Kus need kutsumata külalised õieti välja ilmusid

HEINO HARJU,      22. July 2015

Aafrika oli ja on nagu pigitünn, mille ees oli varem Liibüa-Gaddafi punn. Punn oli korralik, riigipiir oli korras. Mitte nagu Eestil.

Elu Gaddafi riigis oli väga hea. Parem kui Eestis. Parem kui üheski EL riigis. Seetõttu need, kel oli siiski õnnestunud  riiki sisse vingerdada, jäid kohapeale ega roninud Euroopa poole edasi. Kuigi riik hoolitses ennekõike oma elanike eest ega nuumanud kutsumata külalisi maksumaksja arvel nagu EL riigid, Eesti kaasa arvatud. Mis “tulnukatele” ei meeldinud.

Kord oli majas, pätid kinnimajas. Mitte nii nagu Eestis. Isegi kutsumata külaliste kogunemiskohtades (slummides) oli võim Gaddafi politsei käes ja sealsed krimkad pandi kiiresti karistust kandma. Mitte nagu Rootsis ja mitte nagu – kuulduste järgi – ka Vaos. Mis kutsumata külalistele loomulikult ei meeldinud.

Mõnikord pisteti kogemata ka mõni aus mees pulkade taha. Nagu Eestiski on juhtunud. Opositsiooni kiusati ka taga. Kuulduste järgi rohkemgi kui Eestis.

Raha oli neil kõva. Kulla alusel. Kutsutigi kulddinaariks. See ei meeldinud sugugi katteta, nn. lepalehe-rahadele, dollarile, eurole, naelale....

Siis hakkasid kutsumata külalised mässama, kohalike rahakoti peale saamist nõudma. Küllap tehti ka „leninit“, sest egas lepalehedki kuldrahaga rahul ei olnud.

Kohe pärast mäsu algust jooksid USAkad ja prantslased mässajaid toetama. Vastasel korral oleks see mäsu väga lühikeseks jäänud. Nendega seotud riigid hakkasid samuti „demokraatia eksportööre“ toetama. (Seda sõda põhjendati ju vajadusega viia demokraatia Liibüasse).

Täna on siis olukord Liibüas radikaalselt muutunud. Tapetakse sadu kordi rohkem kui Gaddafi ajal. Jube vaesus igal pool. Mistõttu sinna tulnud „rikkama maa otsijad“ hakkasid kohe Euroopa poole edasi liikuma. Nad ju nagunii „istusid kohvri otsas“. Kusjuures neile tuleb lõunast hulgakaupa lisa. Ning ka paljud liibüalased ise katsuvad põrgust minema pääseda.

  

Ja ongi Vahemerel pilt, mida me näeme. Põgenikevool põhja poole. Ning Euroopa riikide ees ränkraske küsimus – mida nendega teha.

Õige oleks, et supi sööksid ära selle kokkukeetjad – need, kes Liibüa-Gaddafi punni Aafrika-tünni eest lahti kangutasid ja selle sisu jooksma lasid. Riikidest kõigepealt muidugi USA ja Prantsusmaa. Isikutest need, kes seda sõda kõige rohkem toetasid.

  

Seega Eestis peaksid need kõrgemalseisjad, nn. „liidrid“, k.a. arvamusliidrid, kes Liibüa sõda ja Gaddafi tapmist kiitsid, võtma igaüks oma majja vähemalt kümme põgenikku. Ning tavakodanikud, kes sama tegid, oma korterisse vähemalt ühe.

Ja ärgu hakaku nutulaulma, et „me ei osanud seda ette näha…”. Loll sai ju isegi...

Allikas: http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=25220