RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 24. jaanuar 2015

MAAILMA VAADE: Ungari valikud Ukraina kriisi ajal ja nende ajendid

Tõnu Kalvet
Ungari „ootamatul“ käitumisel on kaks jalga: üks on rahvuslik, teine aga majanduslik. Seekord uurime „esimest jalga“.

„Uinuv mõistus sünnitab koletisi“ – selle Hispaania maalikunstniku Francisco Goya maailmakuulsa maali pealkirja võib maakeelde tõlkida ka nõnda: tihtilugu kardetakse ja ka taunitakse seda, mida ei tunta. See kehtib ka hukkamõistvate hinnangute andmise kohta Ungari idapoliitikale, eriti Ukraina-poliitikale.

Mis on siis pannud Ungari käituma Ukraina suhtes tõrjuvalt, Venemaa suhtes aga sõbralikult? Lühidalt öeldes kaks asjaolu: 1) soov kaitsta Ukraina võimu all olevaid ungarlasi ja 2) soov muuta oma majandus vähemhaavatavaks ja seeläbi parandada Ungari elanike eluolu. Kuna Ukraina on mõlema eesmärgi saavutamisel Ungaril teel ees, Venemaa aga toimib (on juba toiminud!) ustava liitlasena, siis ongi Ungari võimude kurss ajapikku muutunud Ukraina-vastaseks ja Venemaa-meelseks.

Ukraina võimu all on iidne ungarlaste ala

Ukraina kriisi süvenedes koondus Ungari võimude tähelepanelik pilk üha enam Ukraina läänepoolseimale piirkonnale – Taga-Karpaatia oblastile. Seal elab nimelt arvestatav hulk (eri andmetel 156 000–200 000) ungarlast, kellest üsna paljudel on ka Ungari kodakondsus. Ungarlased moodustavad Taga-Karpaatia elanikkonnast u 12%.

Ukrainas pelgavad üsna paljud, et Ungari kasutab ära Ukraina nõrgestatust ja hõivab Taga-Karpaatia. Seda kartust on väljendatud nii Ukraina ajakirjanduses kui ka poliitikute hulgas. Esmapilgul võib tekkida küsimus: „Kuidas see oleks üldse tehniliselt võimalik, kui ungarlasi on Taga-Karpaatia elanikest kõigest tosinkond protsenti? Mis jõuga saaks Ungari võimud minna ülejäänud 88% tahte vastu?“

Vastus on lihtne: lõviosa (vähemalt 75%) Taga-Karpaatia elanikest moodustavad russiinid, kellest omakorda lõviosa suhtub Ukrainasse pehmelt öeldes tõrjuvalt, Ungarisse ja ungarlastesse aga suure poolehoiu ja austusega.

Nii russiinid kui ka ungarlased on Taga-Karpaatia põlisasukad. Neil on seljataga vähemalt tuhat aastat kõrvutielamist ja ühiseid võitlusi. Nimelt kuulus praeguse Taga-Karpaatia ala X sajandist kuni Esimese maailmasõja lõpuni ja taas aastail 1939–1944 Ungari Kuningriigi koosseisu. Ukrainaga ei olnud kummalgi rahval midagi ühist kuni Teise maailmasõja lõpuni, mil Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu vahelise kokkuleppega 25. novembrist 1945 loovutas esimene selle ala viimasele.

Esimese maailmasõja lõpetanud Trianoni rahulepinguga 4. juulist 1920 määrati nüüdse Taga-Karpaatia ala Tšehhoslovakkiale. Põliselanike arvamust ei küsitud, ala kuuluvuse osas mingit rahvahääletust ei korraldatud, kuigi ungari ja russiini haritlaste eestvõttel oli kogutud rahvahääletuse taotlusele lühikese ajaga vähemalt 35 000 toetusallkirja.

Ungarlaste ja russiinide tasalülitamine jätkus nii Tšehhoslovakkias, Nõukogude Liidus kui ka – alates 1991. aastast – iseseisvas Ukrainas. Russiinide Ungari-meelsuse mõistmiseks piisab siinkohal ainult kahe tõsiasja meenutamisest: 1) Ungari võimud on alati pidanud russiine omaette rahvuseks, Nõukogude võim ja hiljem Ukraina võim peab neid aga ikka vaid ukraina rahva hõimuks (võrdluseks: eraldi rahvuseks peavad russiine ka näiteks Poola, Tšehhi, Slovakkia, Serbia, Horvaatia ja Venemaa); 2) Ungari võimu all olles russiinide haridus- ja kultuurielu arenes, omakeelseid koole tuli üha juurde, Nõukogude ja Ukraina võimu all aga taandarenes ja russiinikeelsed koolid suleti.

Nii russiine kui ka ungarlasi solvas hingepõhjani, kui 2002. aasta 15. märtsil andis toonane Ukraina president Leonid Kutšma postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse omaaegsele Karpaadi-Ukraina juhile – Augustin Vološinile (1874–1945). Nimelt oli Vološini korraldusel kästud koonduslaagrisse paigutada kõik russiinid, kes end ukrainlaseks ei pea. (Lõviosa russiine ei teinud seda toona ega tee praegugi.) Karpaadi-Ukraina valitsuse hoiak oli negatiivne ka Ungari ja ungarlaste suhtes. 15. märtsil 1939 loodud riigikese eluiga jäi aga ülilühikeseks – juba samal päeval olid kohal Slovakkia väed, päeva-paari pärast omakorda Ungari väed ja 18. märtsil, pärast Ungari–Slovakkia relvakonflikti, lakkas Karpaadi-Ukraina olemast.

„Iseenesestmõistetavalt“ ei küsitud kummaltki Taga-Karpaatia põlisrahvalt ei 1945. ega 1991. aastal, kas ta ikka tahab elada (Nõukogude) Ukraina võimu all.

               
               Lääne-Ukraina haldusjaotus. www.nationsonline.org/oneworld

Ungari taotleb Taga-Karpaatiale autonoomiat

„Karpaatia regioonis elavatel ungarlastel on õigus topeltkodakondsusele, kodanikuõigustele ja autonoomiale,“ ütles 2014. aasta  mais, pärast taas ülivõimsalt võidetud parlamendivalimisi oma programmilises kõnes Ungari peaminister Viktor Orbán. Ta rõhutas, et just seda Ungari valitsus tekkiva uue Ukraina juhtidelt ootabki.

Orbáni sõnade ajendiks oli mure rahvuskaaslaste olukorra pärast, kuna pärast 2014. aasta veebruarikuist võimuvahetust Kiievis ei olnud Taga-Karpaatia ungarlaste ega russiinide olukord põrmugi paranenud. Pigem vastupidi. Näiteks üks esimesi Ukraina uue võimu ettevõtmisi oli tühistada seadus, mis oli taganud ungari, russiini ja rumeenia keelele Taga-Karpaatias regionaalkeele staatuse.

Taga-karpaatlastele ja Ungari valitsusele tekitasid muret ka äärmusrühmituse Parem Sektor salkade „karistusretked“ ungari enamusasustusega aladele, millega taheti kohalikke ungarlasi „võõrutada Ukraina-vastastest mõtetest“. Ungari välisministeerium väljendas toona selle vastu ägedat protesti, esinedes Taga-Karpaatia mõlema põlisrahva kaitsjana. Kui 2014. aasta mais võtsid relvastatud isikud aga Ukrainas pantvangi ühe ungarlase, asus Ungari sõjaväe terrorismivastane üksus otsima teda seal juba oma käel.

Ukraina ja Ungari suhted pingestusid veelgi 2014. aasta suvel, kui Ukraina võimud kuulutasid välja osalise mobilisatsiooni ja riigi idaosas käivasse sõtta saadetavate hulka võeti ka Taga-Karpaatia ungarlasi. Ungari võimud avaldasid selget rahulolematust selle otsusega, taga-karpaatlased ise korraldasid augustis aga lausa massimeeleavaldusi.

Taga-Karpaatia reservväelaste väljaõpe on olnud nimelt Ukraina riigi olemasolu kestel nii kehv, et nad ei oleks väljaõppinud Vene sõjaväelastele ja palgasõduritele tõsiseltvõetav vastane. Pigem kahuriliha. Ukraina võimudele pandi pahaks sedagi, et need ei vaevunud kodumaale tooma välismaistes kriisikolletes viibivaid, väga hea väljaõppega Ukraina rahuvalvajaid, vaid lükkasid ette hoopis nõrga ettevalmistusega tavakodanikud.

Valimismängud ungarlaste tasalülitamiseks

Pinget Ungari–Ukraina suhetesse on lisanud ka Ukraina keskvõimu käitumine Taga-Karpaatia ungarlastega valimistel.

Nimelt pettis Petro Porošenko sealseid ungarlasi, kui oli veel presidendikandidaat. 2014. aasta 1. mail Ungvári (=Užgorodi) linnas allkirjastas üks kahest ungarlaste mõjukast poliitilisest esindusorganisatsioonist, Taga-Karpaatia Ungari Kultuuriliit (TKUKL), koostööleppe Porošenkoga, milles lubas viimast toetada presidendivalimistel. Vastutasuks lubas Porošenko sellessamas leppes, et tagab ungarlaste esindajale koha parlamendis.

Kui selgus, et parlamendivalimised (toimusid 26. oktoobril) peetakse siiski vana valimiskorra järgi, taotles TKUKL riigi keskvalimiskomisjonilt, et Taga-Karpaatiasse loodaks üks selline valimisringkond, mis toimiks majoritaarse valimissüsteemi järgi ja arvestaks ungarlaste huve. Komisjon lükkas taotluse aga tagasi, põhjendades seda muu hulgas sellega, et majoritaarsete valimisringkondade piire valimisprotsessi ajal muuta ei tohi.

Seepeale sekkus kohe Ungari valitsus, nimetades toimunut kahetsusväärseks ja Taga-Karpaatia ungarlaste õigusi rikkuvaks. Valitsus teatas, et Ukrainas valitsev olukord, kus vähemusrahvuste õigused ei ole tagatud seaduste ega poliitiliste lubadustega, on rahutust tekitav. TKUKL omakorda teatas, et kaebab Ukraina Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Porošenko suutis pinge ajutiselt maandada, käskides TKUKLi esindajale, Taga-Karpaatia oblastinõukogu aseesimehele László Brenzovicsile anda oma partei valimisnimekirjas 62. koha. See pidi tagama kindla parlamenti saamise. Ja tagaski: 10. novembril 2014 kohtus Brenzovics peaminister Orbániga juba Ukraina parlamendiliikmena.

Valimisringkondade piire oli muudetud – ungarlaste kahjuks – juba Viktor Janukovõtši valitsusajal. Enne 2012. aasta parlamendivalimisi muudeti 73. valimisringkonna piire (ungari valijad on seal alati enamuses olnud) nii, et arvuka ungari elanikkonnaga Beregszászi (=Beregovo) rajoon poolitati kahe valimisringkonna vahel, kus kummaski ei ületanud ungari valijate osakaal 33,6%. Nii välistati ungari kandidaadi võidušansid ja tagati sissepääs oblasti asekubernerile Ivan Buškole.

2012. aasta valimistel ungarlased oma parlamendisaadikuta siiski ei jäänud. Selle sai Regioonide Partei nimekirjas kandideerinud István Gajdos – Taga-Karpaatia ungarlaste teise mõjuka poliitjõu, Ukraina Ungarlaste Demokraatliku Partei (UUDP) juht, kellele anti kindla parlamentipääsu tagav 72. koht.

Ungarlaste väljatõrjumise alguseks poliitelust võib pidada eelmise kümnendi keskpaika. Näiteks ei 2006. ega 2007. aasta (proportsionaalse korra järgi peetud) valimistel ei leidunud neile üleriiklike parteide valimisnimekirjas ainsatki parlamentipääsu võimaldavat kohta. Kõigil enne seda toimunud valimistel oli valimiskord ja -ringkondade piiri kulgemine taganud selle, et vähemalt üks ungari kandidaat osutus ikka valituks.

Muide, Brenzovics ütles ajakirjandusele 2014. aasta septembris, pärast Porošenko partei valimisnimekirjas parlamentipääsu tagava koha saamist, et TKUKL ei loobu oma hagiplaanist ikkagi.

Plaan: russiini-ungari konföderatsioon

Ungarlaste ja ka russiinide autonoomiataotlus tugineb kahe, 1991. aastal peetud rahvahääletuse tulemustele. Nimelt küsiti 1991. aasta 1. detsembril Taga-Karpaatia elanikelt, kas nad soovivad oblastile autonoomiat, Beregszászi rajooni elanikelt aga, kas nad soovivad ungari valimisringkonna loomist. Esimesele küsimusele vastas jaatavalt 78%, teisele aga 81,4% osalenutest. Kuna samal päeval peeti ka Ukraina iseseisvusreferendum ja presidendivalimised, siis oli osavõtt väga aktiivne ja väljendas Taga-Karpaatia elanikkonna tahet ilmekalt.

Ukraina võimud kuulutasid toona mõlemad kohalikud rahvahääletused õigustühiseks. Ainus mööndus, mis Taga-Karpaatia põliselanikele tehti: lubati rajada vabamajandustsoon.

Mõlemad põlisrahvad peavad toonaseid referendumeid aga oma autonoomiataotluste õiguslikuks aluseks praegugi. Olles kogenud keskvõimu soovimatust nende vajadusi rahuldada, töötasid mõlemad välja ühise haldusüksuse kava. Selle nimeks saaks Taga-Karpaatia Russiinide ja Ungarlaste Regionaalne Konföderatsioon. Võim jaguneks seal russiinide ja ungarlaste vahel võrdselt. Russiini enamusega ala pealinnaks saaks Munkács (=Mukatševo), ungari enamusega ala omaks aga Beregszász. Seadusandlik võim kuuluks ühisparlamendile – Ungari-Russiini Rahvuskogule.

Konföderatsioonikava loojate peamised põhjendused on järgmised:
1) ungari enamusasustusega osa luuakse autonoomse oblastina Euroopa Liidu regionaalpoliitika raames (märksõna „regioonide Euroopa“);
2) Taga-Karpaatia ungarlaste autonoomne oblast oleks üheaegselt sillaks Ukraina ja Ungari, Ukraina ja NATO ning Ukraina ja Euroopa Liidu vahel;
3) kõnealune autonoomne üksus võib muutuda piirkonna majanduse eestvedajaks.

Plaani ilmsikstulekul (2013. aastal Taga-Karpaatia internetiväljaandes Tribuna) puhkes Ukraina ajakirjanduses äge vaidlus, mille käigus seda autonoomiakava enamasti tauniti, vaikides samas maha selle õigusliku aluse – kaks 1991. aasta rahvahääletust. Ukraina keskvõim on katsunud autonoomiakavast võimalikult kaua vaikides mööda minna, peljates sellele „liigset reklaami“ teha ja ühtlasi Ukraina–Ungari suhteid tunduvalt halvendada. Ungari seevastu on osutanud russiinidele nende taotluste lihvimiseks ja levitamiseks abi, näiteks lubanud korraldada Ungaris teemakohaseid üritusi.

Taga-Karpaatia elanike suurenev mõju Ungari poliitikale

Taga-karpaatlased mõjutavad Ungari riigi poliitikat viimastel aastatel üha rohkem: neil on (topelt)kodakondsus ja seetõttu ka (topelt)valimisõigus. Topeltkodakondsust lubav seadus võeti Ungari parlamendis vastu 2010. aasta mais (hääletustulemus: 344 poolt, 3 vastu ja 5 erapooletut) ning jõustus 2011. aastal. Põhjendus: moraalne toetus ungarlastele, kes mingil põhjusel on ajaloo jooksul sattunud elama väljapoole praegust Ungari riiki. Topeltkodakondsuse taotlejal tuleb esitada tõend selle kohta, et ta ei ole kohtulikult karistatud, ning tõendid ungari päritolu (arhiiviväljavõte, mis tõendaks lähisugulaste sündi endisel Ungari alal) ning ungari keele oskuse kohta algtasemel. Sel moel kodakondsuse saanu ei pea kolima Ungarisse. Vastupidi, seaduse loojad eeldasidki, et enamik topeltkodanikke jääb elama oma asukohamaale, eriti kui selleks on mõni Ungari naaberriik.

Tänavukevadise seisuga oli Taga-Karpaatia elanike hulgas selliseid topeltkodanikke hinnanguliselt u 70 000. See arv pärineb sealsetelt ungari organisatsioonidelt. Täpset arvu ei teata, kuna Ungari võimud ei kipu seda avalikustama.

Peamine kaalutlus topeltkodakondsuse taotlemisel on Taga-Karpaatia elanikel küll majanduslikku laadi (topeltkodakondsus laseb neil vabalt liikuda ja töötada Euroopa Liidus), kuid vähetähtis ei ole ka soov mõjutada poliitikat. Seetõttu on Ungari poliitjõud vägagi sunnitud arvestama nii Taga-Karpaatia kui ka teiste Ungari naabermaade ungarlaste meelsusega. Kuna Ungari naaberriikides elavate ungarlaste (ja mitte-ungari päritolu Ungari kodanike) isamaalisus on keskmise Ungari ungarlase omast suurem, siis koguvadki mainitud piirkondades tavakohaselt suurima häältesaagi peaminister Orbáni juhitav Noorte Demokraatide Liit (ungari k lühendatult FIDESZ) ning rahvuslaste erakond Parema Ungari Nimel (ungari k lühendatult Jobbik).

Mõlema partei poliitikud „hoiavad kätt aja pulsil“ Taga-Karpaatias(ki): käivad seal tihti valijatega kohtumas ja korraldavad muid üritusi. Jobbiku nimekirjast Euroopa Parlamenti valitud Béla Kovácsil oli kuni 2014. aasta septembrini Beregszászis oma kontor ja heategevusfond. 1. oktoobril teatasid aga Taga-Karpaatia internetiväljaanded, et oblasti prokuratuuri nõudel oli kohus Kovácsi esinduse sulgenud. Prokuratuur süüdistas Kovácsit sekkumises Ukraina siseasjusse ja separatistlikus tegevuses. Taga-Karpaatia topeltkodanike mõju Ungari poliitikale see kohtuotsus aga ei kahanda. Pigem vastupidi. Tuntava osa neist moodustavad isikud, kes olid saanud Ungari kodakondsuse juba enne topeltkodakondsust lubava seaduse sündi, ent hoidnud alles ka oma Ukraina passi.

Olukorda komplitseerib oluliselt asjaolu, et Ukraina seadused topeltkodakondsust ei luba. (Seda vaatamata sellele, et Ukraina uue režiimi võtmepoliitikute hulgas on palju Ukraina–Iisraeli kodakondsusega isikuid.) Seetõttu nõuavadki Ungari võimud eesotsas peaminister Orbániga Ukrainalt Taga-Karpaatia asukatele topeltkodakondsuse lubamist nii visalt.

Parim pingemaandusviis antud olukorras on järgida „regioonide Euroopa“ põhimõtet: lubada rajada Taga-Karpaatias russiinide ja ungarlaste konföderatsioon. Vastasel korral ei ole Ukraina võimudel põhjust imestada, kui see ala eraldub riigist täielikult. Tasub meenutada, et nimekas Itaalia geopoliitikaajakiri Limes ennustas juba 2009. aastal – siis, kui Ukraina kriisist ei olnud veel lõhnagi! – , et pingete kasvades laguneb Ukraina (vähemalt) kolmeks osaks. Kas Ukraina juhtkond oskab sellest vajalikud järeldused teha või mitte, näitab juba aeg.





Tõnu Kalvet
on ungari keelt oskav ajakirjanik ja tõlkija, ajalehtede Rahvuslik Teataja ja Eesti Maleelu peatoimetaja.

Allikas: http://www.maailmavaade.ee/nr-24/ungari-valikud-ukraina-kriisi-ajal-ja-nende-ajendid

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP