Kaljuranna pluss ja kaks miinust
Moskvas nii popi Marinochka ning Washingtoni kuluaarideski peamiselt venelasena promotud suursaadik Kaljuranna, neiuna Раевская, välisministriks määramise asjaolude ainuke pluss on, et ta kandidatuuri ei pooldanud võimupartei juhatuse üks liige ja et ministrikandidaadi vastaseks oli just Lang, kes ise oli kunagi samas ametis, kuigi kõigest 3 kuud.
Ent see-eest oli Rein Lang kättpidi EV välispoliitikas järgmise 9 aasta kestel — tõsi, ajapikku üha tähtsusetuma mõjuisikuna — ja seda tankisti abil. Tema tankistiks oli Urmas Paet, kes varsti ise mõjuisikuks sai, teostades kogu ametiaja talle käs(ik)una asetatud funktsiooni — idapiiri reformi, mis EV põhiseaduse ja õigusliku järjepidevuse väsimata pooldajate rõõmuks ei ole ikka veel õnnestunud.
Kahjuks on Marina Kaljurand lubanud senist ( parteilist ? ) välispoliitikat, seega ka piiri-reformi jätkata, nagu siinne võimuladvikki eeldab. Ehkki THI peasoosik ministriks oli keegi muu — paadanud euroimperialist Jüri Luik, m.n. Gavrilov, ja peavoolu-vaatlejad enamikus samuti lootsid muud, kas Paeti või vähemalt Kalda naasmist Brüsselist. Kummati ei maksa selle jmt seiga tõttu Marinochka shokolaadipoiste valitsusse tulekut tõlgendada partokraatide taandumise märgina... Aga mingiks märgiks see partokraatia käekäigust ometi on.
Ennäe siis vaatleja Anvar Samosti, IRL, hüüatust: milleks meie valitsusele parteitu minister!? ajalehes Põhjarannik 19.7.2015 》 http://pr.pohjarannik.ee/?p=
Maailmapiltide erinevuses, rääkimata siis piirireformi seisukohast puudub veneasjatundjal Kaljurannal ja monofunktsionaalsel Paetil vahe ( mida võib toonitada kummagi elukogemusliku kattumuse näitega: kui üks oma ema sõnul kõnelevat aeg-ajalt narva keelt, siis teine olla poisipõlve suved veetnud oma Narva-vanaema juures... )
Küll on Paeti kõrvalejätt täiendavaks kaaluvihiks tõestuste peagi laeni kerkivas kuhilas, et oravapartei rajaleidjad jm algusaja-autoriteedid — Reinust Andruseni ja Siimust Igorini — parteieliidist tänaseks välja on praagitud ning et vargsi ka Jürgeni erandlikku elumist meeles pidades võib tõdeda: valitsuspartei on nüüdsest täielikult ja segamatult Nilssoni-nimelise broilerisovhoosi asedirektori juhtida...
Niisiis Marinochka pigem pole, kui et oleks positiivne ( + ) üllatusmuna. Aga aadet ega lootust matta eal ei või!
Ent isegi, kui ta päris jäägitult ei liibu partei ja/või protokraatliku süsteemiga, on piirilepete uutmise küsimus Eesti praeguse võimuladviku ja parlamendi-koosseisus selge ülekaaluga ette ära otsustatud, nii et vastuseid ses Eesti jaoks ülitähenduslikus küsimuses tuleb edaspidigi oodata eeskätt Moskvalt, so Putinilt.
Ja mis vastab meile Putin? 》 http://isekiri.blogspot.com/
Holger Kaljulaid
0 kommentaari:
Postita kommentaar