Jüri Kukk: Eestimaa Anno Domini 2030

"Must stsenaarium..."Suur Rahu" tuli hinge...

Ma sõidan bussiga maale, oma lapsepõlvekoju. Rahvast on vähe: üks lapseootel noorepoolne eestlanna, šokolaadikarva poisike kõrval, temast tagapool ka mustanahalist naist, kes vestlevad üle bussi mingis võõras keeles. Suahiili keel, nii palju ma vist Aafrika keeltest juba jagan. Aeg-ajalt ütlevad Eesti tüdruku kohta midagi halvustavat, nimetavad vist hooraks. Bussijuht, araablane, hääldas minu peatusenime kuidagi omamoodi, Alarahu kõlas justkui "Allahu Akbar!" Mis ma ikka pahandan, olen ju tolerantne eestlane, need on meie inimesed ju!
Ainult et kunagine kodutee on tundmatu — võsastunud põllud kõrvuti värskete raielankidega. Mõne talu juures näen vanemaid eesti inimesi, teiste juures jooksevad ringi pisikesed neegrid, aga tegevust on vähe. Kindlasti ei tehta siin ka mingit Kauni kodu konkurssi — kus sa neid kauneid kodusid enam leiad? Majade ümber on omaalgatuslikud prügimäed. Meenub Hassan, kellele ma õpetasin prügi sorteerimist, aga see nahk sokutas ikka põõsasse, kui ma selja keerasin!
Pole jah siin ammu käinud! Kuigi aastaid juba 70 saamas, siis penskar ma pole. Praegu polegi sellist asja nagu pensionipõlv, töötame kõik surmani. Hea, et mu ameeriklasest tööandja mulle kaks vanuritele mõeldud lisapuhkuse päeva välja andis, muidu ma poleks saanudki kodukanti sõita. Või mis ta nüüd enam kodu on...
Maha lähen poe juures. Veel viis aastat tagasi istusid siin noorepoolsed mehed, nüüd on vaid vanemad mooramaa mehed järel, joovad lahjat õlut. Nad vahivad mind imelikult, justkui küsides, miks see valge mees siia meie külla tuli. Mu suust lipsab "Tere!", aga parandan ennast kohe: "Hi, people!" Inglise keelt nad ikka pursivad. Küsin, kas mõni eestlane veel poe juures ka käib. "See Leo käib hommik, rohkem ammu keegi ei näeb!" Selline oleks nende jutu otsene tõlge eesti keelde inglise keele segust mingi Aafrika keelega. Uurin, kuhu on jäänud nooremad mehed. "Kõik on ära sõitnud, kesTallinna, aga peamiselt ikka Rootsi, see on rohkem kodumaa! Siin külas, kuhu Rõivas meid tõi, pole ju midagi, ei tööd ega valgeid naisi!" Nii kõlaks keelekorrektuuri ja tõlke läbinud jutt eesti keeles.
Viimaks küsin oma kodutalu järele. "Ah selle põletasid M`Bwana poisid juba kaks aastat tagasi maha. Mis sa sinna lähedki, kõik võssa kasvanud!" Ega ma lähegi, buss on otsa ümber keeranud ja sõidab peatusesse. Ostan Muhhamadi käest tagasipileti, kuulan tema imestavat mula ja me sõidame koos karja käratsevate tõmmude lastega linna poole. Olen nüüd kindel, et enam ma kodukülla ei tule. See pole enam minu koduküla ega kodumaa...
Veel mõtlen, et kui ma saaksin Euroopa Liidust väljasõiduloa, siis jätaks kõik kus see ja teine ja sõidaks Baikali äärde vanaduspõlve veetma. Hiinlased olevat kuulu järgi vanade inimestega üsnagi sõbralikud..."

Allikas: Kaie Leppmaa, Facebook