ja kindlasti lähed teatrisse tööle. (See on lihtsalt näide. Ei ole vaja midagi välja lugeda) Ehk siis vanematel inimestel eksisteerib selline “Punktist A punkti B” mõtteviis.
Nüüd on nii, et vahepealne põlvkond on kasvatatud leebemas keskonnas. Minnakse punktist A punkti F, käides läbi B, C, D ja E. Ja nüüd on asi veidike hapu, sest nemad kasvatavad oma lapsi veel leebemalt ja võetakse ära õigus neid karistada. Nimelt võetakse vastu seadus mis teeb sellise nipernaadi:
“keelatud on igasugune lastevastane kehaline ja vaimne vägivald, sealhulgas alavääristamine, hirmutamine või ihuline karistamine.”
Ma ei ürita nüüd seda öelda, et kui laps su piimaklaasi meelega peotäie liiva viskab, peaksid sa talle klaasi pähe sodiks lööma ja ta keldrisse kinni panema ning teda seal kolm päeva alandamas käima. Ei. Ma tahan öelda seda, et see seadus on nii ekstreemne, et lapsed võivad varsti teha mida iganes nad soovivad.
Uus seadus ei kehti ainult neile, kes buduaari foorumis käivad ja küsivad, kas Cethyly-Chäthyly on ilus nimi. Ei. See tähendab ka õpetajaid. Nende pärast olen ma väga mures, sest juba praegu piisab sellest, et meesõpetaja müksab kogemata õpilast, õpilane ütleb, et tegu oli seksuaalse ahistamisega ja õpetaja karjäär on läbi. (Reaalne juhtum Eesti Vabariigis). Nüüd tähendab see seda, et kui õpetaja ütleb lause “Kes kontrolltöö ajal juttu räägib, saab kahe,” on tegu hirmutamisega, mis on seadusevastane. Ja kui keegi saabki halva hinde, on tegelikult võimalik seda tõlgendada kui alavääristamist. Läheb siis toreda nimega Kudily-Khädily kaebama, et õpetaja hirmutas ja seejärel alavääristas. Putsis. Otsi omale uut tööd, kõrgelt haritud pedagoog.
Kodus on asi õnneks suletud uste taga. Ma arvan, et kui laps tõesti aru ei saa, siis tutistamine on väga okei lahendus. Aga tuleb välja, et see on füüsiline vägivald, mis omakorda on
“nähtus, mis õpetab lapsele, et vägivald on heakskiidetud ja õige strateegia konfliktide lahendamiseks või selleks, et mõjutada teiste inimeste käitumist” 
Kas see peaks olema tulevikku vaatav visioon? Et kogu see tsiviilide surnuks tulistamine Afganistaanis on siiski taunitav ja ei ole lahendus?  Minu arust on siiski üks juhtivaid mõtteid maailmas just see, et kui nad seal liivasel maal ükteisele natuke peksa teevad, saadame RELVASTATUD väed sinna RAHU VALVAMA. Ehk siis võõrast maad terroriseerima. Ja kui sa endiselt, üritad mulle selgeks teha, et see on üllas ettevõtmine, siis mine lihtsalt munni. Ole loll edasi.
Kuidas siis last kasvatada tuleb? Ei tohi öelda sellist lauset: “Kui sa korralikult ei käitu, siis filmi vaadata ei tohi!” See on hirmutamine. “Kui sa korralikult käitud, siis võid filmi vaadata” See on siis korrektne viis, kuidas last kasvatada. Paraku, kui nüüd süveneda, siis annab see lapsele valikuvõimaluse. “Kui käitun, siis näen filmi…aga ma situn ikkagi meelega siia salatikaussi” Mida sa siis teha tohid? Me ei hirmuta, ei karista ei alanda… Sina kui lapsevanem ütled lihtsalt: “Oi, no nii küll teha ei tohiks. See pole viisakas!” Tore, mis?
Lõppkokkuvõttes juhtub see, et kasvab üles põlvkond lapsi, kes pole kunagi ühegi asja eest karistada saanud. Arvavad endast meeletult palju ning õiglust jääb igas olukorras üle, sest nad võivad teha mida nad tahavad. “No aga siin tulevad ju teised seadused mängu! Kui seadust rikuvad lähevad kinni!” ütleb alla keskmise mõtlemisvõimega netikommentaator. Sul on õigus, aga nad saavad siis esimese tähtsa õpetusena kriminaalkaristuse. See, et nende vanem neid lapsena varastamise eest tutistab, annab neile tingitud refleksi, et keelatud asju tehes võib midagi halba juhtuda.
Juba praegu koolitatakse Tartu Ülikooli magistriõppes välja katsetuskorras gruppi saamatuid õpetajaid, sest haridusteaduskond katsetab uut debiilset õppeprogrammi, kus õpetatakse võimalikult ümmargust tagasisidet andma ning kuidas laps ennast igas olukorras ülimugavalt tunneks. See, et mul oli hirm sitta hinnet saada MOTIVEERIS mind õppima. Aga ei. Mingil põhjusel läheme me selles suunas, et varsti ei tohi last rääkima õpetada, sest keel on viis inimest mõjutada.
Loodan südamest, et enne kui sadade õpetajate töökohad ohtu seatakse ja lapsevanemaid ahistama hakatakse, suudab keegi selle lollaka seaduse ära kaotada.
Annan võimaluse enda seisukohta kommentaarides avalikustada, mainides et siin blogis on “nagu küla koerale, nii koer külale” poliitika.
Kasutatud allikad: http://www.ohtuleht.ee/560972/uus-seadus-keelab-laste-karistamise
http://www.coe.int/t/dg3/children/pdf/EstonianQuestionAnswers.pdf

Allikas: https://martkoik.wordpress.com/2014/02/04/kuidas-me-kasvatame-polvkonna-ennast-tais-topraid/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP