Ilmar-Erik Aavakivi: Maailma kogemus näitab, et kooseluseadus mõjutab paarisuhete kõrval mitmeid muidki eluvaldkondi

Ilmar-Erik Aavakivi, vandeadvokaat, mag. iur.

Foto: Andres Putting

Kooseluseaduse Riigikogule esitajad eesotsas reformierakondlase Valdo Randperega väidavad, et selle seaduse vastuvõtmisest ei kaota keegi midagi. Juriidilised muudatused teistes riikides näitavad siiski vastupidist - selliste seaduste mõju on ulatuslikum kui lihtsalt homoseksuaalse paari suhete reguleerimine.

Alustagem sellest, et perekonna kaitset sätestavas põhiseaduse paragrahvis 27 kasutatakse nii „perekonna" kui „abikaasade" mõistet. Viis, kuidas kõnesolevas paragrahvis minnakse ühelt sujuvalt üle teisele, näitab selgelt, et algselt on neid kasutatud sünonüümidena.
Eelnõu esitajate hinnangul on „perekond" aja jooksul sedavõrd palju muutunud, et nüüd kuulub ka põhimõtteliselt uue sisuga „perekond" põhiseaduse kaitse alla. Taolise lähenemise kohaselt ütlevad ühiskonna eliidi moodustavad poliitikud rahvale, mida „perekond" tähendab ja siis kaitsevad seda omal äranägemise järgi.
Põhiseaduse võttis 1992. aastal vastu siiski kogu rahvas ja sellele eelnesid põhjalikud arutelud. Eelnõu esitajad eiravad ka tõsiasja, et rahvas on justnimelt homopartnerluse (mitte ainult homoabielu) seadustamise vastu kogunud tänaseks üle 45 000 allkirja - taasiseseisvunud Eesti seni populaarseim rahvaalgatus.
Rahva õigus määratleda „perekonna" ja „abielu" mõistete sisu tähendab ühtlasi rahva õigust määratleda nende piirid. Kui poliitikud oleks volitatud „perekonna" ja „abielu" mõistetele omal äranägemisel uusi nähtusi ja omadusi juurde liitma, muutuks abielu ja perekonna põhiseaduslik kaitse olematuks.
Homopartnerlusele järgneb üldjuhul homoabielu
Praeguseks on vähemalt kümme riiki, kus homopartnerluse seadustamisele on järgnenud homoabielu seadustamine. Kõige lühem ajavahemik homopartnerluse ja homoabielu seadustamise vahel on olnud Hollandis ja Belgias, kus homopartnerluse seadused kehtestati vastavalt 1998. ja 2000. aastal ning homoabielu seadustati vastavalt 2001. ja 2003. aastal. Statistiliselt keskmine ajavahemik kahe seaduse vahel on erinevates riikides umbes 10 aastat.
Eelnõu esitajate üks põhiargumente ongi see, et paljudes teistes riikides on kooseluseadusele sarnased seadused juba ammu vastu võetud ja kaugemalegi mindud. Tõepoolest, olen nõus: vaadelgem teistes riikides toimunud muutusi.
Üks põhiseaduslikke õigusi on igaühe õigus haridusele, millega seondub ka hariduse ja teaduse vaba õpetamine. Euroopas on praeguseks levinud kooliõpikud lausetega, mille kohaselt kaks isa või kaks ema viisid oma lapse lasteaeda. Ühendkuningriigis, kus on homoabielu seadustatud, vallandati töölt õpetaja, kes isiklikest usulistest veendumustest lähtudes vastas kooliõpilase küsimusele, et homoseksuaalne tegevus on patt.
Õpetaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätnud kohtunik teatas, et tema otsus peegeldab briti moodsat arusaama sallivusest. Ühendkuningriigi valitsus on ühtlasi teatanud, et ta ei saa garanteerida nende õpetajate töökoha püsivust, kes ei õpeta lastele samasooliste abielu lubatavust. Saksamaal (kus on praegu registreeritav elukaaslaste kooselu) on esinenud juhtumeid, kus vanemad on saanud trahvi selle eest, et ei ole lubanud oma lapsi seksuaalkasvatuse tundi. Kuna trahvid ei sundinud vanemaid sellegipoolest lapsi enda usu- ja südametunnistuse vastaselt seksuaalkasvatuse tundi saatma, teenisid emad-isad lisaks trahvile lühiajalise vabadusekaotuse. (Muide, sellega piirati nii südametunnistuse-, usu- kui ka hariduse vabadust.)
Eestis on uues kaheksanda klassi õpikus kirjas, et üht ja ainuõiget seksuaalsust ei ole olemas. Seega on moodne käsitlus seksuaalsusest ja perekonnast juba praegu hakanud muutma meie hariduse sisu. Juhul, kui kooseluseadus vastu võetakse, osutub hetero- ja homoseksuaalse perekonna täielik võrdsustamine isegi loogiliseks: kuidas saaks riik lugeda ühte seadusega tunnustatud perekonda soovitavaks, aga teist seadusega tunnustatud perekonda ebasoovitavaks?
Vaadelgem veel konstitutsioonilisi õigusi. Ettevõtlusvabadus hõlmab üldjuhul õigust valida klienti. Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Ühendkuningriigi sündmused näitavad, et homoabielu seadustamise järel ei või ettevõtja enam usuliste või moraalsete veendumuste tõttu keelduda homopulmale toitlustusteenuse, dekoreerimise, fotograafi- või muude teenuse osutamisest. Taoline keeldumine on neis riikides tänaseks õigusvastane ja toob kaasa kahjunõude, trahvi või mõlemad.Toon näite religioonivabadusega seonduvast muudatusest Ühendkuningriigis. Katoliiklik adopteerimise agentuur taotles usust lähtudes õigust mitte osutada lapsendamise vahendusteenust homopaaridele. Inglise kohus keeldus agentuurile sellise õiguse andmisest leides, et taotlus ei ole piisavalt põhjendatud.
Sarnaseid juhtumeid on aset leidnud ka USA-s. Ühendkuningriigis on asutud piirama ka avaliku võimu koostööd kirikutega, kelle vaated samasooliste abielule on eitavad. See tähendab muuhulgas, et kristlastest abielupaar, kes oli aastaid hoolivateks kasuvanemateks lastekodu lastele, ei saa enam uusi kasvandikke võtta.
Seoses sõnavabaduse kui põhiseadusliku õigusega tasub tähele panna, et praeguseks on Inglismaal ja Šotimaal esinenud arvukalt juhtumeid, kus usklikel keelati tänaval seksuaalpatte (mitte ainult homoseksuaalseid akte) hukkamõistvate Piibli kohtade avalik tsiteerimine. Taoliselt tegevuselt tabatud usumehed on mõnel juhul viidud politseijaoskonda aresti. Mis puudutab Erki Noole kunagisi sõnavõtte, siis võrdluseks võib tuua šoti mehe kes, sai 40 000 naela ehk 49 000 eurot trahvi Twitteri sõnumi eest, milles nimetas homoabielu eestkõnelejat „ohuks lastele".Seoses sõnavabadusega tasub silmas pidada, et meie soolise võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper on öelnud: „Valitsus on ette valmistanud karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis puudutab just nn vihakuritegusid. /-/ Ühe vähemusgrupi õiguste pisendamine, nende laimamine ning nende vastu ülesässitamine on vaenu õhutamine karistusseadustiku tähenduses ja keelatud. Seoses karistusseadustiku muutmisega on põhiõiguste eest seisjatel kõrged ootused, et need vähemusgrupid, kes on seni olnud vaenu õhutamise adressaadiks, saavad Eestis parema kaitse kui senini."
Vaenu õhutamine vähemuse vastu on tõepoolest juba praegu karistusseadustiku paragrahv 151 kohaselt karistatav - raskemal juhul kuni kolmeaastase vangistusega. Nagu võrdõigusvoliniku sõnadest nähtub, ei paku geiõiguslaste arvates praegune karistusseadustik piisavat kaitset. Siinkohal ilmneb selgelt, et vähemuse senisest efektiivsem kaitse toimuks sõnavabaduse kui põhiseadusliku õiguse piiramise kaudu. (Praegune põhiseaduse paragrahv 45 loeb sõnavabaduse piiramist põhimõtteliselt lubatavaks avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.)
Briti ajaleht „Daily Mail" on leidnud, et usuvabadus jääb moodsas ühiskonnas selgelt geiõigustele alla (usuvabadus kui konstitutsiooniline õigus põrkub homoseksuaalide huvide kaitsega). Selle tõdemuse alusel on huvitav meenutada meie võrdõigusvoliniku kinnitust, et kedagi ei sunnita oma veendumusi ega usku muutma. Õigus nö omaette vaikselt uskuda ja enda arvamusele kindlaks jääda ilma, et seda saaks vabalt levitada ja järgida, ei ole aga praktiliselt kasutatav. Taoline „vaikselt uskumise ja arvamise õigus" on olemas olnud ka totalitaarsetes riikides - vaikiv inimene on ohutu.
Eelnevale sarnaseid näiteid võiks tuua veelgi. Selge on see, et ükski põhiõigus ei ole absoluutne ehk piiramatu. Tuleb hoolikalt kaaluda, kuhu tõmmata piir enamuse ja vähemuse õiguste ning huvide vahel. Samasooliste paaride kooselu või abielu seadustamine on sageli kaasa toonud seniste põhiõiguste piiramise.
Samas on Euroopas veel riike, kus põhiseadus sätestab abielu vaid mehe ja naise vahelise nähtusena (näiteks Poola, Horvaatia, Ungari, Läti, Leedu, Slovakkia, ja Ukraina). Samuti on riike, kus samasooliste kooselu ei ole perekonnana tunnustatud. Suurimad neist on Itaalia ja Kreeka.
Leian, et kooseluseaduse pikaajaline mõju ühiskonnale vajab senisest põhjalikumat analüüsimist. Nagu eelnevast näha, puudutab kooseluseadus ja sellega seonduvad muudatused otseselt enamuse põhiseaduslikke õigusi. Eelnõu esitajate väidet, nagu ei kaotaks kooseluseaduse vastuvõtmisest ühiskonna enamus midagi, loen rahvast eksitavaks.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=68875479