RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 2. veebruar 2014

Protokolli küsimus

29. jaanuar 2014 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja


Küllap on kõik vähegi poliitika vastu huvi tundvad inimesed kuulnud nii parlamendi kui kohalike volikogude liikmete väidet, et tõsine ja tegelik töö ei käi mitte istungisaalis, vaid komisjonides. Ent kui see nii on, miks siis on vaja oma tööandjate ehk valijate ja maksumaksjate eest varjata seal toimuva töö sisu?
Riigikogus kaalutakse eelnõu, mis kuulutaks komisjonide istungite helisalvestised ja üleskirjutused 30 aastaks juurdepääsupiiranguga infoks. Tegelikult ei tasu riigikogu komisjonide protokollidest  sisulist  arutelu ja otsuste kujunemiskäiku otsida ka praegu. Tänavu kevadel möödub kümme aastat päevast, mil tollal võimul olnud Reformierakond, Res Publica ja Rahvaliit muutsid riigikogu kodu- ja töökorraseadust nõnda, et kadus kohustus komisjoni istungil kõlanud seisukohti kirja panna.
Olgu näiteks  juhuvalikuna riigikogu kodulehelt võetud majanduskomisjoni istungi viimane protokoll eelmise aasta 17. detsembrist. Mida sealt teada saab? Et istung kestis 32 minutit, osalejate nimed,  muu hulgas isegi selle, kes mitu minutit hilines. Kinnitati nädala töökava, otsustati saata üks liiklusseaduse muudatusettepanek teisele lugemisele, võeti teadmiseks majanduskomisjoni töö aasta kokkuvõte. Lisaks toetas komisjon  Urve Palo soovi osaleda Šotimaal toimuval sotsiaalsete ettevõtete teemalisel õppevisiidil ja sellega seotud kulude katmist.
Sellele aga, millised olid komisjoni liikmete seisukohad, kas ja milliseid küsimusi esitati,  see kidura sisuga rahvateenrite tööd kajastav ja talletav dokument vastuseid ei anna.  Põhimõtteliselt sama infovaene pilt avaneb ka kõigi teiste komisjonide protokollidest. Ka siis, kui näiteks päevakorras on olnud veelgi olulisemad küsimused, nagu näiteks riigieelarve.
Omal ajal võisid kompartei keelekasutuse nüansse hästi tundvad sovetoloogid keskkomitee pleenumi aruandest ridade vahelt rohkem infot välja peilida kui seda riigikogu komisjoni praegusest protokollist oleks võimalik teha.
Samasugust joont oma tegevuse protokollimisel hoiavad ka paljud omavalitsused, ometigi seal ei arutata ei riigisaladuse ega välispoliitikaga seotud tundlikke teemasid, mis on riigikogus komisjonide töö salastamise peamisi argumente.
Tõsi, on ka omavalitsusi, kus protokollid on sisutihedad ja detailirohked ning sellest pole midagi juhtunud.  Oleneb, millise hoiaku konkreetse valla või linna võimud oma tegevuse avalikustamisel on võtnud.
Kohalike volikogude puhul on  see tähtis küsimus ka seetõttu, et kui riigikogus on olemas professionaalne opositsioon, kes komisjonides tekkinud vastuolud või mängud ühte väravasse avalikuks teeb, siis omavalitsustes on saadikud ametis põhitöö kõrvalt. Süvenemisaega on neil oluliselt vähem.
Seepärast ongi kohalike võimude tegevuse läbipaistvuse huvides, et  ametnike selgitused, arutelude käik ja tekkinud küsimused oleksid protokollidesse põhjalikult kirja pandud. See on informatsioon, mille põhjal on võimalik mõista, miks eelistatakse näiteks ühe tänavalõigu parandamist või spordiklubi toetamist teisele. Millise allika põhjal veel saaks tutvuda nende põhjendatud argumentidega, mille alusel kujuneb avaliku raha kulutamisega seotud paljusid inimesi puudutav otsus? Mille põhjal saaks hinnata, kas nii-öelda lauas olnud variantidest valiti välja see, mis teenib kõige paremini avalikke huve, või eelistati hoopis mõnda kitsamat huvigruppi, kellel on tugev mõju volikogu liikmete üle?
Neis omavalitsustes, kus ka opositsioon on nõrk, kipub võimulolijatel kaduma  aga vähimgi soov küsimusi avalikult arutada. Olgu näiteks ligemale 40 000 elanikuga üks Eesti suuremaid linnu Kohtla-Järve. Sealne volikogu pidas eelmisel aastal kuni oktoobris toimunud valimisteni kaheksa istungit, mis kõik kokku kestsid 8 tundi ja 35 minutit.
Linna dokumendiregistri põhjal ei pidanud volikogu majanduskomisjon selle aja jooksul ühtegi istungit, sotsiaalkomisjon käis koos kahel, eelarvekomisjon kolmel korral. Needki istungid üle tunni aja ei kestnud. Toimunud arutelu protokollidest välja ei loe. Kui lüüa kokku saadikutele sellise töö eest makstav hüvitis, siis tunnitasud tulevad nii suured, et isegi tippadvokaadid oleksid kadedad. Kes tahab, võib muidugi uskuda, et dokumentidega töötati ka muul ajal, aga seda tehti nii, et mingit jälge maha ei jäänud.
Kohtla-Järve näide viitab sellele, et volikogu liikmete roll piirdub vaid juba varem kitsas ringis tehtud otsustele seadusliku rüü selgatõmbamisega. Lühikest aega kestvad volikogu istungid on kui näilise demokraatia lavastused. Täpsemalt on need pantomiimietendused, kus sõnumit väljendatakse minimalistlikus stiilis ühe käe korduva tõstmise ja langetamisega. Sõnaline osa selles rituaalis on viidud hädavajaliku miinimumini. Nagunii on kõik kõigega nõus.
On mõistetav, miks komisjonide protokollidesse midagi sisulist kirja pole pandud.  See on konspiratsioon, et vältida saladuse paljastamist. Ei tohi ju lasta välja paista tõel, et  paljude komisjonide istungitel tegelikult midagi sisulist ei arutatagi.
Mõned nädalad tagasi uuris uudisteagentuur BNS Narva linnavolikogu esimehelt Tarmo Tammistelt, miks on Narvas linnavalitsuse moodustamine nii pikale veninud. Vastuseks kõlas kontraküsimus: “Kas see segab kuidagi teie elu?”
Tammistet parafraseerides võiks küsida, kas meie elu segab kuidagi see, kui meil polegi võimalik teada saada, kuidas inimesed, kelle kätte on usaldatud võim, kujundavad seisukohti ja otsuseid. Või piisabki meile  üldsõnalistest infokildudest, nagu ”kuulati ära”, “toetati”, “kiideti heaks”, ”saadeti kolmandale lugemisele”, ”koosolek lõppes kell…”?

Allikas: http://pr.pohjarannik.ee/?p=9629

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP