Kallis, kallis Eesti: hinnad püsivad ja kosuvad

Dr. Ivar Soone (Ph.D.), majandusteaduste doktor, koolitaja ja konsultant

Suurendamiseks kliki tabelil

Saksa majanduslehe Handelsblatt andmetel kuulub Eesti ostujõu poolest Euroopa Liidu vaeseimate riikide hulka, olles samal tasemel tõsises kriisis vaevleva Kreekaga. Ka vastavalt OECD 2012. aasta keskmise palga statistikale jääb Eesti tugevalt maha kriisiriikidest Hispaaniast, Kreekast ja Portugalist ning sageli halvustatavatest Tšehhist, Slovakkiast ja Poolast. Isegi Leedu ja Läti on majanduskasvu poolest Eestist ees. Kui kehv on aga Eesti elanike elatustase tegelikult ja kas meie rahva ostujõud ikkagi nii madal on?

Ostujõu puhul vaatame eelkõige kahte indikaatorit: palka ja hinnataset. Võrdleme neid ELi põhimootoriks peetava stabiilseima majandusega riigi Saksamaaga. Seejuures teeme seda reaalsete kulutuste alusel, jättes kõrvale 2500 toodet sisaldava EUROSTATi statistika ning võttes võrdlusaluseks lihtsa sünnipäevapeo, kuna paljud EUROSTATi arvestuskaubad (nt eralennukid, kuumaõhupallid, narkootikumid, seksmänguasjad, prostituudid, eradetektiivid, ihukaitsjad, astroloogid, tahkekütused jmt) on keskmise eestlase tarbimiskorvis kaduvväikese tähtsusega. Seevastu sünnipäeva tahab enamik vast kord aastas ikka pidada.

Sünnipäev Eestis ja Saksamaal

Korraldame siis tagasihoidliku sünnipäevapeo 15 inimesele, kellest 8 on täiskasvanud ja 7 nende lapsed. Pakume külalistele head-paremat, mis on eraldi ära toodud tabelis ning valime peo puhuks välja tavalisest pisut kvaliteetsemad toiduained. Alustuseks pakume Veuve Clicquot' šampanjat Cassis' siirupiga ja ooteks lihtsaid snäkke – kirsstomateid ning vorsti- ja juustuvalikut. Lapsed saavad alkoholivaba vahuveini.

Põhiroa – Spaghetti Bolognese – serveerime Grana Padano juustuga. Veini võtame keskmisest hinnaklassist – Lindeman's Shiraz 50 Bin, mida kasutame ka kastme valmistamiseks. Kuna kaks külalist joovad hoopis kangemat kraami – viina –, siis on neile varutud veel pudel kvaliteetviina Russki Standard. Pärast põhirooga pakume kohvi ja tee kõrvale magustoitu – kolme eri sorti kommi ja toorjuustukooki, kusjuures koogid ostame sel puhul pagaritöökojast: Saksamaal Rewe juurest Glocken Bäckereist ja Eestis Pagaripoistest. Magustoidu juurde pakume Baileys' likööri, Remy Martini VSOP konjakit ning paljureklaamitud Merci šokolaadivalikut.

Õhtusöögi lõpetuseks serveerime pisut puuvilju ja portsu head Mövenpicki jäätist. Iga laps saab kaasa Ritter Spordi šokolaadi. Poest varume veel sellise hulga külaliste jaoks paki tualettpaberit ning hilisema laudlinade ja riidest salvrättide suurpesu jaoks Perwolli pesuainet, samuti võtame lauakaunistuseks kaks suuremat küünalt.

Et ostukorvid võrreldavad oleks, valime iga toote puhul kas sama marki sama suure toote või siis samas kvaliteedikategoorias oleva odavaima toote ning teeme seda nii kontseptsiooni, hinnataseme kui ka kohaliku turuvõimu poolest võrreldavates kauplustes: Eestis Selveris ja Saksamaal Rewes. Mõlemad on turul tugevad tegijad, pürgivad kvaliteedi poolest kõrgemasse klassi (kuigi kaupadest ja väljapanekutest ülepakitud Selver on meeldiva ja puhta ostukeskkonnaga Rewest sama erinev nagu keskturg Stockmannist) ja mõlemat peetakse oma kategoorias keskmisest kallimaks ostukohaks.

Seda tehes põrkume kokku juba esimese takistusega: kui Rewest saab kõik toiduained kätte, siis Selverist leiab vaid hädavajaliku proletaartoitude komplekti, seetõttu tuleb muist toitu osta Stockmann Delist, sest Selveris seda lihtsalt ei ole. Seejuures oletame, et muist paremini säilivaid või vähe kuluvaid aineid, nagu mustasõstrasiirup, tee ning sibul, oliiviõli, seller, küüslauk, porgand, tšillipipar, rosmariin, basiilik, sool, pipar ja muud kastme tegemiseks vajalikud toiduained on meil kodus juba olemas.

Nüüd kirjutame üles hinnad ja märgime juurde ka vajaminevad kogused. Kui mõnda toodet müüakse Saksamaal ja Eestis eri koguses, arvutame selle ümber vajaminevale kogusele. Lähtume tava-, mitte soodushindadest, välja arvatud õunte puhul, sest Selverist vaatavad vastu enamasti vaid 2. klassi krimpsus jubinad, mida Saksamaal loomasöödaks kasutatakse, ja vastupidi – Rewes müüdavad juur- ja puuviljad kuuluvad eranditult esimese klassi toodete hulka, seejuures mõni neist on isegi biotoode. Seega võtame ostukorvi Rewe 1. klassi soodusõunad ja nende kõrvale Selveri 2. klassi täishinnaga krimpsud.

Meie pidu on ligi kuus korda kallim

Edasi arvutame hinnasuhted protsentides ning ka suhtelise hinna ehk selle, kui kallis on kummaski riigis see kaup sissetulekuga võrreldes. Võtame aluseks EUROSTATi statistika, mille järgi oli Eesti keskmine kuunetosissetulek 2012. aastal 613,20 eurot ja Saksamaal 2 232,59 eurot. Arvutame vahe kordades ja leiame, kui palju on üks või teine toode võrreldes keskmise sissetulekuga kummaski riigis odavam või kallim. Vaatame tulemust, mis on toodud kõrvalolevas tabelis.

Selgub, et Saksamaa elanikud pole eestimaalastest rikkamad mitte ainult 3,64-kordse sissetuleku, vaid ka veelgi suurema üldise ostujõu poolest, mis tuleneb peale suurema sissetuleku ka madalamatest hindadest. Selliselt ulatuvad erinevused lausa sadadesse ja tuhandetesse protsentidesse, ehk teisisõnu mitmesse korda. Kuna enamik hinnakoefitsiente jääb 200–400% vahele, mis tähendab sissetulekutega võrreldes 728–1456% ehk 7,28–14,56kordset hinnavahet Saksa tarbijate kasuks, siis tuleb paraku nentida, et Eesti on elamiseks tõepoolest väga kallis ja madala elustandardiga riik.

Kindlasti ei saa seda võtta ühtlaselt kõikide hindade lõikes (ilmselt on EUROSTATi indeksis sisalduvad vibraatorid, kokaiin ja tahkekütus väiksemate hinnavahedega, mis toobki üldise indeksi alla), aga kui keegi tahab ise süüa või toitu külalistele pakkuda, siis on see kallis lõbu küll. Igatahes tähendab 500-eurone sünnipäev oma kodus eestimaalase jaoks suuremast osast oma kuusissetulekust loobumist, samas kui 300-eurone sünnipäev sakslast veel maha ei niida. Arvestades sissetulekut on taoliste pidude pidamine eestimaalaste jaoks sakslastega võrreldes lihtsalt üle 5,7 korra kallim.

Mis tõstab hinda?

Kaupmehed väidavad, et kõiges on süüdi väike Eesti turg. Seda tingivat kaks aspekti:
Esiteks, kaupluste suuruse ja külastatavuse osas – väidetavalt on Eestis kauplused pooltühjad ja ka väiksemad, mis põhjustab suuremad kulud ostu kohta.
Teiseks on Eesti turg juba ise nii väike, et siia ei ole võimalik suuri hulgioste kaupade sissetoomisel teha ega soodustusi saada.

Esimene väide ei kannata kriitikat, sest keskmine Selveri supermarket on täiesti võrreldav keskmise Rewe kauplusega nii kauplemispinna kui ka külastajate arvu poolest. Naiivne oleks ka väita, et kui 2500ruutmeetrises Selveris käib päevas 5000 inimest, siis samasuures Rewes käib justkui 50 000 – see ei ole reaalne, sest nad ei mahuks sinna lihtsalt ära.

Teiseks on Kaubamaja grupp, kuhu kuulub ka Selver, oma ligi poolemiljardilise käibega piisavalt suur, et tootjatelt mõningat allahindlust küsida – kordades erinevad hinnad selliste suuruste puhul ei ole kindlasti põhjendatud.

Paljud väidavad, et süüdi on hoopis Eesti perifeersus – transport on kallis ja kaupade siiavedu tõstab hindu märkimisväärselt. Kontrollime ka seda väidet. Võtame näiteks Ritteri šokolaadi. Seda toodetakse tõepoolest Saksamaal, Waldenbuchi linnas. Kuid ka seal tuleb toodangut tehasest poodi transportida ning kui viia šokolaad näiteks Kieli mööda A7 kiirteed, tuleb selleks läbida ikkagi 774 km. Pole just vähe – Saksamaa on suur riik. Seejuures on isegi Kielis 85-sendine 100-grammine Ritter odavam, kui meil kohapeal Tallinnas 1,10-eurone 100-grammine Kalevi Bitter, mis tuleb vaid 20 km eemalt Tallinna külje alt ja on märksa madalama klassi šokolaad. Samasugune Bitteri tasemel 100-grammine tahvel maksab Rewes hoopis 49 senti, mis on ligi 2 korda Bitteri hinnast vähem. Seega vahemaa ja transport ei ole kindlasti argumendid, mis veenaks.

Toome siis hoopis ekstreemse näite – oletame, et sedasama Ritterit (mis Eestis maksab 1,49 eurot ja Saksamaal 85 senti) käib igapäevaselt Saksamaalt eraldi toomas Selveri käskjalg. Tallinn-Frankfurdi pileti keskmine hind Lufthansaga on kuu-paar ette ostes 230 eurot, mille eest saab kaasa võtta 23-kilose paki ja 8 kg veel endaga kaasa kabiini. Kuna Selveri käskjalg käib iga päev, siis saab ta Frequent Traveller kliendina tasuta peale veel ühe 23-kilose paki. Ritteri šokolaad kaalub 100 g, sestap saab käskjalg tuua iga päev lennukiga 560 tahvlit šokolaadi (kui paarigrammine ümbris lihtsuse mõttes arvutustest välja jätta). Muide – selliselt toimivad tõepoolest mitmed Eesti firmad, vedades käskjalgade abil edasi-tagasi väikesemahulisi raskeid saadetisi (näiteks kohvritäite viisi dokumente või monitooringumaterjale). Seega 560 šokolaadi transpordihinnaks õhu kaudu ja veel isikliku käskjalaga kujuneb vaid 41 senti šokolaadi kohta, mis teeb toote lõpphinnaks isegi Saksa kalleimast toiduketist Rewest ostes 1,26 eurot Selveri 1,49 asemel. Otse tehasest võttes saab šokolaadi kätte veel mõnikümmend senti odavamalt, seega mahub 1,26-eurose hinna sisse ka käskjala palk lausa 1 839 eurot kuus (arvestusest 20 senti tahvli kohta ja makstes kõik maksud), mille eest saab Eesti palkade juures tööle võtta isegi neli transporditöölist. Seega jälle midagi ei klapi.

Kaua võib?

Taolised hinnavahed ei kehti ainult toiduainete, vaid ka muude kaupade puhul: nii maksab Dr. Schelleri 40 ml-ne kreem, mille Saksamaal saab 2,40 euroga, Selveris hoopis 12 eurot. Kõvasti kallimad on Eestis ka kodukeemia, riided, elektroonikaseadmed, kodusisustus ja peaaegu kõik muud kaubad. Isegi teenused, mis peaksid oma tööjõuintensiivsuse tõttu kõrgete palkadega Saksamaal just kallimad olema, tulevad seal kätte märksa odavamalt: näiteks on väljas söömine samaväärsetes kohtades keskmiselt poolteist kuni kaks korda soodsam, olgu siis tegemist Subway kiirvõileivasöökla või korraliku õhtusöögirestoraniga.

Eesti hinnad aga püsivad ja näitavad muudkui kosumise märke. Rahulikud eestimaalased üha maksavad ja firmade rahakotid üha kosuvad. Paraku ei jää sellest tulust just palju Eestisse – kui Selveri põhiomanikud ostavad endale limusiini, luksuskella, lõunamere häärberi või laeva, voolab raha selle kaudu riigist välja. Teised, enamasti välisomanduses olevad ketid (Rimi, Prisma, Maxima, Säästumarket) aga saavad kasumi kanaliseerida välja oma emafirmadesse otse. Kummalgi juhul Eesti elu sellest ei edene.

Hinnad aga tõusevad küll – näiteks tõusid Rimi aastaaruande andmetel jaekaubanduses 2012. aastal hinnad tervelt 4,2% ning jätkavad kasvu ka edaspidi. Seejuures on oluline see, et kui uue lennuki või vibraatori ostab inimene võib-olla kord paari aasta jooksul, siis toitu ostetakse vähemalt iga nädal – süüa on inimestel vaja regulaarselt. Selles valguses pole midagi imelikku, kui asjalikumad eestimaalased langeva elukvaliteedi eest välismaale pagevad. Tahaks küll loota, et vaid maailma vaatama, nagu presidendi nõunik Iivi Anna Masso hiljaaegu väitis – Soomet käib juba igal nädalal uudistamas eri hinnangute järgi ligi 50 000–100 000 meie kaasmaalast, kes riigiga tutvumise kõrvalt kohalikke saamatuid ka ehitustöödel ja muudes tegemistes aitavad.

Mis juhtub, kui nii jätkub? Viimane kustutab tule. Ja õigesti teeb – ka elekter on meil kallis.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee//564683/kallis-kallis-eesti-hinnad-pusivad-ja-kosuvad#3
_______________
Üldiselt peaks olema nii, et kasumit teenitakse võimalikult madalate hindade ja suure käibe pealt. Meil on aga asjad valesti ja suuri kasumeid proovitakse teenida tõstes hinnad ülikõrgeks.
M.I.