Toomas Kümmel: Jant Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni helisalvestiste ümber

Uuriv ajakirjanik Toomas Kümmel (fotol paremal), kellel varsti ilmub uus raamat VEB-fondist, on avaldanud Facebookis sellest peatüki. Teatavasti on EKRE esitanud Riigikogus eelnõu, et tühistada juurdepääsupiirangud Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni materjalidele. Kümmeli uue raamatu peatükk räägibki just sellest, kuidas Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni helisalvestised salastati ja selle ümber toimunust.

Segadused Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni helisalvestistega algasid kohe alates lõpparuande avalikust esitlusest 18. juunil 2014. Küsisin kohe sealsamas esitlusel Riigikogu Kantselei töötajalt uurimiskomisjonis ütlusi andmas käinud inimeste räägitu helisalvestiste kohta. Sain üllatava ja ebamäärase vastuse, et helisalvestisi ei tehtudki ja uurimiskomisjoni aruande jaoks tegi käsikirjalisi märkmeid komisjoni kuulamistel viibinud Riigikogu Kantselei töötaja. Kui küsisin siis nende märkmete kohta, sain vastuseks, et need on võõrale inimesele raskesti loetavad. Mõne aja pärast kinnitasid aga mõned uurimiskomisjonis ütlusi andmas käinud inimesed, et nende juttu küll nende arvates lindistati.

Mõne aja pärast kirjutas ERR uudisteportaal (17.7.2014), et Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis tehtud helisalvestised hävitati! (http://uudised.err.ee/v/eesti/4ca6e409-e2a2-444a-8ba5-1aae48e5a0d3) Riigikogu õigusnõunik Tiina Ojasalu selgitas, et erinevalt riigikogu täiskogu istungitest riigikogu komisjonide, sh uurimiskomisjonide istungite stenografeerimist, heli- või videosalvestamist ette nähtud ei ole. Vastuseks Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteri teabenõudele, mil viisil talletati uurimiskomisjoni istungeid, vastas Tiina Ojasalu, et VEB-fondi uurimiskomisjon tegi töö sisemiseks korraldamiseks istungitest üksnes nn töösalvestisi. Kuna töösalvestised olid mõeldud komisjoni omatarbeks, siis tehti neid lihtsustatud viisil laual oleva üldise mikrofoniga. “Selliselt tehtud salvestistel kajastuvad ruumis olevad helid üheaegselt – lisaks kõnelejale tausthelina istungil viibijate omavahelised kõnelused, paberite krabin, toolide krigin – mis teeb salvestise raskesti jälgitavaks. Seetõttu sai istungil tehtud paralleelselt salvestamisega käsikirjalisi märkmeid ning vahetult pärast istungit täiendatud neid salvestiste ja viimaste puudulikkuse tõttu ka enda ning teiste istungil viibinud ametnike värske mälupildi abil,” märkis Riigikogu Kantselei õigusnõunik. Tiina Ojasalu teatas ERR-ile täiesti üheselt mõistetavalt, et helisalvestised ja ka märkmed hävitati: „Pärast uurimiskomisjoni tegevuse lõppu vajadus nende töösalvestiste ja märkmete järele langes ära, mistõttu neid säilitatud ei ole.“
Samal ajal arenes Riigikogus laiem „hävitamise ja salastamise kampaania.“ Riigikogu põhiseaduskomisjon algatas eelnõu millega oleks hävitatud peale Riigikogu koosseisu lõppu komisjonide istungite helisalvestised. Eelnõu üks algatajaid ja tulihingeline kaitsja oli põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, endine Tartu ülikooli õigusteaduskonna kompartei juht partorg, Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste kohtu kohtunik. Kui eelnõu vastu puhkes ühiskonnas pahameeletorm ja ka Riigikogus tekkis vastasseis, püüdis Rait Maruste õigustada end sellega, et eelnõu initsiatiiv tuli hoopis Riigikogu Kantseleilt. (Delfi, 14.1.2015) Nagu edaspidi näeme, on Riigikogu Kantselei direktori Maria Alajõe näol tõepoolest tegemist kohati lausa maniakaalse salastamisfanaatikuga, kes selle kinnisidee õigustamiseks on valmis kirjutama kilode viisi küsitavaid ja kohati lausa kaheldava tõeväärtusega põhjendusi. 2015 aasta jaanuari lõpus tõmmati näiliselt Rait Maruste, Maria Alajõe ja kompanii salastamistuhinale pidurit. 22. jaanuaril arutas Riigikogu juhatus komisjonide salvestiste avalikustamise teemat ja kohustas Riigikogu Kantseleid rahuldama esitatud teabenõuded kõigis komisjonides tehtud helisalvestiste kohta. Riigikogu esimees Eiki Nestor rõhutas sealjuures, et otsus kehtib ka uurimis- ja erikomisjonide kohta. Eiki Nestor seletas ajakirjandusele lahti ka komisjoni istungi kinnisuse põhimõtte – kinnine on arutelul osalevate inimeste ring, mitte seal tehtavad salvestised (Delfi,23.1.2015)

See lubas Riigikogu esimehel Eiki Nestoril võidukalt raporteerida: „Juhatus tegi lõpu Riigikogus viimased kümme aastat väldanud komisjonide istungite valikuta salastamisele. See on olnud enamikul juhtudel tarbetu ja toonud kaasa usaldamatuse Riigikogu suhtes. Riigikogu ei vaja enda ja rahva vahele vallikraave ja müüre.“ (Postimees, 23.1.2015) Riigikogu juhatus mainis samal ajal, et salvestiste avalikustamisel tuleb sellel kajastatud teavet eelnevalt kontrollida, et vältida õiguste ja riigisaladuste riivet.
Ning nagu mingi ime läbi selgus pärast Riigikogu juhatuse otsust komisjonide salvestised avalikult kättesaadavaks teha, et VEB-fondi uurimiskomisjonis tehtud helisalvestised ei olegi hävitatud. Tuli välja, et see oli olnud udujutt! Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni esimees Rainer Vakra kinnitas Eesti Päevalehe Ärilehele, et komisjonile ütlusi andnud inimeste räägitu helisalvestised ei ole hävitatud. (Delfi, 29.1.2015) Rainer Vakra sõnul oli helisalvestised must töömaterjal uurimiskomisjoni kvaliteetse lõppraporti koostamiseks. „Ja kuigi need on mustad töömaterjalid, olen kindel, et ajaloo huvides on meie üle aasta pikkuse töö kõikide materjalide säilitamine vajalik. Saan kinnitada, et VEB-fondi uurimiskomisjoni salvestusi ei ole hävitatud ega kustutatud. Kuna riigikogu juhatus on otsustanud anda kõikide komisjonide salvestised arhiivile, siis puudutab see otsus ka VEB-fondi uurimiskomisjoni lindistusi. Kõik materjalid arhiveeritakse. Seejuures täidetakse riigisaladuse, isikuandmete kaitse ja teistest seadustest tulenevad nõuded,” kinnitas Rainer Vakra.

16.2.2015 saatis Eesti Päevalehe ajakirjanik Kadri Paas Riigikogu Kantseleile teabenõude milles soovis kuulata VEB-fondi uurimiskomisjonis küsitletud inimeste räägitu helisalvestisi. Riigikogu kantseleil läks otsustamise ja vastuse koostamisega aega peaaegu terve kuu.
Vahepeal toimus aga Eestis 1. märtsil oluline sündmus, Riigikogu valimised. Parlamenti pääses kuus erakonda. Võidu saavutas Reformierakond, mis koos IRL-i ja sotsiaaldemokraatidega moodustas koalitsioonivalitsuse. Riigikogu valimistulemuste teadasaamisest olid möödunud vaid loetletud tunnid kui Riigikogu Kantselei saatis 2. märtsil VEB-fondi uurimiskomisjonis ütlusi andmas käinud inimestele laiali küsimuse, kas nad on nõus nende räägitu helisalvestise avalikustamisega. (Delfi, 2.3.2015)
Riigikogu Kantselei kirjas teatati, et ajakirjanikud on pöördunud nende poole teabenõuetega, mille kohaselt nad soovivad ligipääsu Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis ütlusi andnud inimeste helisalvestitele. „Riigikogu juhatuse 22.01.2015 otsusega on tehtud Riigikogu Kantseleile ülesandeks täita esitatud teabenõuded Riigikogu komisjonide helisalvestiste kohta, tagades seejuures avaliku teabe seadusest, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest, isikuandmete kaitse seadusest ja muudest seadustest tulenevate kohustuste täitmine. Osalesite kutsutuna uurimiskomisjoni (kuupäev) istungil ja Teie poolt istungil väljendatu kajastub istungi salvestistel. Haldusorganina on Riigikogu Kantselei kohustatud helisalvestiste ajakirjandusele kättesaadavaks tegemiseks või sellest keeldumiseks muu hulgas ära kuulama puudutatud isiku seisukoha. Samuti palun Teil anda teada sellest, kui salvestisel võib Teie arvates olla juurdepääsupiiranguga teavet. Eelnevat arvestades palun Teil esitada seisukoht Teid ja Teie räägitut puudutavas osas uurimiskomisjoni istungi salvestiste ajakirjanikele kättesaadavaks tegemise kohta…,“ öeldi kirjas.
Kirja suunavast toonist andis aga märku viimane lõik: „Juhul kui olete nõus helisalvestiste ajakirjanikele kättesaadavaks tegemisega, siis tuleb Teil arvestada asjaoluga, et nõusoleku andmise korral puudub Teil hiljem õigus nõuda Riigikogu Kantseleilt salvestistel Teid puudutava teabe, sh isikuandmete avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle Riigikogu Kantseleil puudub nõude esitamise ajal kontroll.“
Miks Riigikogu Kantselei kirjad laiali saatis, saab selgeks ajakirjanik Kadri Paasi teabenõudele saadetud vastusest 13.3.2015. Riigikogu Kantselei asedirektori Aaro Mõttuse allkirjastatud vastus keeldus helisalvestisi avalikustamast, tuues selleks kolm põhjendust. Esimeses punktis viidati salvestistel kajastatud isikuandmetele. Nende loetelu on aga lausa skisofreeniline: isikute kunagine tegevus, käitumine, kokkupuuted teiste isikutega jne. Tuleb välja, et maailmakirjandus, filmi- ja teatrikunst, dokumentalistika, ajakirjandusest rääkimata on Eesti Riigikogu Kantselei kindlal veendumusel tegelenud lakkamatult ainult sensitiivsete isikuandmete avalikustamisega, mistõttu tuleks see kõik salastada või hävitada. Edasi väideti, et salvestistel olevate isikuandmete avalikustamiseks puudub seaduslik alus ja nõusolekud. See on juba otsene vale. Leidsin kerge vaevaga peale enese veel neli inimest, kes käisid uurimiskomisjonis ütlusi andmas ning kinnitasid, et neil ei ole nende räägitu avalikustamise vastu mitte kõige vähematki. Need inimesed, kes seda mulle kinnitasid, olid Rein Järvelill, Kalle Jürgenson, Vambola Kolbakov ja Indrek Leppik. Lisaks andis ka Siim Kallas ajakirjanduse vahendusel teada, et tal ei ole avalikustamise vastu midagi. Nii tuli selliseid inimesi kiiresti kokku kuus. Rohkem ma ei tegelenud ega energiat ei kulutanud inimeste otsimisega, kes olid uurimiskomisjonis räägitu salvestise avalikustamisega nõus. Kiri jätkus samas vaimus: „Isikud eeldasid, et said Riigikogu komisjoni kinnisel istungil rääkida usalduslikult ning nende räägitu ei saa salvestiste vahendusel avalikuks. Isikutelt usalduslikul alusel saadud isikuandmeid sisaldava teabe tagantjärele avalikustamine kahjustab oluliselt isikute õigusi.“ See on jälle vale. Vähemalt viis inimest kinnitasid mulle, et neil ei olnud selliseks eelduseks küll alust. Riigikogu Kantselei ajab siin segamini kirikliku pihisaladuse ja enesetmõistetava eelduse, et inimesed räägivad Riigikogu uurimiskomisjonis tõtt asjade kohta, mis on olnud oma olulisuse tõttu ühiskonna tähelepanu all tänaseks juba 24 aastat. Nagu sellest oleks veel vähe, püüti kirjas õpetada ajakirjandust: „Ajakirjandusel on võimalik teema kohta teavet hankida isikuid vähemriivaval viisil, kasutades selleks nii Eesti Panga, Riigikontrolli ja Riigikogu veebilehel kui ka muudes teabekanalites avaldatud teavet. Isikute privaatsusõigus, informatsioonilise enesemääramise õigus ja isikuandmete kaitse vajadus kaaluvad ajakirjandusliku huvi üles ka põhjusel, et pärast erinevate institutsioonide uurimisi on teema uudisväärtus kahanenud.“ See on nii rumal, et selle pole mõtet peatuda.

Aga aina hullemaks kirja sisu läks. Teiseks põhjenduseks toodi, et juurdepääsupiirangud kehtivad ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja advokatuuriseaduse alusel! Siiski ei ole mõeldud siin seda, et VEB-fondist Eesti Panga petukirja abil VEB-i külmutatud korrespondentkontolt välja kanditud 32,3 miljonit dollarit oleks läinud terrorismi rahastamiseks. Viidatud seadusesäte ütleb: „Juurdepääs rahapesu andmebüroo andmekogus sisalduvale teabele ning selle töötlemise õigus on ainult rahapesu andmebüroo ametnikul.“ See saab kehtida ainult ühe inimese kohta, keda uurimiskomisjonis kuulati – Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo juhi kohta.
Advokatuuriseadusest esitatud sätted puudutasid advokaadile usaldatud andmete konfidentsiaalsust ja seda, et advokaat on kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid. Ka advokaate ei käinud uurimiskomisjonis ütlusi andmas just üleliia, ainult kolm ja nendestki vaid üks esindas omal ajal VEB-fondi lood Eesti Panka. Riigikogu Kantselei ei viitsinud aga isegi seda omale selgeks teha, et Eesti Panga president Ardo Hansson oli saatnud 8.4.2013 uurimiskomisjonile kirja, mille lakooniline kokkuvõte kõlas nii: „Sooviga aidata kaasa uurimiskomisjoni tööle kinnitame, et oleme nõus vabastama Eesti Panka VEB-fondiga seotud õigusvaidlustes esindanud advokaadid kutsesaladuse hoidmise kohustusest ja edastame käesoleva kirja ärakirja ka advokaatidele.“
Kolmandaks põhjenduseks oli Riigikogu Kantselei nutt ja hala, et helisalvestiste avalikutamiseks tuleks neile väga palju tööd juurde ning teistest tööülesannetest tuleks seetõttu loobuda. Jälle, see on nii rumal, et pole mõtet siin peatuda.
Esitasin 16. märtsil 2015 Riigikogu Kantseleile kuus küsimuste blokki, kokku neljateistkümne küsimusega. Küsimused olid ajendatud Riigikogu Kantselei poolt 13. märtsil 2015 antud vastusega Eesti Päevalehe Ärilehe ajakirjaniku Kadri Paasi teabenõudele. Riigikogu Kantselei direktori Maria Alajõe allkirjaga vastust tuli seekord oodata 2 kuud! Ja vastusega oli nähtud kõva vaeva, sest see sisaldas ohtralt skolastilisi õigusteoreetilisi arutelusid ning näiteid Euroopa Parlamendi ja – nõukogu direktiivide kohta, mis puudutasid isikuandmeid. Samas aga küsimusele, missuguseid isikuandmeid siis helisalvestistel konkreetselt kajastada ei saa, vastati: „Arvestades asjaolu, et mõistet isikuandmed ja eraelu tuleb käsitada väga laialt ning vastava teabe andmisega kaasneks väga suur töömaht, ei ole võimalik Riigikogu Kantseleil anda helisalvestistes kajastuvate isikuandmete konkreetset ja täpset loetelu.“

Toodi välja seisukoht, et komisjoni kinnise istungi salvestised ei ole avalikustatavad: „Riigikohus on pidanud Riigikogu komisjoni kinnise istungi salvestiste avalikustamisest keeldumist põhjendatuks juba üksnes komisjoni istungi kinnisuse tõttu. Riigiasutuste ja –organite poolt seaduste ja kohtulahenditega kooskõlas olev käitumine tagab rahva usalduse riigi vastu.“
Eraldi oli vastuses pikalt ja põhjalikult peatutud ajakirjanikule ja ajakirjandusele põhimõttelistes küsimustes õpetuse jagamisega. Lisaks kordamisele, et VEB-fondi teema uudisväärtus on kahanenud lakutakse kirjas veelgi sügavamale meediateoreetilisele analüüsipinnale: „Euroopa Inimõiguste Kohus selgitab ajakirjanduslikku eesmärki kui sellise informatsiooni ja ideede levitamist, mis aitab edendada debatti avaliku huvi orbiidis olevatel teemadel. Seejuures tuleb eristada avalikkuse uudishimu ja meedia majandushuvisid avalikust huvist. Inimeste pelgalt tabloidliku uudishimu rahuldamine ei saa põhiõiguste piirangut õigustada. Küsitletud rääkisid uurimiskomisjonis n-ö avatud tekstiga, sidudes toimunud sündmused ennast ja/või teisi inimesi puudutavate isiklike asjaoludega ning väljendades isiklikke arvamusi, oletusi ja hinnanguid enda ja teiste isikute omaduste, käitumise jne kohta. VEB Fondi ümber tekkinud ühiskondliku debati seisukohalt olulised küsimused on kajastatud uurimiskomisjoni lõpparuandes, isikuandmed, mille abil inimesed toimunud sündmusi meenutasid ei ole avaliku debati arendamiseks tarvilikud, nende avaldamine kujutaks endast isikute õiguste ülemäärast ja ebavajalikku riivet.“
Pikem diskussioon Riigikogu Kantseleiga juurdepääsu saamiseks helisalvestistele arenes ka advokaat Indrek Leppikul, kes esindab kohtutes VEB-fondi kreeditore. Tema soovis juurdepääsu helisalvestistele seoses tõendusmaterjali kogumise vajadusega Euroopa inimõiguste kohtu jaoks. Siinkohal ei oma erilist tähendust Maria Alajõe allkirjastatud vastus, kun sisaldas juba esitatud põhjendusi helisalvestustele juurdepääsupiirangute seadmiseks. Sellest vastusest 13.4.2015 tasub ehk vaid välja tuua ühte erandit. „Soovi korral võimaldame Teil erandlikult kuulata uurimiskomisjoni 8. novembri 2013 istungi helisalvestist, millelt on eemaldatud juurdepääsupiiranguga teave ja riigisaladus. Erandi tegemise on tinginud märkimisväärne avalik huvi nimetatud salvestise vastu, mistõttu on Riigikogu Kantselei selle helisalvestise töödelnud ja võimaldab sellele juurdepääsu,“ anti kirjas teada. Rõhutada tuleb, et kuulamiseks lubatud helisalvestist oli Riigikogu Kantselei töödelnud. Sellel päeval andis Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis ütlusi Siim Kallas.
Selle temaatikaga seoses on huvitav märkida, et alates 1. jaanuarist 2015 muutus kehtetuks 
Karistusseadustiku § 316² „Teabe õigusliku aluseta salastamine ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valel õiguslikul alusel, vale salastamistaseme ja -tähtajaga salastamine“ kuriteokoosseis. Justiitsministeeriumis algatatud selle muutmise eelnõu seletuskirjas öeldi, et Karistusseadustiku § 316² teabe alusetu salastamise näol on tegemist selle menetleja distsiplinaarüleastumisega, mille eest piisab ka distsiplinaarvastutusest. Puudub vajadus lugeda selline tegu kuriteoks.

FOTO: PM/Scanpix

Allikas: http://uueduudised.ee/toomas-kummel-riigikogu-veb-fondi-uurimiskomisjoni-helisalvestiste-umber-toimub-toeline-jant-ja-hamu/