RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 14. veebruar 2014

Vitali Klitško ameerika treenerid

Alaeksandr Savtšenko - 13.02.2014

Iseseisvas Ukrainas on kujunenud juba tavaks, et naljalt ei leidu ühtegi ministeeriumit, ametit ega parlamendiparteid, milles poleks end tugevalt sisse seadnud "vaikivad ameeriklased", britid või sakslased, kelle ülesandeks on teatada Ukraina poliitikuile või ametnikele, kuidas nad peavad riiki juhtima.

See olukord ei muutuks kindlasti ka siis, kui Vitali Klitško saaks Ukraina järgmiseks presidendiks. Tõenäolisem on pigem see, et siis ilmneb antud häda hoopis oma täies ulatuses. Kuna Klitškol puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud teadmised ja kogemused, saab temast vältimatult ettur nende inimeste käes, kes tõstavad ta riigihierarhia tippu ja seavad ennast ise tema "trooni" taha sisse. Nende hulgas on kindlasti ka Ameerika nõunikud, kes töötavad parteis UDAR. Huvitav on heita pilk sellele, mis laadi kompaniid vahendavad Klitško ja USA Kongressi ning valitsusagentuuride vahelisi kontakte ning annavad nõu tema meeskonnale presidendikampaania varajasel alustamisel.

UDARi poliitilise strateegi Rostislav Pavlenko sõnade kohaselt tegi tema partei kuni viimase ajani koostööd Ameerika kompaniiga PBN, mis spetsialiseerub niinimetatud "strateegilise kommunikatsiooni" valdkonnale Venemaa, Ukraina ja teiste SRÜ maade turgudel. PBN-i kodulehekülje kohaselt kuulub kompanii tegevuse põhivaldkondade alla peamiselt "korporatiiv- ja kriisikommunikatsiooni alane nõustamine, avalikud- ja valitsuste vahelised suhted ning finantskommunikatsiooni ja investorisuhete haldamine.”

Arvestades seda, et PBNi direktorite nõukogu liikmete seas figureerivad sellised inimesed nagu Mihhail Gorbatšovi kunagine pressisekretär Georgi Oganov ning rahvusvahelise investeerimiskompanii Alfa Capital direktorite nõukogu esimees Bernard Sucher, siis võib järeldada, et PBN on üks neist Lääne organisatsioonidest, mis on juba kaua aega tagasi kinnistanud ennast postsovjetlikesse riikidesse nagu kaanid, eesmärgiga pumbata sealt valitsuse ja suurärimeeste kõrgemates kihtides loodud sidemeid kasutades raha välja ja liigutada see Ameerika pankadesse.

Selle kompanii Ukraina bürood juhib Ameerika kodanik Myron Vasylyuk, kunagine Riigidepartemangu töötaja, kes kuulub nii USA luureametitega tihedalt seotud Euraasia Sihtasutuse järelvalvenõukogu kui ka George Sorose rahadega asutatud Rahvusvahelise Poliitiliste Uuringute Keskuse (International Centre for Policy Studies) järelvalvenõukogu liikmeskonda. Muuhulgas andis see keskus oma panuse ka Ukraina ja EL-i vahelise vabakaubandustsooni lepingu projekti kirjutamisse, mida Ukraina president käsitles ohuna Ukraina rahvuslikele huvidele.

Vasylyuki naine, Maria Ionova, on olnud alates 2012. aastast Ukraina Ülemraada saadik partei UDAR ridades. Loomulikku asjade kulgu järgides pole selge, kuidas veel 2005. aastal ühest väikeettevõtjast ja parlamendisaadiku nõunikust sai äkitselt Ukraina presidendi nõunik ja seejärel tema administratsiooni liige. See näitab, millist laadi võimu omas PBNi Ukraina büroo juht peale "oranži revolutsiooni".

Peale UDARi loomist hakkas PBN töötama koos Vitali Klitško meeskonnaga, aidates tal luua sidemeid Valges Majas, Kongressis, Riigidepartemangus ja USA Rahvusliku Julgeoleku Nõukogus. PBN korraldas partei juhile ja tema abilistele rea külastusi Washingtoni. See oli PBN, kes viis Klitško kokku senaator John McCain'iga ning rea Riigidepartemangu ja Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu ametnikega, kes reageerivad eriti närviliselt kõigele, mis on seotud Venemaaga.

Aidates Vitali Klitškol sisse seada hädavajalikke sidemeid Ameerika establishment’iga sõltus PBN Ukraina büroo juht peamiselt oma pikaajalisest tuttavast Euraasia Sihtasutuses Töötamise päevilt, Fiona Hillist, kes kuulub Ameerika neokonservatiivide kõige reaktsioonilisema tiiva esindajate hulka. Ta on ehk kõige paremini tuntud vahhabiitide aktsioonide toetamise poolest Tšetšeenias, kui ta leiutas õigustusi Beslani terrorirünnakule ning oponeeris islamistliku grupi Hizb ut-Tahrir määratlemisele terroristliku grupina USA Kongressis toimunud istungil. George W. Bush'i presidentuuri ajal oli Fiona Hill rahvusliku luure ohvitser Venemaa ja Euraasia küsimustes Rahvuslikus Luurenõukogus (National Intelligence Council). Tal on tihedad sidemed Ukraina diasporaaga Ameerikas ja ta peab end Ukraina suureks sõbraks (millegi pärast piirdub tema Ukraina sõprade ringkond ainult natsionalistide ringkonnaga).

Seega, kui Vitali Klitško peaks saama Ukraina presidendiks (ning näib, et Washington mängib ainult tema peale, ükskõik kui palju ka Arseni Jatsenjuk ja Oleh Tyahnybok ka ei pingutaks), koidavad PBN kompaniile sama head perspektiivid kui Juštšenko presidentuuri ajal. Kuid võib olla ka mitte, sest kõiketeadva Ukraina poliitikateadlase Kostja Bondarenko kohaselt alustas UDAR hiljuti koostööd teise Ameerika kompaniiga, mille nimi on Greenberg Quinlan Rosner (GQR).

Greenberg Quinlan Rosner on veelgi suurem konsultatsioonikompanii, mis tegutseb 80 riigis sarnastes valdkondades nagu PBN. Kuid põhiline erinevus tema ja PBN-i vahel on see, et USA-s on GQR suunatud rohkem Demokraatliku Partei kui Vabariikliku Partei suunas, nagu seda on Myron Vasylyuki organisatsioon.

Otsus asendada üks Ameerika treener teisega on tõenäoliselt seotud asjaoluga, et mida lähemale tulevad Ukraina presidendivalimised, seda enam hakkavad UDAR-i juhid aru saama, et Vitali Klitško peab nüüd toetuma peamiselt Ameerika Demokraatlikule Parteile, kelle esindaja jääb Valgesse Majja ka 2015. aastal. Sellest tuleneb, et ümberorienteerumine koostööle Greenberg Quinlan Rosneriga, mis andis nõu USA presidendi Bill Clinton'i ja presidendikandidaadi Al Gore'i kampaaniates ja on aidanud Demokraatlikku Parteid Kongressi ja kuberneride valimistel, on mõistlik otsus.

GQR pole uustulnuk ei Ukrainas ega endises Nõukogude Liidus tervikuna. Näiteks 2007. aastal tegi GQR koostööd parteiga Meie Ukraina. Partei tulemused olid haletsusväärsed, kuid kui UDAR valis uut koostööpartnerit, mängisid vanad sidemed silmnähtavalt olulist rolli. Sellest polnud midagi, et GQR-i juhitud eelnevad valmiskampaaniad Ukrainas lõppesid läbikukkumisega: mõned selle koostöö meeldivatest aspektidest sööbisid nähtavasti Ukraina ja Ameerika kolleegide mällu. Võib-olla oli see nauding partei valimiseelse eelarve "tükeldamisest", kes teab? Sellised asjad kuuluvad igasuguse poliitiliste nõunike meeskonna hästihoitud saladuste alla.

GQR-il on ette näidata ka mitmeid edusamme presidendi- ja parlamendivalimiste kampaaniate juhtimisel nii mõneski riigis. Neid on saatnud edu näiteks Rumeenias, Saksamaal ja Suurbritannias, kus GQR-il on jätkuvalt sidemed valitsusasutustes ja poliitilistes ringkondades. Ning see tõstab märkimisväärselt GQR-i võimalusi osutada teeneid ka tulevasele Ukraina presidendile, kui Vitali Klitškoga peaks kõik õnnestuma. Seda vähemalt teatud aja jooksul – nii nagu näiteks Mihhail Šaakašvili puhul, kelle viis võimule samuti GQR, õpetades teda valitsema Gruusiat Ameerika tavade kohaselt, kuni grusiinidel sai temast kõrini.

Kuidas asjad Ukrainas edasi arenevad, on praegu raske ette öelda. Võib-olla toimub Ukrainas, nagu ka Gruusias, teine Maidani revolutsioon. Nad on sellega juba harjunud. Sest ükskõik kui palju kordi keegi peaks vahetama oma Ameerika treenereid, tulemus on alati üks ja sama – mitte kunagi ei toimu muutused selle riigi kasuks, mida nad juhtima seatakse.

Artikkel avaldati algselt portaalis isa Ivo Õunpuu.
 

2 kommentaari:

Anonüümne 15. veebruar 2014 06:58  

Ukrainat nad ei saa!See ei ole esimene kord kui üritatakse.Eelmine kord oli läänel koolitatud Tõmoshenko ,täna Klitsko.Olen enam kui kindel ,et viimast tabab esimese saatus.Vanad rahaisad mängivad rahavõimule ,arvestades vägagi ajaga mis suudaks ukrainlastel unustada II MS mälestused.Mälestused sõjast on aga siiani rahvast sidunud.Peale selle ei tasu unustada Venemaad kes küll avalikult ei sekku kuid kohe kinlasti hoiab tegevusel silma peal.Liiga palju oleks neil kaotada ,alustades Musta mere laevastikust jne.Peale selle paneb mõtlema asjaolu ,et Janukovits valiti otse valimistel rahva poolt presidendiks.Rahvast on aga kokku ligi 40 miljonit.Kui palju läheks läänel maksma 20 miljoni elaniku üles ostmine koos aju väänamisega?Kardan ,et rahutused tänavatel on ukrainlaste silmad avanud ja lääs on endile vastaseid rohkem leidnud kui neid enne oli.Tänavatel olid vaid tuhanded ,40-st miljonist!Lisaks arvan ,et Eesti ei peaks oma nina sinna toppima.Need sündmused ei pruugi pöörduda meie tallalakkujate kasuks aga kannatajateks jäävad kõik eestlased.Herkel valetas etv poliitika saates kui ütles ,et Saakashvilli valiti Gruusia presidendiks rahva poolt.Ei ole teda valitud vaid Saakashvilli võttis võimu riigipöördega.Riigipöördega mis on põhiseaduse vastane nii meil kui Gruusias kui ka Ukrainas.Järgnevad valimised Gruusias, koos Eesti vaatlejatega ei tee samuti au meie riigile.Värviti ju valijate sõrmi.Võidumees oli see kel oli lahusti!Täielik absurd!Gruusia ei ole veel uurimisi alustanud mis viiks kohtupinki mõned Eesti poliitikud.Ärgem siis korrakem vigu Ukrainas!

Anonüümne 15. veebruar 2014 10:51  


Ukraina on liiga suur ja kulukas ,et haarata emissaride ja avalike tippideoloogide (V.Nulandjt) toel see lahmakas oma võimu alla. Eurolandi rahalised võimalused on selleks vähesed ja US võlakoormus üle 17 trijoni.
40 milj. inimese ülalpidamine nn EL sisseseedimiseks, mässu vaigistamiseks vajaks vast 1 triljon ja samas ei ole Ukraina majandus ise võimeline rahvast toitma palju aastaid. Tekib nn euroliibanon seda hiiglaslikes mõõtmetes. See kurnab ka Eurolandi kokkuvarisemiseni, sest see on kui 10 Kreeka kriisi korraga.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP