Hundid ja jänesed, terrorism, tolerantsus ja vaba liikumine

Jänesed näksisid metsalagendikul rohututte ja oblikaid. Tulid hundid ja murdsid mitu jänest maha. Šokk oli tohutu, ehmatus suur.

Õnneks leidus jäneseid, kes suutsid sündmust õigesti tõlgendada. Üks kandis nime Krähmu, teise nimi oli Nipsik ja kolmas oli Tups. Tegemist oli tõepoolest väga tarkade jänestega.
«Huntide tegu on väga kole, aga me peame mõistma, et nende käitumine on sisuliselt appikarje, kuna ökosüsteem pole suutnud hunte piisava efektiivsusega integreerida,» seletas Krähmu. «Praegu on kõige tähtsam, et kurva vahejuhtumi tagajärjel ei avalduks vihakõne ilminguid. Kui meie, jänesed, toome kuuldavale vihakõnet, siis oleme hullemad kui hundid.»

Jänesed kuulasid Krähmu juttu, suu ammuli. Sõna võttis Nipsik.
«Tegemist on üksikute radikaliseerunud kiskjatega. Ei tohi panna võrdusmärki nende ja teiste lihasööjate vahele. Uuringud kinnitavad, et rõhuv enamik võsavillemeid on jäneste komberuumiga hästi kohanenud.»
«Vägivalla juured on toksilises maskuliinsuses,» sekkus Tups. «Vägivald ei ole seotud konkreetse loomaliigi, sugukonna või seltsiga, see avaldub toksilise maskuliinsusena.» Mõte maskuliinsusest tekitas emaste jäneste hulgas elevust.
«Ärge uskuge vandenõuteoreetikuid, et metsas on piirkondi, kuhu isegi metsavahid minna ei julge,» võttis Krähmu jutujärje üle. «See on vale. Minu sugulane Valgekäpake läks kaks kuud tagasi Hundikurusse jalutama. Kui ta tagasi jõuab, siis jutustab Valgekäpake ausalt ja avameelselt, kui turvaline see piirkond tegelikult on.»
Tõsiasja, et rumalast Valgekäpakesest oli järele jäänud ainult samblalt leitud sabaots, jättis Krähmu enese teada. Info polnud nii oluline, et seda jagada.

Miks metsavahid midagi ei tee? Miks lastakse huntidel vabalt ringi joosta ja jänkusid maha murda? Nipsikul oli vastus varnast võtta:
«Loomade vaba liikumine on loodusseadus, mis rikastab metsaelu. See toob uusi ideid ja vaheldust loomade igapäevaellu. Piiranguid kiskjate suhtes kehtestada ei tohi, see oleks ränk sekkumine loomade eraellu ja tõsine hoop isikuvabadusele.»

Krähmu täpsustas:
«Me vaatleme seda lugu väga spetsiifilisest vaatevinklist. Loomulikult on jäneste perspektiiv väga oluline, aga me ei tohi unustada, et kõnealuseid sündmusi võib tajuda ka teistmoodi. Huntide kogemused erinevad strukturaalselt jäneste omadest, huntide narratiiv on hoopis teistsugune. Kõiki kogemusi peaks tasakaalukalt kajastama, et kõnetada kogu publikut, sh neid, kes ei suhestu tavapärase jänesementaliteediga.»
Tups kinnitas, et miski ei tohi segada jänkurahva tavalisi toimetusi. Ta ütles, et näiteks maanteedel autorataste all hukkub palju rohkem jäneseid, aga see ei häiri kedagi.

Tups innustas publikut:
«Me peame näitama, et oleme hirmust tugevamad. Me korraldame mälestuskontserdi, mille sõnum on, et sellised jamad külvavad hirmu, aga hirm on kõige õudsem asi. Äge muusika hoiab sind ärkvel ja sa kuuled neid sõnumeid.»
Kontsert oli südamlik ja meeldis kõigile. Hundid kuulasid julgete jäneste laulu ja limpsasid keelt.

Priit Pärn

Allikas: Aldo Roomere, Facebook