Toomas Lepp: kõik viitab sellele, et süljetopsiks muudetud Kreeka ohverdati ülemaailmse finantsstabiilsuse tagamiseks
Keskpäevased meeleavaldused Ateena tänavatel
Foto: Madis Veltman
Kreeka
on muutunud taustsüsteemiks, sündmused seal peegeldavad tegemisi meil
ja Euroopas. Hullem on see, et Kreeka on muutunud süljetopsiks - tema
suunas sülitavad valitsused ja nendega kaasajooksvad kommentaatorid.
Enamik tunduvat teadvat, et kreeklased on laisad ja võtnud võlgu, mida nad maksta ei suuda. Tegelikkus on teistsugune. Niisugune, millest Eesti valitsus ja president midagi teada ei taha. Samas härra Sesteril ja härra Rõivasel oma repertuaari ei ole - Euroopa kooris teist häält lauldes püüavad nad püüdlikult viisi pidada.
Hiljuti näitas Soome Rahvusringhääling ja ka Tallinna TV Harald Schumanni dokfilmi "Troika jälil". See film on eriline seepärast, et seal selgitati põhjalikult Kreeka sündmuste tagapõhja ja näidati, kuidas ja kelle huvides Troika – Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja IMF - mängu Kreekas juhtinud on.
Lugu, mille räägib Schumann oma filmis, on aga niivõrd hea, et pean vajalikuks seda suuremale ringile tutvustada.
Film "Troika jälil":
Kreeka kriisi põhjus on selles, et aastakümneid kulutasid Kreeka valitsused rohkem kui raha eelarvesse laekus, kuigi võlg oli niigi suur, sai riik eurotsooniga liitudes (kurikuulus pank Goldman Sachs aitas muuseas koostada libaaruandeid Kreeka Maastrichti kõlbulikkuse kohta) hoogu ja poliitikud lõid oma toetajatele tuhandeid uusi töökohti ja rahastasid suurprojekte – (ainuüksi Ateena olümpiamängude kulu oli 7 miljardit eurot) laenude abil, mida Euroopa pangad ka kõhklematult andsid. Veel rohkem raha kulus relvastusele. Ühe elaniku kohta kulutab see NATO riik relvastusele enim maailmas (sellest Eesti valitsus ei räägi). Prantsuse ja Saksa relvatootjad teenisid miljardeid, kui müüsid kreeklastele sõjatehnikat – tihti ka altkäemaksude abil. Saksamaa ja Prantsusmaa võitsid sellest, et Kreeka mattus üha rohkem võlgadesse. Aga kui Kreeka 2010. aastal pankroti servale jõudis, ei tahtnud Saksamaa ega Prantsusmaa oma pankade vastutusest kuuldagi.
Kui Euroopa soov oleks olnud tõesti Kreekat aidata ja Euroopa majandust stabiliseerida, siis, oleks tulnud kohe Kreeka võlga kärpida/restruktueerida.
Troika destabiliseeris majandust, nemad tekitasid ületamatu võlaprobleemi ja pöörasid Euroopa riigid üksteise vastu. See läheb Euroopa ajalukku kõige suurema kahjutekitamisena. Tundub, et Euroopa Komisjoni esimees teab, mida teha, aga tema (Junckeri) probleem oli, et ta teadis, mida tegelikult teha, aga ta teadis ka seda, et kui ta seda teeb, siis ei jää ta enam võimule. Niisiis on Kreeka probleem ka EL võimu ja juhtimise probleem.
Juba enne 2008. ja 2010. aastat oli Kreeka poliiteliit - nii kristlikud demokraadid kui ka sotsiaaldemokraadid - rahandussektoriga ülimalt läbi põimunud. Kreeka poliitikute ja rahandustegelaste vahel oli lausa faustlik kokkulepe – meie laseme teil tegutseda ja vastutasuks maksate meile väikese osa oma tulust riikide rahastamiseks. Kui kriis neile ootamatult saabus, polnud poliitikutel moraalset auoriteeti ega analüütilist võimekust, et pankurid lihtsalt välja visata.
Teadsid, aga teesklesid
Targad inimesed teadsid Brüsselis, Berliinis ja Frankfurdis juba 2010. aasta mais, et Kreeka ei maksa kunagi oma võlga tagasi. Need inimesed aga teesklesid, et Kreeka valitsus pole maksujõuetu, vaid et tegemist on ajutise likviidsusprobleemiga. Maailma suurim laen anti maailma maksujõuetumale riigile teeseldes ja vanu laene pikendades. See sulges Kreeka igavesse võlga, mida on võimatu tagasi maksta. Nii pöörati ka Euroopa riigid üksteise vastu.
Nende riikide töötajad ei saanud aru, et selle asemel, et pöörata tähelepanu oma riigi arengule, anti Kreekale sadu miljardeid. Kuid oluline on see, et tegelikult ei jõudnud see raha kreeklasteni, sest see raha anti pankuritele (ca 80 protsenti kogu laenusummast, üle 300 miljardi euro), millest suurem osa läheb Saksa ja Prantsusmaa pankadele. Poliitikud ja pankurid valetasid – nad ütlesid, et raha läheb kreeklastele, et nad hoidsid ära pankroti, aga oma riigis ütlesid, et kreeklased on laristajad.
Valetatud on ka Eestis, kus võimueliit päev päeva kõrval arvab, et neil on õigus kreeklastele ette kirjutada nende majanduslikku ja poliitilist käitumist. Tegelikult pole Eesti ametnikud andnud ühtegi ideed, mida teha, et olukord kõigile osapooltele paraneks, korratakse vaid EL juhtide monotoonset riimi, et Kreeka peab end ise päästma. Mõned päevad tagasi pidi sekkuma USA (Obama ja Ley), sest EL juhid varjavad edasi enda juhtimisvigu, lootes säilitada võimu juurde jäämise - võlgu korstnasse kirjutades nad tunnistaksid enda tehtud vigu (Lagarde), aga et võlad tuleb ümber struktureerida ja Kreekat aidata, on ka USA nõue.
President Ilves tuletas hiljuti meelde, et Itaalia (NATO) hävitajad ei tule meile appi, kui me põgenikesse halvasti suhtume. Huvitav, kas Kreeka hävitajad ka ei tule appi, kui me kreeklasi solvame ja mõnitame (Sester annab Kreekale viimaseid tähtaegu, meedia nimetab rahvahääletust populismiks – kuhu siin solidaarsus jääb?)
Minu arvates ei ole Eesti meedia toime tulnud oma põhiülesandega – rääkida ilustamatult tegelikkusest, rääkida rahvale tõtt. Rahvas peab teadma neid põhjusi, miks tekkisid Kreeka võlad – ja need ei ole tekkinud Tsiprase ega Varoufakise süül. Rahvas on praegu oma valitsust kindlalt toetamas. Kreeklased teavad, miks võlad tekkisid. Oleks kena, kui seda ka Eestis rohkem teataks.
Lähme edasi filmiga "Troika jälil". Räägib IMF Brasiilia esindaja: "Üks laenuandjatest - IMF sai aastal 2010 selgelt aru, millega on Kreekas tegemist. IMF reeglid sellisele maale laenu anda ei lubanud. Selleks, et anda Kreekale laenu, muudeti IMF sisereegleid, seda tehti poolsalaja - IMF euooplastest liikmete eest varjatult."
Euroopa Komisjoni esimehe Barroso endine nõunik räägib, et seda tegi tolleaegne IMF juht Strauss-Kahn, kes tahtis saada Prantsuse presidendiks. Samal ajal tegid Saksa pangad lobi Merkeli juures, seades oma huvid esikohale. Seepärast otsustasid IMF ja EL juhid teeselda, et Kreekal pole makseraskusi. Nad eirasid eurotsooni põhimõtet, ja laenasid raha mitte Kreeka valitsuse päästmiseks, vaid Saksa ja Prantsuse pankade päästmiseks.
Kreeka toodi ohvriks
Kreeka toodi ohvriks ülemaailmse finantstabiilsuse tagamiseks. Seda ütleb ka Kreeka esindaja IMF-s: Kreeka võlad oleks pidanud restruktueerima 2010 aastal (seda ütleb praegu ka USA president Barack Obama, ütleb ka Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk). IMF teadis, et Kreeka ei suuda iialgi oma võlgu tasuda.
Oktoobris 2010 andis Prantsuse rahandusminister Christine Lagarde oma Kreeka kolleegile nimekirja üle 2000 Kreeka ärimehe nimega, kel olid hiiglaslikud salaarved ühes Šveitsi pangas. Ei reageerinud Kreeka ega IMF, kelle juhiks oli Lagarde nüüd saanud. 2012. aastal see nn Lagarde’i nimekiri avaldati.
Kreeka eelmise valitsuse ja Troika loodud fondi koostöös korraldati konkurss Ateena juures asuva ihaldusväärse maa müügiks. Korraldati nii, et pakkujaid oli vaid üks – firma Lamda, mis kuulub oligarh Spiros Latsisele. Maatükk müüdi turuhinnast poole odavamalt - 1, 24 miljardi euro eest.
Kreeka endine Kreeka tööminister Louka Katseli ütleb et troika kaitseb Kreeka röövijaid. Latsis oli ka Lagarde'i nimekirjas.
IMF üks direktoreid ütleb, et troika ametnikud võtsid endale volitused otsustada valitsuse nimel - Brüsselis teevad otsuseid ametnikud, keda pole valitud, Washingtonis rahvusvahelised bürokraadid. Sellel direktoril on piinlik, ta võtab osa süüst ka endale.
Niisugune on film "Troika jälil". Niisugune on kahjuks ka elu.
USA peaks Kreekale appi tõttama
Nobelist Joseph Stiglitz kirjutas hiljuti, et “olukorras, kus muutub üha tõenäolisemaks Kreeka eurotsoonist välja viskamine, peaks USA Kreekale appi tõttama. "USA oli helde Saksamaaga, keda me võitsime. Nüüd on aeg olla helde Kreekaga ajal, mil Saksamaa nad juba teist korda sajandi jooksul purustanud on – seekord troika abiga.”
Kas pole mõtlemapanev, härra Sester? Ilmselt loodab Eesti valitsus Nobeli ideetuse preemiale, sest ka teine nobelist – presidendi “sõber” Paul Krugman on Euroopa suunal väga kuri: “Euroopa isehakanud tehnokraadid on nagu keskaegsed tohtrid, kes nõudsid patsientide aadrilaskmist – ning kui nende ravi tegi patsiendid haigemaks, lasid veelgi aadrit.”
Eesti valitsus võiks aidata suurendada kiirkorras kaubavahetust Kreekaga – apelsinid, veinid, datlid, oliivid. Võiks toetada ka neid, kes sinna puhkusereise ostavad jne.
Filmi "Troika jälil" on teinud Saksamaal Harald Schumann ja Arpad Bondy.
Koostöös ARTE, RBB ja Arpad Bondy Filmproduktion.
Enamik tunduvat teadvat, et kreeklased on laisad ja võtnud võlgu, mida nad maksta ei suuda. Tegelikkus on teistsugune. Niisugune, millest Eesti valitsus ja president midagi teada ei taha. Samas härra Sesteril ja härra Rõivasel oma repertuaari ei ole - Euroopa kooris teist häält lauldes püüavad nad püüdlikult viisi pidada.
Hiljuti näitas Soome Rahvusringhääling ja ka Tallinna TV Harald Schumanni dokfilmi "Troika jälil". See film on eriline seepärast, et seal selgitati põhjalikult Kreeka sündmuste tagapõhja ja näidati, kuidas ja kelle huvides Troika – Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja IMF - mängu Kreekas juhtinud on.
Lugu, mille räägib Schumann oma filmis, on aga niivõrd hea, et pean vajalikuks seda suuremale ringile tutvustada.
Film "Troika jälil":
Kreeka kriisi põhjus on selles, et aastakümneid kulutasid Kreeka valitsused rohkem kui raha eelarvesse laekus, kuigi võlg oli niigi suur, sai riik eurotsooniga liitudes (kurikuulus pank Goldman Sachs aitas muuseas koostada libaaruandeid Kreeka Maastrichti kõlbulikkuse kohta) hoogu ja poliitikud lõid oma toetajatele tuhandeid uusi töökohti ja rahastasid suurprojekte – (ainuüksi Ateena olümpiamängude kulu oli 7 miljardit eurot) laenude abil, mida Euroopa pangad ka kõhklematult andsid. Veel rohkem raha kulus relvastusele. Ühe elaniku kohta kulutab see NATO riik relvastusele enim maailmas (sellest Eesti valitsus ei räägi). Prantsuse ja Saksa relvatootjad teenisid miljardeid, kui müüsid kreeklastele sõjatehnikat – tihti ka altkäemaksude abil. Saksamaa ja Prantsusmaa võitsid sellest, et Kreeka mattus üha rohkem võlgadesse. Aga kui Kreeka 2010. aastal pankroti servale jõudis, ei tahtnud Saksamaa ega Prantsusmaa oma pankade vastutusest kuuldagi.
Kui Euroopa soov oleks olnud tõesti Kreekat aidata ja Euroopa majandust stabiliseerida, siis, oleks tulnud kohe Kreeka võlga kärpida/restruktueerida.
Troika destabiliseeris majandust, nemad tekitasid ületamatu võlaprobleemi ja pöörasid Euroopa riigid üksteise vastu. See läheb Euroopa ajalukku kõige suurema kahjutekitamisena. Tundub, et Euroopa Komisjoni esimees teab, mida teha, aga tema (Junckeri) probleem oli, et ta teadis, mida tegelikult teha, aga ta teadis ka seda, et kui ta seda teeb, siis ei jää ta enam võimule. Niisiis on Kreeka probleem ka EL võimu ja juhtimise probleem.
Juba enne 2008. ja 2010. aastat oli Kreeka poliiteliit - nii kristlikud demokraadid kui ka sotsiaaldemokraadid - rahandussektoriga ülimalt läbi põimunud. Kreeka poliitikute ja rahandustegelaste vahel oli lausa faustlik kokkulepe – meie laseme teil tegutseda ja vastutasuks maksate meile väikese osa oma tulust riikide rahastamiseks. Kui kriis neile ootamatult saabus, polnud poliitikutel moraalset auoriteeti ega analüütilist võimekust, et pankurid lihtsalt välja visata.
Teadsid, aga teesklesid
Targad inimesed teadsid Brüsselis, Berliinis ja Frankfurdis juba 2010. aasta mais, et Kreeka ei maksa kunagi oma võlga tagasi. Need inimesed aga teesklesid, et Kreeka valitsus pole maksujõuetu, vaid et tegemist on ajutise likviidsusprobleemiga. Maailma suurim laen anti maailma maksujõuetumale riigile teeseldes ja vanu laene pikendades. See sulges Kreeka igavesse võlga, mida on võimatu tagasi maksta. Nii pöörati ka Euroopa riigid üksteise vastu.
Nende riikide töötajad ei saanud aru, et selle asemel, et pöörata tähelepanu oma riigi arengule, anti Kreekale sadu miljardeid. Kuid oluline on see, et tegelikult ei jõudnud see raha kreeklasteni, sest see raha anti pankuritele (ca 80 protsenti kogu laenusummast, üle 300 miljardi euro), millest suurem osa läheb Saksa ja Prantsusmaa pankadele. Poliitikud ja pankurid valetasid – nad ütlesid, et raha läheb kreeklastele, et nad hoidsid ära pankroti, aga oma riigis ütlesid, et kreeklased on laristajad.
Valetatud on ka Eestis, kus võimueliit päev päeva kõrval arvab, et neil on õigus kreeklastele ette kirjutada nende majanduslikku ja poliitilist käitumist. Tegelikult pole Eesti ametnikud andnud ühtegi ideed, mida teha, et olukord kõigile osapooltele paraneks, korratakse vaid EL juhtide monotoonset riimi, et Kreeka peab end ise päästma. Mõned päevad tagasi pidi sekkuma USA (Obama ja Ley), sest EL juhid varjavad edasi enda juhtimisvigu, lootes säilitada võimu juurde jäämise - võlgu korstnasse kirjutades nad tunnistaksid enda tehtud vigu (Lagarde), aga et võlad tuleb ümber struktureerida ja Kreekat aidata, on ka USA nõue.
President Ilves tuletas hiljuti meelde, et Itaalia (NATO) hävitajad ei tule meile appi, kui me põgenikesse halvasti suhtume. Huvitav, kas Kreeka hävitajad ka ei tule appi, kui me kreeklasi solvame ja mõnitame (Sester annab Kreekale viimaseid tähtaegu, meedia nimetab rahvahääletust populismiks – kuhu siin solidaarsus jääb?)
Minu arvates ei ole Eesti meedia toime tulnud oma põhiülesandega – rääkida ilustamatult tegelikkusest, rääkida rahvale tõtt. Rahvas peab teadma neid põhjusi, miks tekkisid Kreeka võlad – ja need ei ole tekkinud Tsiprase ega Varoufakise süül. Rahvas on praegu oma valitsust kindlalt toetamas. Kreeklased teavad, miks võlad tekkisid. Oleks kena, kui seda ka Eestis rohkem teataks.
Lähme edasi filmiga "Troika jälil". Räägib IMF Brasiilia esindaja: "Üks laenuandjatest - IMF sai aastal 2010 selgelt aru, millega on Kreekas tegemist. IMF reeglid sellisele maale laenu anda ei lubanud. Selleks, et anda Kreekale laenu, muudeti IMF sisereegleid, seda tehti poolsalaja - IMF euooplastest liikmete eest varjatult."
Euroopa Komisjoni esimehe Barroso endine nõunik räägib, et seda tegi tolleaegne IMF juht Strauss-Kahn, kes tahtis saada Prantsuse presidendiks. Samal ajal tegid Saksa pangad lobi Merkeli juures, seades oma huvid esikohale. Seepärast otsustasid IMF ja EL juhid teeselda, et Kreekal pole makseraskusi. Nad eirasid eurotsooni põhimõtet, ja laenasid raha mitte Kreeka valitsuse päästmiseks, vaid Saksa ja Prantsuse pankade päästmiseks.
Kreeka toodi ohvriks
Kreeka toodi ohvriks ülemaailmse finantstabiilsuse tagamiseks. Seda ütleb ka Kreeka esindaja IMF-s: Kreeka võlad oleks pidanud restruktueerima 2010 aastal (seda ütleb praegu ka USA president Barack Obama, ütleb ka Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk). IMF teadis, et Kreeka ei suuda iialgi oma võlgu tasuda.
Oktoobris 2010 andis Prantsuse rahandusminister Christine Lagarde oma Kreeka kolleegile nimekirja üle 2000 Kreeka ärimehe nimega, kel olid hiiglaslikud salaarved ühes Šveitsi pangas. Ei reageerinud Kreeka ega IMF, kelle juhiks oli Lagarde nüüd saanud. 2012. aastal see nn Lagarde’i nimekiri avaldati.
Kreeka eelmise valitsuse ja Troika loodud fondi koostöös korraldati konkurss Ateena juures asuva ihaldusväärse maa müügiks. Korraldati nii, et pakkujaid oli vaid üks – firma Lamda, mis kuulub oligarh Spiros Latsisele. Maatükk müüdi turuhinnast poole odavamalt - 1, 24 miljardi euro eest.
Kreeka endine Kreeka tööminister Louka Katseli ütleb et troika kaitseb Kreeka röövijaid. Latsis oli ka Lagarde'i nimekirjas.
IMF üks direktoreid ütleb, et troika ametnikud võtsid endale volitused otsustada valitsuse nimel - Brüsselis teevad otsuseid ametnikud, keda pole valitud, Washingtonis rahvusvahelised bürokraadid. Sellel direktoril on piinlik, ta võtab osa süüst ka endale.
Niisugune on film "Troika jälil". Niisugune on kahjuks ka elu.
USA peaks Kreekale appi tõttama
Nobelist Joseph Stiglitz kirjutas hiljuti, et “olukorras, kus muutub üha tõenäolisemaks Kreeka eurotsoonist välja viskamine, peaks USA Kreekale appi tõttama. "USA oli helde Saksamaaga, keda me võitsime. Nüüd on aeg olla helde Kreekaga ajal, mil Saksamaa nad juba teist korda sajandi jooksul purustanud on – seekord troika abiga.”
Kas pole mõtlemapanev, härra Sester? Ilmselt loodab Eesti valitsus Nobeli ideetuse preemiale, sest ka teine nobelist – presidendi “sõber” Paul Krugman on Euroopa suunal väga kuri: “Euroopa isehakanud tehnokraadid on nagu keskaegsed tohtrid, kes nõudsid patsientide aadrilaskmist – ning kui nende ravi tegi patsiendid haigemaks, lasid veelgi aadrit.”
Eesti valitsus võiks aidata suurendada kiirkorras kaubavahetust Kreekaga – apelsinid, veinid, datlid, oliivid. Võiks toetada ka neid, kes sinna puhkusereise ostavad jne.
Filmi "Troika jälil" on teinud Saksamaal Harald Schumann ja Arpad Bondy.
Koostöös ARTE, RBB ja Arpad Bondy Filmproduktion.
See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=71892451
1 kommentaari:
Aga meile räägitakse, et me peamegi rahasid Kreekasse ja EL viima, sest me oleme palju kordi rohkem eurotoetusi saanud.
Postita kommentaar